Sundasunik (2004)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Rein Maraniga:

 “Tunnen kährikule kaasa,” ütleb vanameister Rein Maran oma viimase filmi “ Sundasukas” peategelase kährikkoera kohta. “Tema pole süüdi, et ta siia kaugelt maalt toodi."

Mis ajendas tegema filmi kährikkoerast? Üldine arvamus temast pole kiita – kunagi hinnatud karusnahaloomast on saanud põlatud tulnukas ja lindprii, keda igaüks võib tappa.
Tegin kunagi filmi euroopa naaritsast. Juba 1970-ndatel aastatel väitis Vene uurija Ternovski, et ameerika naarits ehk mink tõrjub euroopa naaritsa välja. Eestis oli teadlasi, kes tol ajal vaidlesid, et see nii olla ei saa ja mina ei hakanud nendega ka vaidlema. Nüüd on aga asjad niikaugel.

Mingid on nüüd kasvandustest meie loodusse pääsenud...
Tänaseks on karusloomakasvandused koos minkidega kadunud, aga vabasse loodusesse on nad edukalt püsima jäänud ja euroopa naaritsad välja tõrjunud.
Sellest loost jäi meelde üks oluline mõttekäik, mida ma tookord filmis välja ei öelnud, et tegelikult selle elava olevuse käest – mingi käest – pole keegi kunagi küsinud, et kas ta tahtis siia tulla. See mõte jäi mind kuidagi kummitama.
Kui üks liik laiendab oma areaali, tungib vaikselt edasi, hävitab või ahistab kedagi – see on loomulik protsess, mis toimub pidevalt looduses – liikide liikumine, tekkimine, kadumine, levimine. Ameerika naaritsa ehk mingi puhul oli aga teine lugu – võeti loomakesel tutist kinni ja toodi tuhandete viisi kasvandustesse, lausa teiselt mandrilt.
Sama lugu on kährikuga.
Üks assotsiatsioon tekkis veel. Ma olen rännanud üksjagu palju ja kokku puutunud väga erinevate rahvaste esindajatega, näiteks Tshetsheenia esimese küüditatute laine inimestega, kes olid sunnitud elama hoopis mujal, kaugel oma kodust. See on minu jaoks kõik üks ja sama nähtus.
Teine asi, mis mul kummitas enne kähriku filmi tegemist, oli üks luuletus. Ajakirjas Pioneer ilmus kunagi luuletus ”Mägral oli maja nagu vaja, ..”

tulid kährikud…?”
Just. See luuletus Pioneeris tekitas palju pahandust, et kes need kährikud olid. Aga mulle jäi see kuidagi kummitama.
Kähriku ümber on nii palju viha ja hukkamõistu: et ta läheb teiste toidulauale, et ta ahistab loomi ja linde, näiteks kanalisi, kahepaikseid. Teda peeti ka tõeliseks kiskjaks. Teiselt poolt mäletan aegu, kus ta oli looduses tõsiselt kaitstud ning teda pidi väga hoidma. Ta oli äsja sissetoodud, hinnatud karusnahaloom, teda oli vähe.
Ma juhtusin looduses õige mitu korda nägema kährikkoera, ja peab tunnistama, et kui binoklist vaatasin, tundus olevat väga huvitav loomake.

Miks me ei kohta naljalt looduses kährikut, küll aga rebast – neid on ju Eestis liikvel umbes ühepalju?
See on väga lihtsasti seletatav. Esiteks, kährik on ööloom. Ma hakkasin kährikut märkama tõsiselt siis, kui jälgisin lindude rännet ja põtrade ning teiste loomade liikumisi Matsalus Kloostri tornist. Ikka sattus ta kas varahommikul või päris-päris õhtul ette.
Rebane hulgub ju pidevalt ka päeval ringi. Olen näinud rebast, kui ta jahib hanesid. See on väga naljakas, kuidas ta hiilib lähemale, väga aegamööda ja ettevaatlikult, nagu ehtne luuraja, aga haned on ju valves kordamööda, ning äkki, kui keegi märkab ohtu, tõuseb kõva kisa ja kõik on korraga lennus. Aga siis ajab rebane end tähtsalt üles ja teeb näo, nagu tal poleks sinna asja olnudki. /---/

Kuidas Te säärast öölooma filmida saite? Kas tugev prožektorivalgus, mida filmis nägime, ei häirinud teda?
Ei, peaaegu ei häirinud. Minuga võib vaielda, aga minu arusaamine on, et kährik on ürgne liik. Ta suhtub prožektorisse nii, nagu seda poleks. Et kui siin sellel kellaajal kunagi valgust pole olnud, siis seda ei olegi. Kui öö on saabunud, siis on minu, see tähendab kähriku aeg siin liikuda, ja kui ongi sel ajal valge, no mis siis ikka.

Teised ööloomad tunneksid end ootamatust valgusest häirituna?
Jah. Umbes sama probleemiga puutusin kokku ühe teise öise eluviisiga looma puhul – lagritsaid valgusega harjutada polnud kaugeltki nii lihtne kui kährikuid. Sama lugu oli siilidega.

Kui lähedale Te üldse kährikule pääsesite?
Ükskord olin silla peal ja nägin eemalt tulemas kährikut. Seisin liikumatult paigal, tuul oli looma poolt, minu lõhna ta ei tundnud, ning nii ta mööduski minust kolme meetri kauguselt. Rahulikult, nagu ta tavaliselt läheb, asjalikult nina maas, ei teinud minust väljagi, sest mingit heli ma ei teinud.
Filmimisel sai kährikutele lähedale umbes 5–6 meetri peale. Õigemini, mitte mina ei saanud ligi, vaid nii lähedale tulid nad ise, mina olin ikka kusagil varjealuses. Muidugi varjealusest poleks olnud kasu, kui tuul oleks olnud minu poolt. Aga kuna tuul puhus vastaspoolt, siis nad tegutsesid rahulikult. Kährikutel on oma kindel sisseharjunud rada, kempsud on kindlad, pikapeale hakkad lugema nende jälgi ning võid määrata, kuidas see liikumine neil käib. Kui raja lähedal ühte kohta hakata sööta välja panema, hakkavad nad seal käima. Tihti on nii, et kui loom ühelt kohalt söödavat leiab, siis järgmisel toiduotsingul külastab ta seda kohta uuesti. Järsku võib veel leida! Kui aga söödava peale satutakse samas paigas korduvalt, siis alustataksegi toiduotsinguid kõigepealt just sellest paigast ning alles midagi leidmata jätkatakse jahireidi mujal.

Loe tervikintervjuud:
Rein Maran õpetab kährikut armastama - Loodus
Arusoo, H. (2004). Rein Maran õpetab kährikut armastama [intervjuu Rein Maraniga]. Loodus, nr 3, juuni, lk 38-41 = Loodusesõber, nr 3.

Filmist kriitiku pilguga

Indrek Rohtmets: „Rein Maran on oma kähriku-filmi pealkirjaks pannud „Sundasunik”, mis annab kohe selge vihje, et tegu ei ole kährikut ega kähriklust hukkamõistva linateosega. Filmi algul piilub kährikkoer kaharate kuuseokste vahelt mäkrasid — migrant vaatab aborigeene —, rohkem neil edaspidi aga kokkupuuteid ei ole. Tõsi, kuuleme küll diktoritekstist, et kährik istub kutsumata külalisena mägra toidulaua taga ja võtab sealt tublisti matti.

Filmi vaadates rullub meie ees lahti kährikupere aastaring. Pikad plaanid annavad vaatajale võimaluse jälgida kährikuid väga mitmesuguses tegevuses, enamasti siiski küll toiduotsingutel ringi vantsimas. Armsad pontsakad kährikukutsikad täidavad oma müramisega kaadreid minut minuti järel. Kahtlemata on tegu klassikalise loodusfilmiga, mis pühendatud ühele kindlale liigile. Õnneks annab filmile lisamõõtme tõsiasi, et see liik sobib väga hästi illustreerima ühte tänapäevase maailma looduskeskkonda haaranud protsessi — arvukate looma- ja taimeliikide rändamist kas siis n-ö omal jõul või inimese otsesel kaasabil. Üksteise järel ilmuvad ekraanile eksperdid ja annavad oma hinnangu nii kährikule kui ka taimede-loomade introdutseerimisele üleüldse. Peeter Ernits teeb teatavaks, et meie keskkonnaministeeriumis on koostatud ainulaadne nimekiri tulnukatest, mis hõlmab ei rohkem ega vähem kui ümmarguselt tuhandet liiki. Tuleb  välja, et kährik on vaid üks sõdur hiiglaslikust migrantide armeest.
/---/

Millal võõras saab omaks? Just niisuguse küsimuse püstitab Rein Maran oma filmis. See on tõesti keeruline küsimus, mida annab vaagida nii ökoloogilisest, kultuurilisest kui ka eetilisest vaatevinklist. Kaua peab kährikkoer Eesti metsades ringi kondama, et teda enam kontvõõraks ei peetaks?
/---/

Loodusfilme vändatakse Eestis harva ja see tõsiasi tõstab kindlasti „Sundasuniku” väärtust. Tegu on töömahuka ja vaevarohke ettevõtmisega ning tulemus on kindlasti seda vaeva väärt. Mõni kärsitum vaataja võib küll leida, et liiga palju on staatilisi plaane suhteliselt väheaktiivsetest loomadest. Filmi tõstatatud küsimused on aga väga aktuaalsed ja asjatundjate kommentaarid täpsed ning informatiivsed. Lisaks kährikutele esineb filmis hulk teisi Eesti metsade asukaid, punarinnast metskitsedeni, kes kõik pakuvad loodusesõbrast vaatajale kindlasti äratundmisrõõmu. Rahulikke loodusvaateid väärtustab Robert Jürjendali ülipeen kitarrimäng.“
Rohtmets, I. (2005). Migrandi elu eesti metsades. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, sept, lk 133-135.

Olev Remsu: „Igasuguse loometegevuse eesmärgiks on minu meelest inimeste mõjutamine. Luigefilmiga riivas Maran meie ohu- ja kaastunnet, "Sundasunik" on klassikaline populaarteaduslik film, millega rikastatakse meie teadmisi. Vaadake, intervjueeritavad on ainult kommentaatorid, nende inimlik olemus ei ole enam oluline. Nad on nagu entsüklopeediad ilma isikliku karakterita.

Mina pean ennast looduse tundmisel Harju keskmisest veidi targemaks, ent tükk maad rohkem teada sain minagi. Kes oleks võinud arvata, et kährikuperes võib olla 19 poega! Mul polnud varem aimugi, et mõned kährikud tulid ise Eestisse juba enne sõda Pihkva kandist üle riigipiiri, mina mõtlesin, et liik introdutseeriti 1950ndail aastail. (NB! 1938. aastal ei olnud veel Pihkva oblastit, nagu lausub kommentaator.) Ja et valdavalt öise eluviisiga kährikkoer ei kardagi filmimeeste prožektorivalgust. Ja veel ja veel ja veel. Kohe hea tunne on, kui midagi uut teada saad.

Oma dramaturgia on peidus selleski muidu rahulikus teoses, nimelt jagunevad kommentaatorite seisukohad võõrliikide sissetoomise küsimuses kaheks: mõned on selle vastu, teised võtavad seda kui looduse osa ja paratamatust, mida on tehtud sajandeid meie jaoks plussmärgiga riikides. Ja kas valdavalt sissetoodud kährik teeb meie loodusele kasu või kahju? Autor on andnud sõna mõlemale poolele.

Filmi lõbusa taustana kumab aga üks nõukogudeaegne riiklik lollus, mida Maran loodusevaatlejana ei ole hakanud üles puhuma, vaid on selle esitanud delikaatselt tähelepandamatu kõrvaldetailina. Kuidas sa vaikid maha, et tagasihoidlik ja arg loomake jõudis isegi EKP Keskkomitee büroole? Nimelt ilmus kunagi ajakirjas Pioneer Arvi Siia luuletus "Mägra maja", mille sisuks oli tõik, et introdutseeritud kährikud röövivad kodu meie metsade põlisasukailt mäkradelt. Ja kui kunstnik oli kähriku pannud oma illustratsioonil kandma venepärast teekannu, oli ju ilmselge, mida taheti öelda: migrantidele antakse kortereid, eestlased jäävad ilma. Torm teeklaasis!

Alustasin sellest, et loodus on loomulik. Alati, kui vaatad tavalist dokumentaalfilmi inimestest, lipsab peast läbi kahtlus: äkki on see lavastatud, aah?

Päris ilma lavastuse abita ei saa teha ka loodusfilme.

Kõigepealt tuleks küsida, kelle või mille vaatepunktist peab ülesvõetu olema ehe? Kaamera ja inimene näevad ühte ja sedasama objekti täiesti erinevalt. Kaamera on nagu visuaalne entsüklopeedia, mis aitab meil pilku heita sellele, mis meile muidu peaaegu silma ei puutu. Enamus pealt- ja altvaated on meile uudiseks, nagu suured ja ülisuured plaanidki. Samuti rakursside kiire vaheldumine. Niisiis, juba pilk läbi kaamera ei ole põhimõtteliselt ehe. Teiseks on inimeste intervjueerimine kindlasti lavastus, kuidas siis teisiti? Usutletavale ei tohi küll ette kirjutada seisukohti; erinevalt mõnest teisest autorist Maran seda ka ei tee. Ent Maran rääkis esitusjärgsel kohtumisel publikuga nippidest, mida kasutatakse loomade filmimisel. Näiteks harjutatakse kährik söötmisega ühes kohas käima. Kährik tassib suus tavalisi kanamune, mis ju metsa iseenesest ei satu.

Neid professionaalseid kavalusi on vaja just tõe esitamiseks, muidu jääks tõde meil teadmata. Kes aga tahab absoluutset loomulikkust, mingu ise loodusesse! Huvitav, kuna tal igav hakkab, seirates ainult ühest, oma silmade kõrgusel asuvast vaatepunktist? Ja mida ta näekski, kui ta ei oska otsida! Aga pärast Marani filmide vaatamist on pilk terasem küll, lisaks infojagamisele tõstsid filmid tuju, tegid stressist vabamaks.“
Remsu, O. (2004). Luiged ja kährikud. Sirp, 4. juuni, lk 16.