Saar (1999)

Filmi autorid kavandatavast filmist

Jaan Tätte, Arko Okk: "Meid huvitab inimene ja aeg tema sees. Inimene kaugest Eestimaa nurgast, kellel on oma elu ja omad unistused. Film käsitleb vilsandlaste elu sügistalvel Vilsandi saarel enne sajandilõppu. Me jälgime ühte päeva saare elust ja kuna sealsete inimeste jaoks möödub terve aasta nagu üks päev, saab ka meie „filmipäevas“ märkamatult suvest südatalv. Näitame üht päeva, kus hommikul on suvi, keskpäeval on on sügis ja õhtul – talv. Meie filmi peategelasteks on üheksa saare elanikku ja nende kuus last. Kõik nad armastavad Vilsandit, ilma viimaselt vastuarmastust ootamata. Kõik nad tahavad elu saarel paremaks muuta. Miks aeg, mis Vilsandil voolab, voolab teist rada kui suurel mandril. Miks unistused täituvad väga visalt, miks on saarel teised väärtused, seda kõike püüame tabada oma filmis.

Vilsandi on Eesti üks raskemini ligipääsetavam saar ja elamine seal nõuab erilist kannatlikkust ja vastupidavust, Jää- ja ilmaoludest tingitud sundvangistus võib kesta kuni pool aastat. Filmis näeme, kuidas see mõjutab inimese käitumist, mõtlemist ja ajataju.

Film algab viimsete suviste turistide ärasaatmisega ja lõpeb uue aasta saabumisega. Sinna vahele mahuvad vilsandlaste igapäevatoimetused – töö tuletornis, ilmajaamas, looduskaitses, kodukoolis, samuti poepidamine ja jaanalinnufarm.

Püüame edasi anda tulevase tõsielufilmi meeleolu ja rütmi. Filmis näeme, kuidas vilsandlased iga toimetuse juures kella vaatavad, aega tundub neil rohkem käes olevat, kui kellelgi teisel siin maa peal, ometi kiirustatakse kuhugi ja ometi jäävad paljud toimetused tulevikku.

Kuidas edasi anda saarel kulgeva aja fenomeni? Püüame seda teha vaatlevate kaadrite rahuliku rütmiga. Peaaegu pool filmist on see, mida vilsandlased näevad oma aknast välja vaadates, mis on väga tavaline saarel ja mida meie näeme nende aknast sisse vaaadates.

Näiteks: Laps Ott istub koolitunnis, pliiats suus, vaatab aknast välja. Oti pilk tõuseb, lendab üle sügisvärvides saare, lendab tuletornini, tuletorni taha merele ja peatub purjepaadil, milles majakavaht Piisk kala püüab. Piisk vaatab kella, vaatab kaldale, kaldal on kogu saarerahvas, kaldal on talv. Või näiteks: poemehe naine Kadriann, kes kannab viimast kuud last. Ta helistab telefoniga, Telefonikõne lõpuks on tal laps juba süles. See on meie filmi esimene põhimotiiv, kus muutuva aja kulg on taustaks vilsandlaste argitoimetustele. Filmis näeme saare inimesi, kes on kogu aeg kuhugi teel. Nagu näiteks: poemees Tormis alustab suvel läbi mere teed „suurele maale“ poekaupa tooma. Ta jõuab Vilsandile tagasi vana-aasta õhtul. Või näiteks: majakavaht Piisk alustab suve lõpus ronimist majaka torni ja jõuab sinna südatalvel, kui on paras aeg majaka klaasilt jääd rookida.

Selline pidev teelolek on meie filmi teiseks läbivaks motiiviks, sest saarel räägitakse ja mõeldakse sellele inimesele, kes on eemal, kes on kuskil teel. See, et poemees ja majakavaht ära on, ei tähenda, et nad ei osaleks saare ühistes ettevõtmistes, ise saarelt ära olles oma ametikohustusi täites. Selline  topeltreaalsus rõhutab saareinimeste ühtekuuluvustunnet ja see oleks ka meie filmi kolmandaks läbivaks motiiviks.

Millest inimesed meie filmis räägivad, seda me ainult aimame, teame aga kindlalt, et nad räägivad vähe ja kui, siis ennekõike oma saarest ja võibolla ka oma unistustest.

Kuidas uus aastatuhat saarele saabub, ei tea me samuti. Teame vaid, et ta tuleb märkamatult, nii, et saarel keegi seda tähele ei pane. Tuleb kui kerge tuulepuhang, mida kaua oodatud."

Veebruar 1998.

Allikas: EFI andmekogu

 

Filmist kriitiku pilguga

Karl Kello: „Pöördudes eelmisel aastal linastunud kolme saareteemalise filmi juurde (“Palangi”, “Sõsarsaared”, “Saar”), tuleb märkida, et kõige õnnelikumas olukorras on olnud selle suure tähega Saare tegijad. Seda filmi neist kolmest oli autoritel kõige lihtsam teha, sest nemad juba teavad ja tunnevad oma saart, mistõttu jutumehed on ekraanilt armutult eemale hoitud. /---/

"Saare" filmil on oma kindel lähte- ja vaatepunkt ning tunnetuslik taust täiesti olemas; ekraanil ei kohta ühtki jutumeest. Tänasel päeval näib rääkivate peade kõrval ja asemel piisavat juba veidi tavapäratust vaatepunktist, kaamera uudsest rakursist, et film saaks vaadatav ja ärataks teiste seas tähelepanu.

"Saare" film avab neist kolmest kõige selgemini üht konkreetset inimkooslust, rääkides inimestest, elust, ajast piiratud ruumis. Sama hästi võiks see inimgrupp asuda ürgmetsas või siis omaette kas või keset ääretut inimmerd. See näitab, et saamaks ajatu elamise elamust, ei pea iga kord kaugele saarele minema.

Saarel käib mäng teiste reeglite järgi. Saare peal ei kehti tavapärased (tulnukale tavapärased) ajalised ja ruumilised vahekorrad. Sellepärast nad sinna kipuvadki. Saarepealne aegruum on midagi muud kui suurel maal ja suures linnas. Ammu teada asi, aga alati on seda kosutav tõdeda-kogeda. Eriti siis, kui seda ei üritata sulle otsesõnu selgeks teha.

Filmi tegevus toimub müütilisel maastikul, müütilises ajas. Õieti ei toimu mitte midagi. See on koht, kus sõnadel on kaalu, kus seltskond saab kokku õnnevalamise juures ja tule ääres. Inimesi on parasjagu nii vähe ja nii palju, et pole tekkinud vajadust nende eristamiseks perekonnanime järgi.

Film juhatatakse sisse sõnadega:
 
Sekund ei tähenda midagi.
Aasta ei tähenda midagi.
Elu saab mõõta inimestega,
kes sind ümbritsevad,
ja sammudega,
mis sind kuhugi viivad.

See on ka ainus otsene kõne, millega vaataja poole on pöördutud. Mida see võiks tähendada? Tekib küsimus, kas ka eluaeg, eluaastad ei tähenda tegijate meelest mitte midagi. Sest kindel see, et väljaspool aega sammumine ei vii kindlasti mitte kuhugi. See oleks sama hea, kui kohapeal tammuda. Kas kellegi meelest peaks olema võimalik asuda väljaspool aegilma või aegruumi? Et nagu orav rattas, nõnda on inimene ajarattas?

Pigem on viidatud sellele, et filmi tegelased elavad müütilises ajas, seega hoopis teises aegruumis. Kus ajaratas käibki ringiratast, andes sellega olevikule möödumatu iseloomu. Targemate meeste arvates kujutanud müütiline aeg endast rituaalse sisuga täidetud kestvat hetke. Aeg omandas väidetavasti reaalse sisu alles siis, kui seda hakati mõõtma. Samas muutus olevik paradoksaalsel kombel olematuks, hakates tabamatu punktina mööda kujuteldavat ajatelge minevikust tulevikku kiirustama.

Milleks mõõta Saarel aega? Iga asi tuleb omal ajal. Kõik hetked on ühetähenduslikud, iga tegu samaväärne teisega. Müütiline aeg on lihtsalt sakraliseeritud, pühitsetud kõrgemast eesmärgist. Selles mõttes pole aastal vahest tõepoolest mingit tähtsust, küll aga tähendust. (Aasta algkuju ja algtähendus eesti keeles on ajast aega. Üks aeg tuleb teisele otsa. Pidevalt. Algus saab otsaga kokku, ei ole seal nihestunud jõnksu sees nagu ajaspiraalil.)

Mõnus on vaadata filmi, kus pole ühtki rääkivat pead. "Saar" olekski vaadatav ka täiesti ilma helita, eelkõige tänu tugevale operaatoritööle. Igatahes on lootustandev näha, et eesti tõsielufilm pöördub tagasi kino põhiväärtuste juurde. Kuigi "Saare" filmikäekiri tuleb tuttav ette, kõik see oleks justkui juba olnud, nagu oleks sama filmi juba näinud – aastat kolmkümmend tagasi. Siis, kui eesti filmi tuli eelmine uus ja pretensioonikas põlvkond (nimetagem seda kas või kesksemate tegijate järgi APP – Andres, Peep ja Peeter, s.o Sööt, Puks ja Tooming, veidi hiljem Soosaar), kes pani endast rääkima ega pidanud ise kõva häälega oma kohalolekut kuulutama.“

Arvustuse täistekst:
KARL KELLO - KINNISILMI KINO TEHA
Kello, K. (2000). Kinnisilmi kino teha. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 74-80.