Teatriporgand (2006)

Režissööri nägemus

Pärtel Tall: „See lühilugu on uueks osaks filmi "Porgand!" stiilis seriaalis. Plastiliinistilistikas film jutustab uut lugu vanade tegelastega. Visuaalselt on oluline plastiliini omaduste maksimaalne kasutamine rohkete vormi ja värvi muutumiste ja segunemiste kaudu. Filmi keskne tegevuspaik, teatrilava, annab võimaluse kasutada seekord korraga nii 3D kui ka 2D animatsiooni, mida toetab arvutigraafika. Samas on nende rohkete võimaluste raames oluline säilitada pildi tinglikkus ja lihtsus, nagu "Porgandis!".

“Teatriporgand” jätkab südamliku absurdikomöödia žanris. Võtmeprobleemina vajab lahendust Jänese vajadus kätte saada ja nahka panna porgand, mida Lumememm ei ole nõus niisama loovutama. Filmis satub Jänes teelahkmele, kus tal on võimalus jääda kas luuravaks röövel-võrukaelaks või hoopis käituda vastupidiselt oma loomusele ja saavutada seeläbi hoopis rohkemat, kui ta varem aimatagi oskas.

"Teatriporgandis" ei jää ka porgandiomanik Lumememm ise ilma: õnnelikus lõpus näeme, et tänu oma tagaajajale leiab seni sihitult ringi uidanud Lumm oma kutsumuse.“
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Pärtel Talli plastiliinilood

Pärtel Tall on teinud kümne aasta jooksul neli nukufilmi: „Porgand!” (2003), „Teatriporgand” (2006), „Porgand suvitab” (2008) ja „Liivamees” (2013). Kõik neli on autorifilmid, kus ta on stsenarist, kunstnik ja režissöör ühes isikus. Kõik on tehtud plastiliinitehnikas. Kõik on hästi vastu võetud. Juba Pärtel Talli esimene film „Porgand!” oli menukas – võitis festivalidelt mitmeid auhindu ja sai Eesti kultuurkapitali aastapreemia debüüdiauhinna. Suuresti tänu esimese filmi edule sai autor teha ka „Porgandi” sarja kaks järgmist filmi. /---/

Intervjuu Pärtel Talliga:

Kuidas sai alguse koostöö Nukufilmi stuudioga?
Pakkusin pedagoogikaülikooli lõputöö ideena välja plastiliinist raamatuillustratsioonid. Need näeksid välja nii, et kolmemõõtmelised voolitud pildid on korraliku valgusega üles fotografeeritud ja siis paberile trükitud. Kunagi tahan mõne raamatu selles tehnikas illustreerida. Neid töid juhtus nägema Priit Tender, kes töötab Joonisfilmi stuudios ja kellele need meenutasid filmikaadreid. Tema ütleski, et Nukufilmi stuudios otsitakse kedagi, kes hakkaks tegema plastiliinianimatsiooni, ja viis mu sinna kohale. Näitasin fotosid oma töödest ja mulle anti võimalus üks lugu välja mõelda ja selle põhjal film teha. Töötasin sel ajal Estonia teatri dekoratsioonide töökojas ja käisin õhtuti pärast tööd stuudios kaamerate ees plastiliiniga katsetamas. Proovifilm oli „Kõrbeorel”, pärast seda hakkasin tegema filmi „Porgand!” juba professionaalse meeskonnaga.

Millest see film on?
Lähteülesanne oli teha lastele plastiliinifilm, kus mängitaks metamorfoosidega. Minu pakutud lugu ei läinud läbi, mille üle on hea meel, sest mul ei olnud stsenaristina mingit kogemust. Siis kutsuti appi Peep Pedmanson, filmi algidee ongi temalt. Film on üles ehitatud sellele, et jänes jahib lumememme porgandit ja lumememm püüab end lumeskulptuurideks muutes jänese eest varjata, kuid porgand reedab ta. Minu ülesanne oli see lugu plastiliini vormi panna.

Sellist filmi ongi plastiliiniga kõige õigem teha, sest plastiliin annab võimaluse animeerida värvide segunemist ja vormi muutumist. Panime ka maastiku elama. Kui jänes ja lumememm jooksevad, keeb ja vihiseb ka lumi nende ümber.

Kui kaua ühe nukufilmi tegemine aega võtab?
Oleneb filmi pikkusest. „Porgand!” kestab seitse minutit, tegime seda umbes aasta aega. Võtteperiood kestis kolm-neli kuud. Sellele eelnes sama pikk ettevalmistus- ja katsetamisaeg. Montaaž ja eriefektide tegemine võttis omakorda kolm kuud.

Kas monteerite oma filme ise?
Koostöös monteerijaga. Montaaž on filmi juures põhiline. Filmitud materjal on piltlikult öeldes nagu tainas, millest hakatakse montaažis saiakesi küpsetama. Üks oluline põhjus, miks „Porgand!” nii hästi õnnestus, oligi see, et mul oli väga hea monteerija. Suures osas monteeris filmi valmis Priit Tender, kes on olnud ka mu filmide kunstiline konsultant. Ma ei tea kedagi teist, kes suudaks kaadritega nii mänglevalt žongleerida kui tema.
Vapper, T. (2014). Pärtel Talli plastiliinilood. Õpetajate Leht, 23. mai.  

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: "Pärtel Tall andis enesest märku alles mõni aasta tagasi, tema plastiliinist «Porgand» võitis mitu auhinda ja pani huviga ootama, mis tuleb edasi. Tänaseks on selge – Tall mässab jätkuvasti plastiliini, selle mitte eriti sageli kasutatava, ehk alavääristatugi materjaliga, muljudes seda üha meisterlikumalt.

«Teatriporgand» on järg «Porgandile», taas üritab jänes kätte saada lumememme porgandist nina. Nagu teatriaastal kombeks, viib tagaajamine seekord teatrimajja, mille laval, publiku ees, mängitakse tahtmatult, ühest teise hüpates, ette terve hulk repertuaari šlaagreid, «Luikede järvest» «Ooperifantoomini».

See tempokalt vahelduvate, leidlikult transformeeruvate stseenide karussell kukub välja efektne, ehk üllatavadki seosed ei mineta samas loogilisust. Mõistatamist, et mis või kust, peaks jaguma kõigile, ka suurematele. Kus siis veel sellist maagilist tulevärki teostada, kui mitte animatsioonis – pole ju mõtet animeerida seda, mida on võimalik edasi anda ka teiste vahenditega, kas või mängufilmi vahendusel.

«Teatriporgandi» lõpus ulatavad jänes ja lumememm üksteisele käe, kummardavad publiku ees ja siirduvad taamal kumava päikese poole. Liiga magus? Üldse mitte, on ju päikeseks porgandiratas."
Tuumalu, T. (2006). Pärtel Tall muljub plastiliini edasi [esilinastub tema "Teatriporgand"]. Postimees: Kultuur Extra, 24. apr, lk 6.

Jürgen Rooste: "Need mõlemad on peaaegu et katseprojektid – mida tolle ettevõetud materjaliga selles mänguruumis üldse teostada saab. Eriti hakkab see silma “Teatriporgandi” plastiliinianimatsioonis: dekoratiivmaailmade pidev rullumine ja peategelaste rollivahetused on materjali kauni voolavuse demonstreerimise teenistuses. Ehk on võrreldes sarja esimese looga isegi teine käik peale lükatud, tegevus (selle vaheldumine) kiiremaks aetud. Osa filmi koomikast ja köitvusest tuleneb ilmselgelt plastiliini võluvast kasutusest. Muidugi, oma osa on siin ka kahel ülimalt sümpaatsel peategelasel Jännil ja Lummil, keda ei tasuks unustada riiulile praguliseks kuivama ja tolmuma. Kuigi tegu pole eriti didaktilise filmiga, siis õpib siit ikkagi, et südameheadusega võidab väärilise palga. Noh, kui just mitte palga, siis sõpruse või vastuheateo igatahes."
Rooste, J. (2006). Vorm on see iva [nukufilmidest "Miriami kana pesakast" ja "Teatriporgand"]. Sirp, 5. mai, lk 16.

Jan Kaus: "Pärtel Talli "Teatriporgand" on visuaalselt lummav, sügavate ja selgete värvidega ning hoogsas plastiliinitehnikas lasteaction lumememmest ja selle porgandnina tagaajavast ning seeläbi tervet lumememme "ahistavast" jänesest. Mõned minutid vältav tohuvabohu ei anna esmapilgul justkui mingeid sõnumeid "vaimsusest, tõest, häädusest ja ilust". Kuid kui jänes näeb, et porgandi kättesaamise hind on lumememme ülessulamine (tema surm), siis muutub ta kurvaks, porgand kaotab oma isuäratavuse ning jänes aitab lumememme ellu tagasi. Kas tegu pole siin vähemalt "hää" sõnumiga?"
Kaus, J. (2006). Superorgaaniline animatsioon [Eesti uuemast animafilmist, põhjalikult filmist "Generatio", ka nukufilmist "Teatriporgand"]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 89-98.

Donald Tomberg: "Plastiliin materjalina võimaldab vormimuutusi vaataja silme all, metamorfoose. Ning sellist mängu vormi võimalustega on tunda Pärtel Talli mõlema filmi puhul. See on seda tervitatavam, et Eestis polegi kedagi teist, kes tegeleks plastiliinianimatsiooniga. Materjali vastupanu on Pärtel Talli filmides igatahes ületatud. /---/
Kui esimeses filmis "Porgand!" on lumememme enese ümberehitused nagu kurvid loos, mis märgivad tagaajamise pöördepunkte, siis teises filmis "Teatriporgand" ongi metamorfoosid juba ise filmi peamiseks teljeks. /---/

Arvamata, et iga eesti multifilmi peaks võrdlema Priit Pärna filmidega, tuleb siin ometi kerge näitena esile "Aeg maha" (1984). Fantaasiamäng, kus iga uus pööre on püänteeritud. Absurdis lahenevad situatsioonid kannavad ühtlasi ka selgelt jälgitavat loogikat. /---/

Ka "Teatriporgandis" on selliseid püänteeritud lõike. Ning just need stseenid on tugevad. Peale selle liigub siin kiire tempo ja rütmi juures vaataja jaoks filmi aeg paremini. Nagu juba märgitud - leidlik mäng tinglikkuse ja perspektiiviga - jänes ühtäkki ekslemas maalitud porgandipõllul. Või nagu mõjub keerleva lumememme saamine piruette tegevaks baleriiniks - terviklik idee, mis vaadeldav ka karikatuurina, kus vormimuutus on kantud veel ühest (sisemisest) loogikast. Ning selline mäng, kus kohmakusest saab graatsia, on ühtviisi südamlik ja teravmeelne.

Kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et südamlik ja teravmeelne on see film ka tervikuna. Ning avastamise peal väljas. Ja see on tähtis."
Tomberg, D. (2007). Ülestähendusi teatri ja porgandi asjus [plastiliinitehnikas nukufilmidest "Teatriporgand" ja "Porgand"]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 104-108.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Esimene nukufilmide DVD on sarja 3. DVD, ilmunud 17.10.2013. Sellel on järgmised filmid:

Vares ja hiired (1998)
Tulelaeva kulid (2001)
Jõehobu Jõksu lood (2002)
Porgand! (2003)
Teatriporgand (2006)
Porgand suvitab (2008)
Liivamees (2013)
Talvekummitus (2012)
Limonaadilugu (2013)

“Mis värk teil nende porganditega on?”

Kuidas tehakse nukufilmi. Kui on hea päev, siis valmib animaatoril keskmiselt 6 sekundi jagu filmi.

“Mis värk Eesti animalavastajatel nende porganditega on?” küsis juba kümmekond aastat tagasi Chris J. Robinson, Eesti animatsiooni fanaatiline austaja Põhja-Ameerikast, kes kirjutas raamatu “Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu”.

Ühest vastust Robinson ei saanud ja porgandite saak multikates pole siiani ikaldumise märke näidanud. Nad tegutsevad Priit Pärna (“Hotell E”, “Porgandite öö”) ja Heiki Ernitsa / Janno Põldma filmides (“Kontsert porgandipirukale”), nüüd juba pikemat aega ka Pärtel Talli nukufilmiseerias “Porgand!”, “Teatriporgand” ja “Porgand suvitab”. Kus on porgandid, seal on ka jänesed, ning ilmselt ei saaks me head vastust ka küsimusele, mis värk nendel Eesti animalavastajatel jänestega on.

Küllap on nende porganditega (ja jänestegagi) nii, nagu kirjanik Anton Tšehhov oma naisele selgitas: “Sa küsid, mis on elu? Sama hästi võiks küsida, mis on porgand. Porgand on porgand ja kogu lugu.” /---/

Artikli terviktekst:
Mis värk teil nende porganditega on? - Eesti Ekspress - Delfi
“Mis värk teil nende porganditega on?” (2013). Eesti Ekspress, 10. okt, lk 66.