Kennel klubi koerte näitus Tallinnas (1935)

Toonane ajakirjandus sündmusest

Eesti Kennelklubi korraldatud VII koertenäitus toimus 18.-19.mail 1935. a. Tallinnas Gonsiori tänava Maneeži ruumides. Täheldada võis tõupuhtuse taseme tõusu, mis tingitud suuremast selektsioonist näitusele asetatavate eksemplaride valikul. Rohkesti oli müügil kutsikaid - inglise setteri ja saksa lambakoera omad meil esmakordselt; esindatud olid enamikus inglise ja iiri setterid, spitse seitse, veel oli pointereid, kääbusspintsereid, kokkerspanjeleid, soome laika, kaks leonbergeri, suur saksa dogi, foksterjer, pekingi paleekoer jt.
Seltskonna neljajalgsed lemmikud (1935). Uudisleht, 19. mai, lk 7.

Eesti Kennelliidu algus

Teiste maade eeskujul asutati 23. juulil 1929. aastal Eesti Kennel Klubi (EKK). Esimene koertenäitus toimus 24. ja 25. mail 1930. aastal Tallinnas Gonsiori tänava maneezis. Selliseid tõukoerte näitusi korraldati Tallinnas igal kevadel ning kaks korda - 1935. ja 1937. aastal - ka Tartus.
1937. aastaks oli EKK vastu võetud Saksamaa Künoloogiliste Ühingute Liitu (viimases oli liitunud üle 3000 ühingu).
Eesti Kennelliit, http://www.kennelliit.ee/ajalugu/eelajalugu (6.02.2012).

Koerte registreerimisest

1. juulil 1934. aastal pani riigivanem dekreedina maksma põllutööministri poolt väljatöötatud “KOERTE REGISTREERIMISE JA MAKSUSTAMISE SEADUSE”.
Riigi Teataja, nr. 59 – 1934 (Alus : Paragrahv 6. RT 51 – 1934).

Seaduse järgi kuulusid alates 6 kuu vanuselt registreerimisele kõik koerad Eesti vabariigi piirides, välja arvatud ainult Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa ja teised meresaared, mis asusid mandrist üle 3 km kaugusel. Registreerimist teostasid linna-, alevi- ja vallavalitsused. Koerad varustati nende pidajate poolt kaelarihmaga, mille külge kinnitati omavalitsuse registreerimismärk.
Väljaspool linnade ja alevite piire jäetakse igale majapidamisele üks koer tarbekoerana maksuvabaks, kõik teisi koeri aga maksustatakse kohalikus omavalitsuses, maksusuurusega 1 – 5 krooni igalt koeralt. Hagijaid ja linnu-koeri ei loetud tarbekoeraks ja neid maksust ei vabastatud. Koerast loobumisest või surma puhul tagastati märk omavalitsusele. Kui aga koerapidaja soovis muretseda uue koera, siis võis ta registreerimismärgi endale jätta ja seda märki kasutada uue samaliigilise koera juures. Viimasel juhul ei pidanud uut koera registreerima.
Põllutööministrile anti õigus korraldada koerte sunniviisiline marutõvevastast kaitsesüstimist. Vabalt ringijooksvad, registreerimismärkideta koerad hukati ja nende omanikud võeti kohtulikule vastutusele
Täpsemalt:
Koetekoda, http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=596 (8.08.2010).