Surma tee (1994)

1949. aastal asuti teostama Stalini hiigelprojekti - ehitama 5250 kilomeetri pikkust raudteed Obi suudmest Alaskani. Selle esimene lõik, 1500 kilomeetrit Salehardist Igarkani, ehitati üle soode ja rabade ning pidi valmima nelja aastaga.
Salehardi muuseumis tutvustab ekskursioonijuht Nadežda Sõtnik koolinoortele raudtee ajalugu, et raudtee ehitajaks said vangilaagrite vangid ning kuidas inimesi laagritesse saadeti. Kohalik elanik Anfissa Kotšubei räägib, kuidas elu muutus Stalini 1949.a. määrusega. Siberi piirkondliku tele-raadiokomitee esimees Juri Kukevitš kõneleb laagrielust - 40-ndail kaotati NSVLiidus surmanuhtlus, aga barakkides tapeti inimesi, mõrtsukatel oli vaba voli. Nadežda Sõtnik, Juri Kukavitš, Anfissa Kotšubei räägivad jubedaid lugusid laagrites juhtunust.
Salehardi linnavalitsuse ametnik Vladimir Artejev kõneleb, kuidas rahvahulgas hakati ehitust nimetama surma teeks. Ometi tõid vangilaagrite vangid kaasa ka kultuuri, loodi teatreid, sporditegevusest. Nadežda Sõtnik räägib ka koolidest ja sealsetest õpetajatest. Vladimir Rodionov ja Vladimir Artejev kõnelevad, et Stalini surma järel, ehitus soikus, laagrid jäeti maha. Nüüd võetakse relsse maast üles, kasvõi vanarauaks, tehakse plaane endist ehitust turismiobjektiks arendada. Ärimees Anatoli Siitov ongi asunud raudteed üles võtma, kinnitades, et seda vanarauana maha müües välismaale saab korraliku tulu.
Möödunud aegu meenutavad rohtukasvanud laagriplatsidel lagunevad barakid, okastraat, vahitornid. Muuseumitöötaja Ljudmilla Rodionova tõdeb, et olgu need paigad hoiatuseks, kuni kord kaob raudtee, kaovad inimesed, kes midagi sest teadsid.

Märksõnad: barakid | hirmu tundmine | jutustamine | lagunev hoone | liiprite kergitamine | lugude jutustamine | muuseumi ekspositsioon | muuseumitöötajad | raudtee | raudtee ehitamine | Siber | Siberi taiga | Siberi vangilaager | Stalini aeg | stalinism | stalinlik poliitika | stalinlik rahvastikupoliitika | sunnitöö | ärihuvid | ärimees | Vaata kõiki »