Sünnipäev (2000)

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Pärnus pikalt elanud luuletaja David Samoilov polnud oma eluajal siinmail mingi celebrity ja pole seda ka nüüd. Vene keelt kõnelevas maailmas oli ta aga suur poeet ja kiiduväärsel moel on valminud Dorian Supini videofilm "Sünnipäev", mis on väärikas austusavaldus 80 aastat tagasi sündinud ja kümme aastat tagasi elust lahkunud kirjanikule.

See pole dokumentaalfilm, mis püüaks taasluua vaataja ees kirjaniku inimliku palge. Pigem on see rännak kirjaniku loomingusse ja ta maailma. /---/ Tegu on eriskummalise luuleteosega, kus luule on surutud visuaalsesse sängi. Miks mitte, ka sellisena on teos stiilne ja muljetavaldav. Luule lugejaks on tegijad õnnestunult valinud Vene teatri näitleja Herardo Kontrerase, kes on arvatavasti üks orgaaniliseima olekuga näitleja Eestis. Ta loeb Samoilovi luulet punnitamata, ilma vene luulelugemise koolile omase paatoseta, kuid samas selge ja ladusa mõttega. Tema näkku suunatud roheline lamp loob kaadris olukorra, milles on ühiskondlikku pinevust. Seevastu Samoilovi ridu laulvad Sergei Nikitin, Valeri Kosmatshov, Andrei  Shkurov ja Jelena Rautshik jäid enamasti kaadri taha, illustreerimaks Samoilovile pühendatud pildirida. /---/

Kiiduväärt moel on kassetil juures luulekogumik, kus Ave Alavainu truus tõlkes ja originaalis kirjas filmis kõlanud luule ja näpuotsaga lisagi. See video ja luulevihiku kogumik on hea algatus, mis aitab järje peale saada David Samoilovi suure ja samas rahvaliku luule mõistmisel.

Supini ebaharilik ja ebatraditsiooniline videoluuleteatri žanr on väljakutsuv ja vääriks järeletegemist ning edasisi katsetusi.“ /---/
Laasik, A. (2000). Videorännak David Samoilovi maailma. Eesti Päevaleht, 17. juuni, lk 6.

Kalle Käsper: „Režissööri esimeseks professionaalsuse tunnuseks on oskus valida väärtuslikku algmaterjali. Muide, see on harv omadus, hoopis tavalisem on, et režissöör raiskab oma elu ära konjunktuuri rahuldamise, pretensioonika snobismi või lihtsalt tühja-tähja peale. Dorian Supinil, vähemalt kui otsustada “Sünnipäeva” järgi, on see anne olemas. Ta on leidnud huvitava kangelase, palunud appi asjatundlikud stsenaristid, ja tulemuseks on film, mis oma lühidusest ja tagasihoidlikust  žanrikuuluvusest hoolimata kaalub üles enamiku Eestis valminud mängufilme. /---/

Pildiliselt on film sama lakooniline, nukker ja ilus nagu Samoilovi looming. Laua taga, rohelise lambi valgel, luuletust lugev näitleja, delikaatselt varju hoidvad bardid, mõned iseloomulikud fotod luuletajast, ja peamise iseseisva visuaalse lisana Pärnu vaated.

Sellest viimasest tahangi rääkida natuke pikemalt. Olen juba varem korra kirjutanud, et Eesti on maa, kus tõenäoliselt elab kõige rohkem häid operaatoreid ühe elaniku kohta (lisaksin: ja dirigente). Kuid see, mida “Sünnipäevas” on saavutanud Ago Ruus, ületab lihtsalt hea piiri. Iga kaader Pärnust on kunstiteos. Rand, muul, udused pargiteed, pimedad tänavad. Akvarelsed, mahedad toonid, tõeline poeetiline melanhoolia. Kogu maailma filmikunstis on praegu ainult kaks-kolm režissööri (Jos Stelling, Aleksandr Sokurov, ...), kes Supini—Ruusi filmi visuaalset meisterlikkust nähes ei peaks häbist punastama. /---/

Rõõm oli näha teost, mis muu hulgas näitas, et kogu räpase poliitika kiuste me siiski oskame hinnata endi keskel elanud teisest rahvusest andeid.“ /---/
Käsper, K. (2001). Ma kasvan kinni mäluga…. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 63-65.

David Samoilovi Eestis elatud aastad

Dokumentaalfilmis „Poeet David Samoilov” pühendutakse väljapaistva vene luuletaja David Samoilovi elule ja loomingule Eestis.

Tihtipeale ei ole me teadlikud nendest kultuurilistest rikkustest, mis eksisteerivad meie läheduses. See teadmatus räägib ainult piiratusest ning katse piire avardada rikastab nii meie kultuuri kui ka inimesi, kes selles kultuuriruumis elavad.

David Samoilov (David Samoilovitš Kaufman) sündis 1920. aastal Moskvas. Sõda oli tema jaoks aeg, mil ta hindas ümber väärtused. Ülekolimine Eestisse 1976. aastal oli tema jaoks kui põgenemine nõukogude tegelikkusest. Eestit ei valinud ta elamiseks mitte juhuslikult: veel enne siiakolimist viibis ta korduvalt Tallinnas ja Pärnus, kohtudes temale kallite inimestega, kelle luuletusi ta suure armastusega ka tõlkis – Jaan Kross, Ellen Niit, Debora Vaarandi. Esimene, kes David Samoilovile Eestit tutvustas, oli tema sõber, 50-60ndatel tuntud luuletaja ja tõlkija Leon Toom.

David Samoilovi Pärnu maja Toominga tänaval sai omamoodi kultuurikeskuseks, kus tihti viibisid tuntud vene teaduse- ja kultuuritegelased – astronoom F. Zigel, kosmonaut G. Gretško, endine Vene välisminister V. Lukin, literaadidi, tuntud inimõiguslased R. Orlova ja L. Kopelev, kirjanikud J. Kim, A. Gorodnitski, näitlejad T. ja S. Nikitin, V. Nikulin, M. Kozakov, kunstnikud, tõlkijad. Siin, Pärnus, külastasid teda sageli ka eesti kirjanikud, tõlkijad, kirjastajad, ajakirjanikud – Dagmar Normet, Paul-Eerik Rummo, Ralf Parve. Tema loomingulised õhtud kujunesid alati tähelepanuväärseteks kultuurisündmusteks Eestis. Siin leidis ta sõpru ja mõttekaaslasi, kellega suhtlemine oli ainsaks väljapääsuks rääkida teda erutavatest probleemidest. See oli ainuke tee rikastuda ja areneda , mitte üksnes Samoilovile enesele, vaid kõigile tema kaaslastele, kes tema juures teeõhtutel viibisid. Need koosviibimised talletasid Eesti kultuuri üldpildile David Samoilovi erilise tooni, erilise noodi, erilise varjundi. Selle, mis oli omane ainult talle.

Eestis elatud aastate jooksul anti välja kolm venekeelset kogumikku tema luuletustega ning üks paralleeltekstidega kogumik, mis sisaldab David Samoilovi ja Jaan Krossi luuletuste vastastikkusi tõlkeid.

Tõlkijana oli ta hästi tuntud Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Albaanias, Tšehhis.

David Samoilov elas Eestis 15 aastat. Ta suri ootamatult 1990. aastal Vene Draamateatri laval Boris Pasternaki mälestusele pühendatud õhtul. Vastavalt tema soovile maeti ta Pärnusse.
Allikas: Eesti Filmiarhiiv