Tallinn 80 (1980)

Filmist kriitiku pilguga

Arvo Iho: „Rahulikult vaatleb kaamera linna. /…/ Vaatajale antakse kätte filmi dokumenteeriv intonatsioon. /…/ Edasi kõnnib film elu jälgedes. Rahulike, piltpostkaardile mitteomaste  kompositsioonidega näidatakse, kuidas Tallinn hakkab laialt ettevõetud töödega valmistuma olümpiaks. Vanalinna majad tellingurägas, kõikjal korrastustööd.
Meisterlikult ühendab Söödi tähelepanelik kaamera ainsas panoraamis terve tänavapildi, ehituse üldvaate ja töömehe näo, ta käed. /…/

Algusest peale on tunda materjali läbivat ja ühendavat autorikontseptsiooni: siin luuakse filmidokumenti, milles nagu elus endaski on ülev ja pateetiline kõrvu ja segi argipäevaste ja koomiliste hetkedega. Siin ei juhtu midagi maagilise filmivõlukepikese väel, vaid meile näidatakse, kes, kus ja kuidas tööd teeb. Tööd aga jätkub nii suveniiritsehhides, olümpiaobjektide ehitustel kui ka efektsete tseremooniate ettevalmistamisel. Imestama paneb ettevalmistuste laiahaardelisus, samas jäävad aga kõikjal meelde tegutsevad inimesed. Söödi eriomadus ongi ka kõige grandioossemate ettevõtmiste puhul alati näha konkreetset inimest, oskus näidata teda napi detaili, täpselt nähtud käitumisiseärasuse kaudu. /…/

Filmis on pidevalt tunda pinget ja elevust, mis valitses olümpialasi ootavas linnas. Tähtsana tundub, et näeme, kuidas olümpiatuli meie maale, meie linnale läheneb. Ei jäta kaamerasilm märkamata ka pisiasju, olles ise sealjuures olümposlikult rahulik ja jõudes ometi vajalikul hetkel vajalikku kohta. Sümpaatse eneseirooniaga on nähtud foto- ja filmimehigi, kes kui hakiparv tõrvikukandja ümber tuisklevad.

Tule pidulik vastuvõtt Narvas ja jõudmine Tallinna on filmitud ökonoomselt. Tore on, et pidevalt jälgitakse nende inimeste muutuvaid tundeid, kellele langes osaks austav ülesanne. /…/ Hea tunde tekitab kaunis avatseremoonia, selle pidulikkus omandab vaataja silmis suurema tähenduse, kuna ta eelnevalt nähtu põhjal teab, kui põhjaliku ettevalmistuse resultaat see on. /…/

Filmist tervikuna jääb hele, uhkuse- ja rõõmusegune nukrustunne, mis sisendab, et toimus midagi tõesti tähendusrikast. Ekraaniloos on pidevalt tunda autorite objektiivsustaotlust, selle taga on aga rahulik mõistus ja oma kroonikumissiooni tunnetamine. Tähelepandav on, et filmirežissöör Andres Sööt on osanud mitme erineva operaatori poolt filmitu sulatada selliseks tervikuks, et kogu materjali võiks pidada vaid ühe mehe võetuks. Meetodiks paistab olevat täpne vaatlus, millega üldised arusaamad, sümboolsed tseremooniad ja rituaalid muudetakse konkreetseks, ainukordseks sündmuseks.“

Iho, Arvo. (1981). Kaks pilku sündmustele. Sirp ja Vasar, 14. aug, lk 11.