Tallinna-Riia magistraaltee ehitamine (1937)

Riiklikud hädaabitööd ja Tallinna-Riia magistraaltee

Majanduskriisi tingimustes osutus töötutele kõige suuremaks katsumuseks talve üleelamine. Suvel oli siiski lihtsam tööd leida. Seda tõendas ilmekalt ka tolleaegne statistika. Tööpuudus hakkas järsult suurenema oktoobrist. Novembrist detsembrini kasvas töötute arv kiiresti ning alustati avalike töödega. Tööpuuduse maksimumtase saabus jaanuaris ning see olukord kestis kuni mai alguseni. Pärast seda hakkas tööpuudus kiiresti vähenema ning lõpetati ka avalikud tööd. Juunist oktoobrini oli tööpuudus madalaimal tasemel, hakates siis uuesti kiiresti tõusma.

Samasugusest loogikast oli kantud ka Tallinna–Riia magistraalmaantee väljaehitamise loogika. Ehitustööde avapauk anti ettevõtmisele 1934. aasta detsembri alguses, täpsemalt 6. detsembril. Tööde alustamise aluseks oli vabariigi valitsuse vastavasisuline kinnitus maantee nn esimese osa lõigu väljaehitamise kohta Tallinnast Vaidani 15 kilomeetri ulatuses. Lõigu ehitus-maksumuseks oli arvestatud 190 790 krooni.

Tööliste leidmine ja rakendamine oli korraldatud läbi Tallinna tööbörsi. Esimesel päeval leidis tee-ehitusel rakendust 53 töötut. Üsna varsti hakkas tööliste arv kiiresti tõusma. Nii oli 1935. aasta jaanuari lõpus tee-ehitusel rakendust leidnud juba üle 450 töötu, neist 170 naised. Kokku oli sel perioodil kõikide riigis läbiviidavate avalike tööde tööhõiveks 3400 töölist, seega moodustasid magistraaltee väljaehitamisel rakendatud töölised ligi 13,2 % kõikidest sel perioodil avalikel töödel osalenutest. Keset südatalve olid täie hooga parajasti käimas mullatööd Uuel Riia maanteel, mis Ülemiste järve juures asetseva lennu-angaari lähedusest, esialgu peaaegu kõrvuti Tartu maanteega, sirgjooneliselt suundub lõunasse.

Tööbörsilt võetud tööliste valiku kriteeriumiks oli esmajoones see, kas ja kui palju ülalpeetavaid töösoovijal on. Eelistati neid, kel perekonnas mõni pereliige toita. Töö eest tasumine toimus tükitöö alusel. Päevane teenistus võis lihttöölisel tõusta kuni 1 krooni ja 50 sendini. Tööd tehti 14–15 liikmelistes gruppides, grupivanema juhtimisel. Kuna tööd olid Tallinna lähedal (sel hetkel töötati Assaku kõrtsi läheduses), siis transporditi enamik töölisi hommikul veoautokastis tööle ja õhtul koju. Ühe inimese transpordikuluks arvestati 20 senti, millest poole tasus riik ning ülejäänu tuli töölisel endal kanda. Linnavalitsus tegi töölistele soodustuse trammisõidus, võttes ühe otsa pileti eest 2 senti. Tööpäev kestis 8 tundi ning lõunaks oli võimalik osta 8 sendi eest sooja lihasuppi. 450 töölisest kasutas seda võimalust ümmarguselt 250 töölist. Tööliste kohapealseks majutamiseks ehitati Assaku kõrtsi lähedale kaks liikuvat barakki. Üks barakk mahutas kuni 75 inimest. Nn liikuv barakk oli valmistatud laudadest ning seintesse oli paigutatud soojuse hoidmiseks turbamuld.
Täpsemalt:
Rääsk, M. (2006). Riiklikud hädaabitööd ja Tallinna-Riia magistraalmaantee. Teeleht, nr 4 (48). Tallinn: Maanteeamet, lk 28-31.