Tormise regi (2005)

Tootjafirma sünopsis

"Tormise regi" ei ole eluloofilm Veljo Tormisest. Siin ei lehitseta vanu pildialbumeid ega jutustata põnevatest sündmustest helilooja elus. Tormis istub Kullamäe-suvekodus ja naudib vaikust. Ütleb, et pani juba viis aastat tagasi muusikakirjutamisele punkti. Ta ei loo enam muusikat. Istub, selg klaveri poole, ja lahendab ristsõna. Vahepeal arutab, et kui kaua ta regilauluga tegelenud on. Viiskümmend aastat tuleb kokku küll. Polegi nii vähe.
Tormise regi / Tormis’ Sledge of Song (2008). Rmt: Eesti film / Estonian Film 2000-2006. Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 429.

Autori nägemus

Sulev Keedus: „Veljo Tormis on mõned korrad jutu sees vihjanud, et temast filmi saamine on lootusetu üritus. Et ei ole seda, millega vaatajas huvi äratada. Pole ka midagi uut öelda, sest kõik on juba selgeks räägitud ja tema ei oska enam midagi lisada. Kui keegi tunneb sügavamat huvi, lugegu monograafiat või loengute sarja tema loomingust, või partituure ja seadeid noodiraamatutes – kõik need trükitud ja saadaval. Tõepoolest, milleks veel film. Tormis väidab, et eesti vanem rahvalaul on teda kasutanud, et ta on olnud tööriist vana ja uue aja vahel. Just siin on peidus õigustus filmitegemiseks. Väidet, et sajanditetagune rahvamuusika kasutab heliloojat tööriistana, saab vaid emotsionaalselt võtta – teoreetiliselt on võimatu mõõta, kus lõpeb rahvapärimus ja algab originaallooming. Itkud, loitsud, muinasjutud, kahe tuhande aasta vanune regivärsiline laul, ehk regilaul oma arhailise mõtteviisi, sõnavormi ja helikeelega on Tormise muusikas nagu tulekumas riitused. Tänaseks aegade hämarusse kadunud pärimust on talletatud arhiividesse üleskirjutuste ja lindistustena. Ometigi on veel siinilmas mõned elustraditsiooni kandjad, vist küll viimased. Ma ei tea, kas nad teavad põhjust, miks nad laulavad. Võibolla ei peagi teadma ja targutama. Lihtsalt tuleb tahtmine ja laulad. Kunagi rääkis üks professionaalne pillimees, et imetleb lõõtspillimängijaid, kes nooti ei tunne, ometigi on jäljendamatud meistrid. Panevad käed pillile ja mängivad, nagu oleks muusikariist üks osa neist endist. Jutt oli jällegi kadumisele määratud muusikast. Muutumine, millegi kadumine ja uue tekkimine on paratamatu ja samas eksistentsiaalne Inimese kõrguselt vaadatuna. Kui oskaks kaamerat sellisel joonel hoida, siis oleks põhjust aega raisata regilaulule ja Tormiselegi.“

* * *

""Tormise regi” oleks täispikk dokumentaalfilm inimestest, kes on otsustanud taevast ühe tähe, nimelt “Eesti Ballaadid” alla tuua. Professionaalsed muusikud ja rahvalaulikud, dirigent Tõnu Kaljuste, Veljo Tormis ise, koreograaf ja tantsutrupp, lavastaja ja projektijuht proovivad teostada midagi sellist, mis senini on osutunud teostamatuks.
Kunagi Moskva Olümpiamängudeks tellitud kantaat-ballett Mai Murdmaa lavastuses ja Tõnu Kaljuste dirigeerituna ei õnnestunud tollaste tegijate arvates. Suurteose materjali vastupanu oli muusikutele ja solistidele liiga ränk, et sellest läbi murda. Hiljem katsetati veelgi, lavastati muusikaline film, mis vaatajais tekitas vaid ühe emotsiooni – piinlikkustunde. Ebaõnnestumistele vaatamata tahab Kaljuste veelkord proovida, kavandades etenduse esitust augustis toimuval soome-ugri rahvaste IV maailma-kongressil. Samaaegselt stuudiosalvestuste ja lavaproovidega püüaksime selgusele jõuda, mis ajendas Tormist sellise suurvormi kirjutamist alustama."
EFSA andmekogu

Tootmine

Tootmisperiood: detsember 2004 – mai 2005
Järeltootmine: august - oktoober 2005
Esituskoopia valmimine: oktoober 2005
Eelarve: 1 045 713

EFSA andmekogu,  http://www.efsa.ee/index.php?page=150 (28.05.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Ruth Alaküla: "Tormise regi" ei piirdu žurnalismi reeglite järgi tehtud korraliku peegeldusega „Eesti ballaadide“ sünnist. Juba taotluslikult päris kindlasti mitte. Eesmärgid on teised ja ka tulemus. Film ei anna ammendavat vastust õige mitmele küsimusele, mis seoses selle aasta või isegi aastakümne lõikes olulise teatrisündmusega üles kerkivad. Kas või näiteks etendamise koht – selle valiku lugu ja tausta pole sugugi avatud, kuigi ka „Eesti ballaadid“ kuuluvad vaieldamatult nende kultuurisündmuste hulka, kus mängib kaasa toimumiskohaks oleva suure heinaküüni lumm ja maagia. Ja kus on olemas side ka filmi peategelase – helilooja Veljo Tormisega, kelle elukäik on liikunud mööda seda kanti. Sellele muide on filmis vihje kirikus, kus helilooja meenutab, kuidas ta mängis orelil oma isa matustel. /---/ See stseen kirikus Veljo Tormisega on intiimne ja pühalik hetk. Tormis on teadupärast avalikus elus väga tagasihoidlik inimene. Temaga ei ole olnud pikki intervjuusid ei kirjutavas pressis ega ka elektroonilises meedias. Nüüd on ta filmis rääkimas lihtsatest asjadest, mille taga paistmas sügavamad kunstipõhimõtted ja arusaamad. Ja see kõik mõjub nagu haruldane muusikaplaat, mis ei ole mitte ainult äraleierdamata, vaid isegi seni kuulmata. Need on kaadrid, mille kultuurilooline väärtus on hindamatu. /---/

Veljo Tormise kultuurilooliselt hindamatud jäädvustused kätkevad filmiterviku seisukohalt endas paradoksi. Nad lõhuvad filmi. /---/ Pole draamat ja see on loogiline. Mis draamat kannab endas helilooja, kes on sule kõrvale pannud ja ei loo enam? Kes on teinud ümbritseva maailmaga rahu. Tormise erilisus seisnebki mittedramaatilisusel. See on mees lõpusirgel. Ent selleni film ei küüni. /---/

"Tormise regis" on veel üks paradoks. Siin on teemana oluline muusikaga seotud aines ja ometi on filmis muusika tagasihoidlikul kohal. /---/  Helipildi loogikast jääb mulje, justkui oleks selle kokku pannud inimene, kel elevant kõrvast üle käinud. Tänases eesti filmis on tavaliseks muutunud, et ei vaevuta võtma filmile heliloojat, kes  filmi kui terviku loomises osaleb. Selline käsitlus on ääretult ebaõiglane Tormist portreteerivas loos, sest tema sulest on tulnud mitme eesti kultuurilukku läinud filmi muusika. /---/

Sulev Keeduse filmis on rohkesti tasandeid ja teemasid ning mõni neist on filmis olemas lõpetatud kujul, teised aga lõpuni viimata. See on maksimalistlik teos, kus taotlused käivad üle sõnumist. /---/
Alaküla, R. (2007). Tormise regi sõuab rahvamuusikat pidi vastuvoolu. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 128-131.

Immo Mihkelson: "Sulev Keeduse film Veljo Tormisest on justkui ekraaniportree, aga ei ole ka. Mine võta kinni. Ja see näib olevat taotlus, kuna otse ütlemine oleks arvatavasti tasapinnaline ja ta sõnum poleks kaugeltki nii mõjuv. Aga tema režissöörikäekiri on just selline, et sõltumata teemast tuleks vaatajal ekraanil toimuvast kindlasti otsida mitmesuguseid all- ja kõrvalhoovusi, sügavust. «Tormise regi» ei ürita pakkuda ilmseid vastuseid või hoomatavaid üldistusi. Ta koob mustri. See avaldab oma mõju, lükkab nii mõnegi mõtte liikuma ja sellest piisab täiesti. Ning Veljo Tormise muusikalise emakeele asi ei ole sugugi mingi väike või tühine asi, kui kas või korrakski järele mõelda ja meelde tuletada."
Mihkelson, I. (2005). Laulu järgi tunneme ära inimese, juurte järgi rahva. Postimees, 19. okt, lk 18.

Igor Garšnek: "“Tormise regi” on pisut fragmentaarse, kuid huvitava ülesehitusega: see pole mitte niivõrd portreefilm Veljo Tormisest, kuivõrd sissevaade heliloojat ümbritsevasse (heli)maailma, inimestesse ja õhustikku. Pole juhus, et filmis näeme Tormist kevadtalvel tema maakodus, kesk loodust ja kohalikke inimesi, ja mitte tema linnakorteris. Kuulus ju eesti vana regilaul ikka maainimeste lauluvaramusse, linnasaksad ei tundnud noid pärimusviise tõenäoliselt ka hallil ajal. Ja nii on ka Tormise kui regilaulukultuuri ülesärataja loomulik elukeskkond keset metsi ja jõgesid."
Garšnek, I. (2005). Tõlkimatu Tormis. Sirp, 11. nov, lk 16.

Jaan J. Leppik: "Mu meelest räägib see dokk hoopis inimestest ja nende väärtustest. Nende kaemusest ilmale hic et nunc filmi läbiva ajajõe vulisedes. /---/ 
Keedus (Sulev) on õnneseen. Tal õnnestus väärtushinnanguid avada kolme ühte projekti seotud mehe puhul. “Eesti ballaadid” sidus. Tormis on rõhutatult rahvuslane. Ise ütleb nii. Režissöör näitab teda ka nurga alt, mis ainult aimamisi laseb tunnetada Eesti vapihelilooja muret rahvuse ja eestlaslike ürgväärtuste püsimajäämise pärast. Tundukse, et helilooja, kes loobunud loomisest, on ise tormis. Seesmises.
Kaljuste jällegi on teinud Tormisega pikalt koostööd ning maailma-aulatesse lennanud mees kõõlub hingelähedase rahvusluse ja mustadest lagedest palju rohkem väljakutseid pakkuva kosmopoliitsuse vahel. Või püüab neid siduda.
Jalakas on kosmopoliit. Talle ei ole Keeduse filmis rahvuslus esmane, vaid selleks on kõikeületav kunst, milles on oma elu ja seda hõlmav ilm. Tundus kohati isegi, et Jalakas oli kaamera ees üsna kohmas ja väljendas oma ehmatust rahvusliku tasandi suurde kunsti sissetoomise puhul. /---/
Paat sõudis piki jõge. Need kaadrid andsid iga kord uue lävepakuseisundi uute või juba nähtud tegelaste ilmamõistmise püüdmiseks. Iga kord uuesti. Möönan, ses mõttes oli see minu jaoks karm film.“ /---/
Leppik, J. J. (2005). Sest film on ju tormis olemisest. Sirp, 11. nov, lk 16.

Lauri Kärk: "“Tormise rees“ on selgusele jõudmist, äratundmist, mis veelgi tähendusrikkamad eelnenud „Somnambuuli“ eshato­loogilise lõhestatuse taustal. Lisaks veel mõistvat huumorivarjunditki — kas mitte koguni esimest korda Keeduse filmides?"
Kärk, L. (2005). Televiisoriparandaja sõnum aastast 2005. Postimees: Kultuur Extra, 31. dets, lk 12.

„Eesti ballaadid“

18. augustil 2004 esietendus Von Krahli Teatrilt Veljo Tormise "Eesti ballaadid". Mängupaik - kolhoosi endine heinaküün Soorinna külas, Kuusalu vallas, umbes 10 km V. Tormise sünnitalust.
Estonia teatri repertuaaris (esietendus 27.07.80) oli suurteos 1980-1985. Koreograafia Mai Murdmaalt. Tormis: "See oli tellimusteos 1980. aasta olümpiamängude puhul, siis pidi Tallinnas toimuma olümpia purjeregatt. Tellija oli Estonia teater, nad pidid osalema mängude kultuuriprogrammis."

Peeter Jalakas: "Lavastus on üks omamoodi interpreteering Tormise tükist – selline verine, mullane, tuline ja vesine lugu, mis näitab meie pärimuse kaudu avalduvat loomust üpris harjumatu nurga alt. Püüame nende iidvanade lauludega lugupidavalt ümber käia ja loodame nende väele mitte alla jääda. Selleks oleme abi otsinud näiteks ka jaapani kultuurist – kaaskoreograaf ja tantsuõpetaja on väärika butoh-taustaga Aki Suzuki. Tegemist on meie mahukaima ettevõtmisega sel aastal, mida on nüüdseks juba mitu kuud ette valmistatud."
Suurteose aluseks on jutustavad eesti regilaulud eesti mitmest kandist – "Tütarde tapja" Rõuge, "Karske neiu" Kolga-Jaani, "Eksinud neiu" Kadrina, "Mehetapja" Pöide, "Kuldnaine" Kuusalu kihelkonnast, "Naisetapja" ja "Kalmuneiu" Setomaalt. Loo on koostanud Lea Tormis, tekstid seadnud folklorist Ülo Tedre. Vaieldamatult on tegemist ühe eesti kultuuri visiitkaardiga maailmas, mille uuesti lavaletoomist on seni takistanud ülinõudlik partituur koos lauljatelt eeldatatava klassikalisest teistsuguse, loomulikuma hääletekitamise oskusega.“

Veljo Tormis: "Tänasele mõeldes ei huvitanud mind mitte niivõrd ballaadide ränk ja verine sündmustik, kui see inimlik hingeline seisund, emotsionaalne ja eetiline hinnang sündmustele, mis lauludes peitub. Neis on mingi ürgne moraali- ja eluväärtuste koodeks, mis kehtib siiani. Süü- ja vastutustunne, inimese vahekorrad teise inimese, looduse ja kõiksusega. Need asjad peaksid, peale üldise tähenduse, puudutama igaüht meist isiklikult. Et sellele vihjata, kasutan ma "Kalmuneius" setumurdelist vormi sõnast 'veli' (vend), mis langeb kokku mu enda nimega. Eluring peab edasi kestma. Need lood võivad korduda ikka ja jälle, igal ajal omal kujul."
18.augustil esietendub Von Krahli Teatrilt Veljo Tormise "Eesti ballaadid". - Estonian World Review, http://www.eesti.ca/18-augustil-esietendub-von-krahli-teatrilt-veljo-tormise-quot-eesti-ballaadid-quot/article7294 (30.05.2013).