Tagasitulek (1979)

Filmist ajakirjanduses

Uno Heinapuu: Tihti väidetakse, et dokumentaalfilm on oma vormilt, struktuurilt ja laadilt sama rikas ja mitmekülgne kui elu ise. Dokumentaalsetele või faktilistele algetele tuginev õppefilm on rakenduslikust otstarbest palju konkreetsema ja täpsema žanrimääratlusega. Konkreetsemad vormireeglid on aga sageli ahistavaks teguriks, kindlaksmääratud kaanoneid järgides aheneb autori loomingufantaasia ja ka meeliköitev materjal võtab vahel liigselt didaktilise, kuivavõitu või ainult õpikut visuaalselt kordava õppevahendi kuju.

Õpikuid dubleerivaid õppefilme on tehtud kahjuks liigagi palju, nende väärtus ja kasutegur on seatud korduvalt kahtluse alla. Meil tegi seda esimesena ja õnnestunult Peep Puks oma Tammsaare-triloogia ja Juhan Liivi looga. Arvud, andmed, faktid jäid tagaplaanile, peatähelepanu kandus kirjanikule, ajastule, seostele ja suhetele, mida püüti anda võimalikult emotsionaalselt. Esialgne vastuseis selletaolisele lähenemisele kadus õige pea ja Tammsaare-filme tuuakse nüüd eeskujuks isegi üleliidulistel õppefilmide seminaridel.

Selliste filmide hulka tuleb lugeda ka Eesti NSV Haridusministeeriumi tellitud õppefilm «Tagasitulek», mis jutustab Eesti laskurkorpuse võitlusteest ja on mõeldud teema «Eesti rahvas Suures Isamaasõjas» käsitlemise abimaterjaliks. Filmi teemat oleks aga õigem sõnastada — 76 rahva kangelaslikkus oma kannatusis. Allutatuna nimetatud teemale haarab film sündmusi 1939. aastast kuni 1945. aastani, on kõigi nende võitlus ja tagasitulek, kes kutsealuste, reservarmeelaste, hävituspataljoni võitlejate, evakueeritute või territoriaalkorpuse sõduritena 1941. aasta suvel lahkusid. Nimesid nimetatakse äärmise vajaduse korral, autorite eesmärk on anda eelkõige emotsionaalset informatsiooni, taastada pildis võitluste raskus ja võitlejate mehisus. Filmi režissöör, kes laskurkorpuse võitlejana selle raske tee kaasa tegi, oskas valida parima, mille rindeoperaatorid neil päevil jäädvustada suutsid, oskas anda dokumentaalsele materjalile arvukama ajaloolise tähenduse, mis suursündmuste arvukust, vastuolulisust ja järelmõjusid arvestades oli väga keerukas ülesanne. Filmis kasutatud kaardid, rinnete nihkumiste skeemid, armeede paiknemine ja pealetungisuunad, millesse piiratud ekraaniaja tõttu ei jõuagi põhjalikult süveneda ja mis praegu ainsatena viitavad tavapärasele õppefilmile, on ainult ühenduslülid õpitu ja suures sõjateatris toimunu vahel. Filmi läbib ka endise kodanliku armee sõdurist punaväelase kujunemine, sõjamehe moraalse karastumise ja mehistumise teema, mida saab laiendada Eesti nõukogude kodaniku kujunemiseks üldse. Diktoritekst, millel ei puudu ka innustav paatos, on sisutihe, sealjuures aga oma lihtsuses haaratav ühekordse kuulamisega. Tõenäoliselt kannab tekst ka õppeprogrammis ettenähtud informatsiooni, kuid teeb seda meeleolukalt ja filmi kontekstis alati tähenduslikult.

Režissöör Ü. Tambeki taotlus ei näi olevat mitte niivõrd fikseerida Suure Isamaasõja kulgu, kuivõrd leida käsitletud etappidele ja sündmustele tähendus, lahti mõtestada — eriti noorema põlvkonna jaoks — sõja-aastate raskusi ja inimese kohta ajaloo keerdkäikudes. Tambek taastab ja avab aega, igasugust lisateavet saab mujalt. Küllap seetõttu väljendubki «Tagasitulekus» nii eesti kaardiväelaste kui ka paljurahvuselise Punaarmee võitlejate patriotism, mehisus ja internatsionalism.

Heinapuu, U. (1984). Tagasitulek. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 76.