Rändaja (1986)

Tootmine

16.03.-21.03.1986 Filmimine Helsingis
5.05.1986 - 29.10.1986

26.09.1986 annab filmigrupp kroonikale üle pala "Meenutusi Fr Tuglasest" (95,5 m).

5.11.1986 Linastusluba nr 56/86
Dokumentaalfilmi "Rändaja" lubatakse demonstreerida Eesti Vabariigi kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1987.

28.11.1986 Tallinnfilmi kunstinõukogu esitab dokumentaalfilmile "Rändaja" I tasustamisgrupile.

Filmiarhiivi toimik nr 4497;
Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2528: Dokumentaalfilmi "Rändaja" lepingud, aktid, eelarve.

Filmist ajakirjanduses

Läti filmikriitik Abrams Klockins: „Nii nagu näitavad viimase aja paremad tööd, on kaasaegsete probleemfilmide (või teisisõnu publitsistlike filmide) tegemise üks tagajärjekamaid mooduseid nimelt filmi loojate ja filmitavate kaasautorsus. Olgu öeldud, et sellise omapärase kaasautorsuse vajadus sai kõigepealt ilmsiks portreefilmide tegemisel. Niipea kui dokumentalistid püstitasid endale ülesande hakata eesrindlase, teadlase, kunstniku portree asemel looma isiksuse portreed, kelles muu hulgas ilmutab end ka eesrindlane, kolhoosiesimees või kunstitegelane, tõusis kohe üles küsimus, kuidas allutada filmitegemine ainukordse isiksuse avamisele. Seni suruti ju isiksus püüdlikult valmiskaanonite raamidesse. Nüüd tuli dokumentalistidel hakata otsima oma kangelastega konkreetseid vastastikuseid suhteid, mis ei pruugi just tingimata olla sügavalt sõbralikud, nad võivad olla ka konfliktsed ning tavaliselt seda nad mingil määral ongi, kuid nad peavad olema kindlasti isiklikud. Seda demonstreerivadki suurepäraselt mullused portreefilmid: „Maraton“ (A. Sööt), „Intiimne Adams“ (P. Tooming), „Artist“ (H. Drui) ja ka „Rändaja“ (P. Puks), sest kuigi viimase kangelane Friedebert Tuglas osaleb filmis vaid häälega, on siin väga olulised filmi autorite suhted nende inimestega, kes filmis räägivad ja mõtisklevad Tuglasest. Mulle näib, et kõik need filmid koos ja igaüks eraldi on Eesti dokumentaalfilmi kõrge taseme veenvaks tõendiks.“

Klockins, A. (1987). Hüppe eel [1986. aasta dokumentaalfilmidest]. Sirp ja Vasar, 17. apr, lk 7.

Enn Nõu: „“RÄNDAJA“, film Friedebert Tuglasest. Jagatakse pilte kirjaniku Nõmme kodust, aiast, interjöörist ja tühjast majast. Tuglas esineb ainult oma hääle kaudu. Ka Elo ütleb ühe lause. Reise illustreerivad korduvad välismaa looduse võtted. Tuglasest räägivad Jaan Kross, H. Niggol-Meri, D. Palgi, Jaan Eilart, Harald Haberman, A. Adams ja August Eelmäe. Haberman tundub täiesti ülearune olevat, nagu poliitiline plakat juurde pandud. Ka selles filmis jätkab Puks kiiret võtete vahetamise tehnikat, kuigi filmikaadrid on intervjuudega, mis lasevad rohkem süveneda. Tuglasele antakse tagapõhi sümboolsete piltidega tulest, välismaast, loodusest, kõrbest ja liivamaastikest. Korduvalt vilksatavad kaljud vees. Need võiksid olla Rootsis või Norras. Vana ja haige Underi pilti laual Nõmme majas näidatakse kommentaarideta Vabaduse puiestee liiklusmüra saatel. Räägitakse rohkem Tuglasest kui inimesest kui tegelikult tema loomingust. Tuglas loeb enda teksti. Kirjaniku kirjutuslaud, raamaturiiulid ja valge pitslaualinaga kohvilaud on mulle tuttavad, sest viimase ääres jõin tema ja Eloga kohvi 1967. aasta septembris. Võtsin siis värvifilmijupi Elost nende aias. Arusaamatuks jääb aga Staliniga aumärgi ja teiste medalite näitamine. Ei usu, et Tuglas nende üle eriti uhke oli. Pigem sobiksid need kannatuste sümbolitena. Teatud mõttes moodustab see film natuke anekdootilise rapsoodia Tuglasest. Kas temast tõesti polnud ühtegi filmikaadrit välja panna või ei peetud seda sobivaks selle filmi ülesehitusel? Eestlased on väga fikseeritud surma ja haudade kultuse juurde. Surivoodi ja surimask on minu meelest palju vähem tähtis kui elav Tuglas. Võib-olla on huvitav nõks mitte kirjanikku ennast näidata ja teda teiste läbi vaadata. Mulle andis siiski see Puksi film kõige väiksema elamuse. Kas ka veel 1986 oli ikka ideoloogiline tsensuur määrav filmi tegemisel? Haberman ja medalid viitavad selles suunas. Ometi me ju teame, kus Tuglas seisis. Vähemalt, kui me tahame teada.“

Nõu, E. (1990). Viis mustvalget dokumentaalfilmi eesti kirjanikest [Peep Puksi "A. H. Tammsaare (Vargamäe)" ("Tallinnfilm", 1971), "A. H. Tammsaare II" ("Tallinnfilm", 1972), "A. H. Tammsaare III" ("Tallinnfilm", 1974), "Juhan Liivi lugu" ("Tallinnfilm", 1975), "Rändaja" ("Tallinnfilm", 1986), Peeter Toominga "Intiimne Adams" ("Tallinnfilm", 1986) ja Vallo Kepi "Üks pilk Betti Alverile" ("Eesti Telefilm", 1988)]. Teater. Muusika. Kino nr 2, lk 63-69 : ill

Huvi korral:

Telesaade Fr. Tuglasest sarjas Eestimaa kuulsad inimesed. 23. osa
Sarja kahekümne kolmas saade on kirjanikust ja kirjandusteadlasest Friedebert Tuglasest. Autor Galina Velman, režissöör Sergei Ledenjov. Tootja MTÜ Vene Muuseum.
https://arhiiv.err.ee/vaata/eestimaa-kuulsad-inimesed-tuglas