Tallinn (1962)

Filmist toonases ajakirjanduses

Ene Maremäe: „Neljanda filmina on teoksil kaheosaline värviline vaatefilm tänapäeva Tallinnast. Vormilise lahendusena kasutatakse filmis Ülemiste vanakese legendi: näidatakse pidevalt ehitavat ja kasvavat Tallinna.“ /---/
Maremäe, E. (1962). Pilk suvisesse "Tallinnfilmi". Sirp ja Vasar, 6. juuli, lk 6.

Jüri Lott: „Aitüma tahaks "Tallinnfilmi" kollektiivile öelda ka kaheosalise dokumentaalfilmi "Tallinn" eest. Sooviksin tulevikus sagedamini näha tavaliste, tihti igavaks muutuvate ringvaadete asemel lühimetraažilisi dokumentaalfilme, portreid meie kunstimeistritest ja tublidest töötajatest. Olukirjeldus- või dokumentaalfilm väärib aga ühtlasi võrdset tähelepanu kunstilise filmiga.“ /---/
Lott, J. (1962). Ühest kinoseansist. Sirp ja Vasar, 21. dets, lk 8.

Filmile tagasivaatavalt

Eva Näripea: „Eesti NSVs vändatud Tallinna vanalinna representeerivad vaatefilmid jagunevad mitmesse üsna eripalgelisse rühma. Esiteks toodeti terve nõukogude aja vältel regulaarselt kogu vabariiki tutvustavaid “audiovisuaalseid vaatealbumeid”, mille struktuur, objektimenüü ning isegi pealkirjad kattusid paljuski paralleelselt publitseeritud trükiformaadis analoogidega ning kus Tallinna vanalinn moodustab vaid ühe osa. Need kõnelesid varjamatult propagandistlikul toonil stalinistlikku kujundi- ja vormikeelt ning toetusid esmajoones sentimentaalsele ja pseudoetnograafilisele imagoloogiale (sotsrealistlikus võtmes lahendatud looduspiltidest ja põllundus-kalandusmisanstseenidest tiitrite “gootiliku” kirjastiilini). Üldjoontes koorub 1946. aastal valminud “Nõukogude Eestist” ka edaspidi samalaadsetes ning sageli ka samanimelistes vaatefilmides  ja  -albumites lõputult korduv temaatiline kompositsioon: lisaks Tallinna vanalinnale eksponeeritakse sissejuhatuseks heroilis-maalilisi maastikke, merepilte ning kaadreid pankrannikust, seejärel üha laienevaid uuselamulaamu ning kesklinna kerkivaid modernistlikke hooneid; järgnevad lõigud mitmesugustest tööstus-, tootmis- ja põllumajandusharudest (rõhuga töö mehhaniseerimisel ning teaduse ja tehnika “võidukäigul”) ning stereotüüpselt temaatilised kaadrid teistest linnadest (Tartu ja ülikool ning tudengid, enamasti lõpuaktusel, aga ka auditooriumeis ning laboreis; Pärnu kui kuurortlinn ühes sanatooriumide ning rannaga; Narva kindlused; vahel ka Lõuna-Eesti ja Saaremaa väikelinnad ning maastikud). Need ringvaated lõpevad pea eranditult kaadritega laulupeost (vahel lisandub sellele ka Rocca-al-Mare vabaõhumuuseum rahvariietes pillimeeste ning tantsijatega), mis esindavad kohustuslikku etnograafilist elementi, ning õhukaadritega maastikest ja/või merelt filmitud Tallinna siluetist. Oluline on seegi, et kollektiivset loomisviisi rõhutavalt kajastub tiitrites sageli vaid võttegrupi nimekiri ning režissööri ja operaatorit eraldi esile tõstetud pole, kuigi asjatundja suudab tõenäoliselt nad niigi identifitseerida.

Teiseks valmis rida filme Tallinna ainetel. Vanalinn moodustab neis nõukogudeaegse uuslinna ning töö(stuse), hariduse ja ajaviite representatsioonide kõrval vaid ühe, kuigi sageli mahuliselt ülekaalukama osa, näiteks “Tallinn” (1962, rež Vladimir Parvel, Eduard Eljas), “Pilk Tallinna” (1964, rež Veljo Käsper), “Parem üks kord näha” (1980, rež Semjon Školnikov). Paljud neist vändati Tallinnfilmis tellimustööna enamasti välismaal levitamise tarbeks; eriti on see tendents täheldatav 1960. aastate lõpul ning 1970. aastate teisel poolel, mil hakati aegsasti valmistuma 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks. Need enamjaolt keskpärase vormikeele ja trafaretse struktuuriga ning mõningatel juhtudel ka stuudio kunstinõukogu arvates madalatasemelised, ilmselgelt kommertslikud vaatefilmid pälvisid siiski valdavalt kõrge tasustamiskategooria, andes tunnistust nõukogude kinosüsteemis vohavast formaalsusest.“ /---/

Artikli terviktekst:
Eva Näripea. Dissonatne pärand ja turistlik pilk. Tallinna ...
Näripea, E. (2005). Dissonantne pärand ja turistlik pilk. Tallinna vanalinna restaureerimisest ja (kinematograafilistest) representatsioonidest. Ehituskunst / Estonian Architectural Review, 43/44, lk 56–70.