Pühapäevamaalijad (1979)

Pühapäevamaalijad

Linda Lepik, Armilde Orno, Paul Kondas, Max Tõnisson, Aleksander Tarvis, Jaan Oad, Mihkel Sutt, Mihkel Mätas, Endel Tehvand ja Henri Rousseau

Tekst filmilindilt

Filmist meedias

Katrin Nielsen: „Kui lugeda internetiarvamusi Pärnu Postimehe artiklite kohta, jääb mulje, et Pärnus pole vihatumat inimest kui Mark Soosaar: tehku kusagil maanurgas filme ja jätku ausad inimesed rahule.

Tuttav lugu, Ingmar Bergmangi ei saanud vahepeal Rootsis elada. Ei saanud ega suutnud, sest teda ei sallitud. Suisa vihati. Sama lugu oli August Strindbergiga. Liiga ärritavad olid need mehed eestlastega võrreldes suurelegi rahvale, rootslastele.

Iseseisvuspäeval Mai kinos linastunud Mark Soosaare filmides "Pühapäevamaalijad", "Nikolai tänav" ja esimest korda Pärnus linastunud "Anu Raud" vägisi kasuka seljast rebimist polnud. Kuigi vist kardeti, sest rahvast oli saalis vähevõitu. Näidati hoopis kolme poeetilist tõsielunovelli.

Esimene film harrastuskunstnikest - "Pühapäevamaalijad" - on valminud 1970. aastate lõpus. Peale tehnilise krobelisuse ja teadmise, et osa neist filmikangelastest-kunstnikest on ilmselt juba teisel pool Styxi, ei reetnud miski, et aeg oleks teosest või autorist üle käinud.
Küll võis see film olla Soosaare uue kunsti muuseumi ajend.“ /---/
Nielsen, K. (2002). Kolm kaunist vinjetti kurikuulsalt prohvetilt. Pärnu Postimees, 26. veebr.

Ajaleht Sakala: „Piltide autor on kunagi Kolga-Jaani kolhoosis lüpsibrigadiri ametit pidanud Linda Lepik (1904-1988), naivist, kelle filmimees Mark Soosaar avastas 1979. aastal nii nagu Paul Kondasegi ning kelle ta Kondase kõrval oma filmi «Pühapäevamaalijad» pani. /---/

«Väikse Kiriküüdi» filmiprogrammis oli pisut hiljem võimalik värskenduseks üle vaadata Soosaare «Pühapäevamaalijad». Linda Lepik on seal paari minuti jooksul kaadris koos oma õega ega allu Soosaare õrritusele. Nimelt küsib filmimees vanemalt õelt, sellelt, kes ei maali, et kas tal vahel hing täis ka läheb, kui lehmade talitamise aeg kätte jõuab ja õde ikka muudkui oma värvidega mässab.

Naised vaikivad esialgu trotslikult niisuguse narri jutu peale. «Ei, sellist asja pole olnud,» ütleb vanem õde napilt ja surub oma huuled kokku. Mõlema naise näol on ilme, mis kõneleb solvumisest: kas kaameramees peab neid otse ullikesteks, kui arvab, et maal nii lihtsalt töötegemisest pääseb? See piltidega jändamine on ikka vaid vabast ajast ehk pühapäeval maalimine.“ /---/
Kaks päeva õiterüpes Kondase Keskuse aias (2004). Sakala, 09. juuni.

Viljandi muuseum: „1970. aastate lõpul tärkas Eesti kunstiringkondades huvi vabastiilse harrastuskunsti vastu. Mark Soosaare 1979. aastal valminud dokumentaalfilm "Pühapäevamaalijad" tutvustas avalikkusele esmakordselt eesti naivistlikke kunstnikke. Oma maalide, viiulimängu ja rohutirtsumaskiga tegi filmis kaasa ka Paul Kondas. Soosaare tegevus õhutas omanäolise harrastuskunsti vastu laiemat huvi, 1980. aastal toimunud Kihnu naivistide näitust Tallinnas võib pidada juba eesti naivistliku kunsti tunnustamise alguseks.“ /---/
Paul Kondas ja tema värviline maailm, muuseum.viljandimaa.ee › Kogud › Kunstikogu › Paul Kondas (17.07.2015).

Ants Juske: „Eesti naivismi ja Paul Kondase (1900–1985) avastamise võlgneme Mark Soosaarele, kes tegi 1979. aastal filmi “Pühapäevamaalijad”. /---/ Soosaare filmis mängib kunstnik oma koduukse ees rohutirtsukostüümis viiulit. Suure-Jaanis mäletatakse siiani nn Kondase silda, mille kavandamise ja ehitamise juures ta viibis. Lisaks oli ta kirglik kala- ja jahimees, rääkimata filosofeerimisest prohvetlikus võtmes. Kas polnud ta tõepoolest kohalik Leonardo da Vinci? Kust tuleb aga haritud kunstniku naivistimaine, mis on viinud tema nime 1984. aastal Londonis ilmunud “Maailma naivistliku kunsti entsüklopeediasse”.“ /---/
Juske, A. (2008). Paul Kondas, kohalik Leonardo da Vinci. Eesti Päevaleht, 03. mai.

Kuuli talu kodulehelt: „Kolmest Ninase tuulikust kaks ehitati 1970ndatel aastatel ümber „rahvariietes nukkudeks" (Eit ja Taat; Piret ja Tõll). Tuulikud ehitati esialgu vaid Mark Soosaare filmi „Pühapäevamaalijad" tarvis, kuid hiljem on nad saanud populaarseks turistide ja abiellujate hulgas. Kombeks sai, et noorpaarid tõid Eide seelikusaba alla oma nimede ja pulmakuupäevadega kive.“ /---/
Pukktuulikud Eit ja Taat ehk Piret ja Tõll, kuulitalu.weebly.com/tutvustus.htm (17.07.2015).

Jaan Ruus: Mark Soosaare «Pühapäevamaalijad» on jälle vastupidi hämmastava kergusega tehtud autorifilm, mis meenutab vormilt telesaadet. Soosaar avastab meile meie oma, eesti primitivistid. Ekraanitöö on vahetu, sundimatu ja siiras, ja võib arvata, et see diletantismi (sõna parimas tähenduses) propageeriv töö on meelega kokku pandud samast diletantismist tuleneva võluga (kas nn. vormi ja sisu ühtsus?).
Ruus, J. (1980). Tõsielu väikekinos [Festivalimärkmeid dokumentaalfilmide kohta]. Sirp ja Vasar, 4. juuli.