Rahvuslik sport (2005)

Režissööri idee

Rate.ee leheküljele on oma foto teistele hindamiseks üles riputanud 270 tuhat inimest, ööpäevaga lisandub kümneid ja kümneid uusi liikmeid. See teeb rate.ee kasutajateks ligi viiendiku Eesti elanikkonnast ja umbes kolmandiku internetikasutajatest. Nüüd juba kaks ja pool aastat toiminud portaalist on saanud populaarseim internetilehekülg Eestis, mis ammuilma seljatanud igasugused info- või otsinguportaalid. Lehe külastatavuse kogumaht on 4-8 korda kõrgem kui teistel. Sisseloginute hulk päevasel ajal on umbes 11 tuhat, õhtul mitu korda suurem. Päevas tehakse rate.ee koduleheküljel keskmiselt 9 ja pool miljonit klikki (võrdluseks: Delfis u miljon, Eesti Päevalehe veebiväljaandel u 300 tuhat). Viimase tõuke teemakäsitlusele andis rate.ee populaarseimate kasutajate esikolmiku tutvustamine igaõhtuses uudistesaates „Reporter”. Rate.ee siseselt on tekkinud mitmed „eliitklubid”, mille liikmeks pürgijad läbivad tihedamagi sõela kui europarlamenti pääsejad. Miks on noortel vaja sedalaadset adrenaliinilaksu? Miks on kujunenud meeldivaimaks vabaaja tegevuseks teiste välimusele kümnepallisüsteemis hinnete panemine ning enda reitingu jälgimine? Kas välise kummardamine on jõudnud äärmuslikkuseni? Kui 10-20 aasta pärast on needsamad noored meie ühiskondlikus elus aktiivsed, mille põhjal langetatakse otsuseid siis?
Ent rate.ee kasutajad pole vaid edevad teismelised, kes endale peokaaslasi otsivad. Leheküljele registreerunute hulgas on mitmeid kümneid tuntud inimesi (alates vormelisõitjast Marko Asmerist kuni punkmuusik Kojameheni), sekka sadu keskealisi ja pensionäregi.
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Vahest kõige põnevam teema oli Madli Lääne filmis “Rahvuslik sport”, kus on võetud luubi alla rate.ee-internetiportaali kaudu suhtlev noorsugu. Kõikvõimalikud subkultuuri teemad on ikka olnud kaamerasilma jaoks põnev materjal, nii ka nüüd ennast pildistavad ja enda pilte internetti üles riputavad noored inimesed. Nad lausa sobisid kaadrisse, rääkimaks ühest uudsest ja huvitavast eluvormist, mis on selle viljelejatele ilmselgelt surmtõsine asi.

Eesti Päevalehes toimetajana töötav Madli Lääne paistis olevat suhtunud asjasse täie tõsidusega, jutustades, kes on see rate.ee-rahvas ja mida nad mõtlevad. Ja kuigi inimesed ja kaadrid rääkisid enda eest väga hästi, oleks veel tahtnud ühte asja – autori enda suhtumist. See ei pea olema lajatav ega kategooriline, kuid mingid filmikaadri märgid peaksid siiski näitama, miks see teema on ette võetud ja mida autor asjast arvab.“
Laasik, A. (2005). Huvitavad inimesed on peidus Eesti lugudes. Eesti Päevaleht, 23. nov, lk 14.

Krista Maajärv: „„Eesti lugude“ sarja viimaseks 2005. aastal linastunud looks oli „Rahvuslik sport”, mille režissööriks Madli Lääne ning sisuks internetiportaali Rate.ee olulisus meie elus. Või vähemasti selle kasutajate elus. Autor on varem selles sarjas lugusid teinud ning ka seekord ei tule tema valitud temaatika käsitluses pettuda. Reidist on üles leitud ja üles võetud erinevad värvikad kujud, kelle kõigi saatust see maagiline netiaadress on kujundanud ning kujundab ka edaspidi. Lääne loole on ka pildiliselt leidnud huvitava raami – kõik intervjuud on üles võetud mänguväljakutel kiikede ja ronimispuude vahel. Need noored on küll liivakastidest juba välja kasvanud, ent mingil kombel on ka Rate.ee üks mänguväljak, kus saab, nagu lapsed ikka, „elu” mängida, ilma käsi liivaseks tegemata. /---/

Madli Lääne on võtnud oma loo peategelasteks Rate.ee eredamad ning eriilmelisemad kujud, sest tegelikult leidub seal igasuguseid. Tema valik annab ometi mingisuguse läbilõike nende inimeste mõttemaailmast, kes seda netiaadressi oma elus oluliseks peavad. Autor näitab tegelasi nii, nagu nad on, sundimata vaatajatele oma arvamust peale ning lastes tegelastel selle oma jutu ja käitumisega ise tekitada. Ja siinkohal ei ole mõtet hakata targutama teemal „noorus on hukas”, sest seda on ta alati olnud ning Rate.ee on tänapäeva noorte jaoks lihtsalt üks põnev ja oluline koht, kus koos hukas olla, ning seda Lääne meile selles tänase Eesti loos näitabki.“
Maajärv, K. (2006). „Eesti lugude” Eesti. Teater, Muusika, Kino, nr 7, lk 122-125.