Karujaht Pärnumaal (1914)

Filmi poliitilisest taustast

Eesti esimene mängufilm kasvas välja Pärnu linnapea Oskar Brackmanni ning Postimehe Pärnu tütarlehe toimetaja ja agara eesti-eduerakondlasest poliitiku Jaan Karu vahelisest konfliktist. Nimelt kirjutas Karu oma lehes 1913. aastal kriitilise artikli "Waldorfi solgiuputus ja Pärnu linnavalitsus", milles ta  süüdistas linnapead kui Waldorfi puupapitehase aktsionäri ja üht direktorit tegevusetuses ja korruptsioonis - vabrik reostas Pärnu jõe vett, mille vastu avalikkus oli kaua ja tagajärjetult võidelnud. Selgus, et Brackmann oli vabriku direktorina saanud kümne aasta jooksul 46 000 rubla palka ja huvide konflikt oli siin ilmne. Linnapea omakorda kaebas ajakirjaniku kogu linnaameti laimamise eest kohtusse ja viimasele määrati 40-päevane vangistus.

Karu kaebas edasi ja pole teada, kas ta selle aja ka tegelikult ära istus, kuid moraalselt ta võitis, sest tänu loo avalikustamisele "kleepus see 46 000 rubla Brackmannile pikemaks ajaks külge" (Ruus 1999). Kolm nädalat hiljem, 1913. aasta detsembris lõid mõlemad loo osalised kaasa Pärnu linnavolikogu dramaatiliselt kulgenud valimistel, kus vaatamata Jaan Karu vastasele kampaaniale osutus viimane lõpuks ikka valituks. Tähtsam on aga see, et neil valimistel lõpuks ometi purustati pikka aega kestnud saksa kants ka kuurortlinnas ning varem juba mitmes teises linnas saavutatud eestlaste ülekaal linnavolikogus jõudis ka Pärnusse. Eestlaste võidurõõm oli suur.

Neid sündmusi Johannes Pääsukese ajakajaline pilafilm kujutabki. Laskumata pikemalt poliitilisse kemplemisse Pärnu linnas, võib kriitik Jaak Lõhmuse sõnul lühidalt öelda, et linaloo "teemaks on eestlaste ja sakslaste võitlus juhtivate poliitiliste rollide pärast, konservatiivide ja edumeelsete võitlus" (Lõhmus 2004).

Ideest filmini

Johannes Pääsuke oli juba 1912 asutanud Tartus "esimese eesti kinopiltide tehase" Estonia film. Ajakajalise "Karujahi" idee laenasid operaator Pääsuke ning filmis näitlejaid juhendanud Vanemuise teatri parukameister Tõnis Nõmmits kirjanik Karl August Hindrey nädalavestest, mis ilmus Hoia Ronga pseudonüümi all Postimehes 7. detsembril 1913. Selles följetonis teatab ta muuhulgas: "Pärnus peeti karujahti. Metsloom oli kurja teinud. Oli linnapea Brackmanni kõvasti kriimustanud. Ja nüüd tuli suur tagaajamine... Tagaajamisel sai linnapea Brackmann jäledasti pureda, ta kisuti seekord nii täielikult paljaks, et teisel inimesel piinlik oleks niisuguses ülikonnata olekus liikuda."

Filmi kondikava oli nüüd olemas, tuli vaid liha luude ümber kasvatada. Pääsuke hankis paarilt kinoomanikult 1000 rubla ja alustas uljalt (Ruus 1999). Käsikirja kirjutas Tartu kinoomanik Aleksander Tippo, lavastajaks oli mitmete Eesti seltside näitejuht Tõnis Nõmmits, näitlejad leiti Tartu asjaarmastajate hulgast.

Tippo on ligi 20 aastat hiljem intervjuus ajakirjale Film ja Elu (nr 14, 1935) meenutanud filmitegemist nii: "Mina fantaseerisin filmi ja Pääsuke oli operaatoriks. Näitlejaiks olid meie tuttavad. "Osa ülesvõtteid tehti Vasula metsas, osa Tartus ühes Karlova tänava majas (vt ka tegijate mälestused).

Tulemusena sündis Eesti esimene mängufilm ja kurioosumina ühtlasi esimene poliitiline film, mida võib Jaak Lõhmuse sõnul pidada ainukeseks enne I maailmasõda valminud enam-vähem professionaalseks filmitooteks Eestis (Lõhmus 2004). Väärib märkimist, et Johannes Pääsuke on kõik 300-meetrilise filmi üksikkaadrid käsitsi koloreerinud.

Film esinastub Tartu kinos Ideal 13. veebruaril 1914 (vana kalendri järgi). Kinokuulutuses sama päeva Postimehes reklaamitakse seda kui "kõikidele tuntud päevasündmust", lisades: "Juba pildi tegemine on ajakirjanduse poolt rohket poolehoidmist leidnud". Pilalugu saadab suur menu. Vaatajad tundsid selles mõistujandis kohe ära eestlaste ja sakslaste ägeda valimisheitluse Pärnu linnavolikogus ning sellele eelnenud kohtuprotsessi Oskar Brackmanni ja Jaan Karu vahel. Paar päeva hiljem, 15. veebruaril (filmi kolmandal linastuspäeval) ilmub Postimehes kolumnist Hindrey (Hoia Ronga) järjekordne "Kiri Tartust", milles ta filmi kiidab ja märgib, et seda olevat Tartus etendatud "rahva suurel osavõtmisel". Arvatavasti näidati filmi Tartus lühendatult, sest samas juhib Hindrey oma artiklis tähelepanu politsei nõudmisel tehtud kärbetele filmis: "Ja nüüd on seda kinodraamat kõvasti kääridega kärbitud, paljud nendest kohtadest välja jäetud, mis sakslaste ja Pärnu "keskerakonna" võidurõõmu sekka kibedaid tilkasid võiksid valada. Pärnusse ei ulatuvat meie kodune pildidraama üleüldse mitte..." Ka kinoomanik Aleksander Tippo meenutuste põhjal võeti uudisteos publiku poolt väga hästi vastu - saal aina rõkkas naerust, märgib ta. (Film ja Elu, 1935, nr 14).

Johannes Pääsukese kirjadest ilmneb, et peale Tartu ja Tallinna (kus film linastus veebruari lõpus 1914) näidati "Karujahti" ka Rakveres, Viljandis ja Võrus. Pärnus keelas kohalik politseiülem filmi ära, ent kuuldavasti seda näidati siiski n-ö põranda all (Paas 1980, lk 88). Aleksander Tippo sõnul müüdi film edasi ka Peterburgi, lisades, et neil olid Pääsukesega suured tulevikuplaanid, ent paraku tuli I Maailmasõda vahele (Film ja Elu, 1935, nr 14). 

Kasutatud allikad:

Kuidas valmis Tartus film "Pärnu karujaht". Intervjuu esimese Eesti filmitegelasega. (1935). Film ja Elu, nr 14, 12. apr.
Veste, P. (1980). Olnud ajad. Tallinn: Eesti Raamat, lk 86-89.
Ruus, J. (1999). Pärnu linnapea hädas karuga. Eesti Ekspress, 28. okt, A 14-15.
Lõhmus, J. (2004). Vananematu üheksakümnene eesti mängufilm. Postimees, 26. veebr, lk 14.
Mang, M. (2009). Esimesed eesti kaadrid 1896-1939. KesKus, nr 6.

Põhjalikumalt filmi poliitilistest tagamaadest ja valmimisloost vaata:
Ruus, J. (1999). Pärnu linnapea hädas karuga. Eesti Ekspress, 28. okt.
Veste, P. (1980). Olnud ajad. Tallinn: Eesti Raamat, lk 86-89.

Restaureeritud „Karujaht“

26. veebruaril 2004, täpselt 90 aastat pärast filmi esilinastust Tartus (vana kalendri järgi) said filmisõbrad Tallinna Sõpruse kinos taas vaadata ajaloolist linateost, 7. septembril samal aastal jõudis see vana film nüüd juba uues kuues aga Tallinna Kinomajas publiku ette Soome Finlab OY poolt restaureerituna (ja digitaliseerituna) värvilises variandis. Taastatud filmile on lisatud ka taustaheli, mille on komponeerinud helilooja Ardo Ran Varres.

Paljud üksikasjad eesti esimesest mängufilmist ootavad veel uurimist. Me ei tea näiteks täpselt, millist pilti rahvale näidati 1914. aastal ja kuivõrd seda oli kärbitud võrreldes tänapäeval restaureeritud variandiga. Olgu sellega, kuidas on, aga igatahes naabermaade esimeste mängufilmidega võrreldes on Eesti "esmasündinu poliitilise pamfletina üsnagi huvipakkuv frukt" - tõdeb filmivaatleja Jaak Lõhmus.
Lõhmus, J. (2004). Vananematu üheksakümnene eesti mängufilm. Postimees, 26. veebr, lk 14.

Konkurss helikujunduse saamiseks

Juunis 2014 kuulutas Filmiarhiiv välja konkursi "Karujahile heli taha!" Osalejaid kutsuti üles looma kaasaegset helikujundust Eesti esimesele mängufilmile "Karujaht Pänumaal" (2014).

Eva Näripea, Rahvusarhiivi filmiarhiivi direktor: "Filmi sajanda juubeli tähistamiseks otsustasime anda Pääsukese pildiriba helindamise võimaluse laiemale filmi- ja muusikahuviliste ringile, sest mäluasutuste eesmärk on mitte ainult pärandi säilitamine, vaid ka selle elus hoidmine, taasaktiveerimine."

Konkursile laekus kokku 11 heliteost, millest reglemendi tingimustele vastas 10. Žüriiliikmete sõnul tõstis võidutööd esile nende tundlik suhestumine filmi tegevustiku, meeleolude ja visuaalsete rütmidega, samuti kõlapildi läbitöötatus ja professionaalne esitus.

Konkursi võitnud töö "Mõmm" paistis silma unikaalsuse ja eksperimentaalse helikeele julge kasutuse poolest. Ergutuspreemia vääriliseks tunnistatud alalhoidlikuma, ajalukku vaatava joonega "Akadeemia" tabas hästi fllmi jantlikult tragikoomilist olemust. Filmiarhiivi töötaid paelus enim "Divisi" heliriba kaasaegne lähenemine ja diskreetne väljenduslaad.

Konkursi "Karujahile heli taha!" võitja kuulutati välja 30. septembril 2014 Tallinna Kinomajas. Konkursist tegid kokkuvõtte žüriiliikmed filmikriitik Tristan Priimägi, helilooja Märt-Matis Lill ja Rahvusarhiivi filmiarhiivi direktor, filmiteadlane Eva Näripea. Kõik kolm võitnud pala kanti auhinnatseremoonial ette.

Konkursi "Karujahile heli taha!" peapreemiat rahastas Eesti Kultuurkapital, uuendusliku helikeele eripreemia andis välja Eesti Heliloojate Liit ning ergutuspreemia Rahvusarhiiv.

Eesti esimesest mängufilmist inspireeritud heliteoseid on loodud ka varem. Aastal 2005 komponeeris filmile taustaheli Ardo Ran Varres.

Rahvusarhiivi pressiteatest, 27.09.2014.

Isikutest

Jaan Karu (1873 - ?), ajakirjanik, raamatukaupmees ja linnavolinik. Postimehe Pärnu väljaande tegevtoimeteja 1905 - 1921. Omas Pärnus raamatukauplust ja trükikoda.

Oskar Brackmann (1841 - 1927), balti-saksa omavalitsustegelane, Pärnu linnapea 1879 - 1915. Arendas Pärnut kui kuurorti, asutas supelmajad, rajas suure puiestiku.

Johannes Pääsuke (1892 - 1918) - esimene eestlasest filmioperaator ja esimese Eesti mängufilmi "Karujaht Pärnumaal" looja. Vaid 20-aastasena asutas 1912 Tartus stuudio Estonia Film ning alustas Eesti paikade ja sündmuste filmimist. Hukkus Venemaa sõjaväkke mobiliseerituna rindele sõites rongiõnnetusel 26-aastaselt.

Allikas: Ruus, J. (1999). Pärnu linnapea hädas karuga. Eesti Ekspress, 28. okt.