Tule mulle kellameheks (1992)

Kinoliit Peeter Toominga mälestuseks

1992. tegi Peeter filmi “Tule mulle kellameheks” Viru-Jaagupi koguduse kirikuõpetajast Madis Oviirist. 1997 tuli õpetaja Oviir “Tallinnfilmi” helisaali Peetrit viimsele teele saatma.
Pildil on Peeter Tooming. Eesti dokumentalistide gild, http://www.dokfilm.ee/Pildil-on-Peeter-Tooming   (18.03.2015).

Madis Oviir

16. juuli 1908 Ojaäärse küla, Vigala kihelkond – 2. juuli 1999 Viru-Jaagupi

Ilmar Palli Madis Oviirist: Maaleht käis koos riigikontrolör Mihkel Oviiriga Viru-Jaagupis meenutamas tema kuulsat pastorist isa Madis Oviiri, kelle sünnist hiljaaegu möödus sajand. /---/

Siiasamasse aeda, mida ajaloohuviline pastor suutis muu hulgas temale omase kire ja põhjalikkusega uurida oma siinveedetud aastakümnetel, on Madis Oviir ka maetud.

Mõnele vähem innukale mehele võiks elutööks olla kas või Madis Oviiri poolt Viru-Jaagupi kirikuaeda rajatud memoriaal kõigile siitkandist meestele, kelle eluküünla kustutasid sõjad. "Ükskõik, kus nad siis sõdisid - valgete või punaste, sakslaste või venelaste poolel," valgustab poeg isa suurtööd.

Oma paiga on saanud eri võimude poolt represseeritud. Ikka ja jälle hämmastab ja vapustab hukkunute suur hulk. "Inimene on inimene, surm neid ühendab," oli Madis Oviir oma avarahingelist tegevust ise põhjendanud. "Me oleme kui viljaterad veskikivide vahel, mida võõrad võimud on ajaloo jooksul korduvalt jahvatanud," meenutab poeg isa sõnu. Pealegi, palju polnud neid, kes sellesse sageli mõttetusse surma vabatahtlikult oleks läinud.

Kirikusse astudes tuletab Mihkel Oviir meelde aegu, mil kirik ühendati kohaliku katlamaja küttesüsteemiga ning talvel oli pühakojas kehalgi hea soe olla. Praegu hoiab külmal ajal kirikus plusskraade üleval Bullerjani ahi. "Aga eks eestlased ole kirikus aina talvelgi käinud, külmas kui hundilaudas."

Uudistame kiriku oreli vanust, tuleb välja, et see on kohalikel inimestel meele hardaks teinud juba rohkem kui sada aastat.

Seisame kauni ja koduse kirikuhoone jahedas vahekäigus ning räägime lahkunud, ent aina justkui siin viibivast isast, kodu-uurijast ja õpetajast.

Mihkel Oviiril on hea meel, et isa tuli tema sünniaastapäeval Viru-Jaagupisse mälestama kirikutäis inimesi. "Eks muidugi juba oma suguvõsa on suur, aga palju oli ka neid, kes teda mäletasid ja temast lugu pidasid. Peapiiskop Andres Põder ise oli leidnud puhkuse ajal aega ja tahtmist siit läbi tulla ning mälestuskõnegi maha pidada."

Nii paljusid Viru-Jaagupi inimesi on Madis Oviir ristinud ja leeritanud, et elav mälestus temast jääb siin püsima veel kauaks. "Üle 30 aasta oli ta siin tegevõpetaja, aga pärast, kui jäi juba pensionile, pidas ikka veel teenistusi."

Poja arvates pidas isa oma parima jutluse 90. sünnipäeval 1998. aasta suvel. "Isa arvates oli kõige tähtsam, et inimene säilitaks mis tahes olukorras lootuse. Kui vanglas keegi kaotas lootuse, suri ta ka õige varsti. Elus hoidis just kustumatu lootusekiir."

Ja kes veel oleks pidanud seda paremini teadma kui Madis Oviir, kelle parimad meheaastad möödusid süngetes oludes kodust lõpmata kaugel. "Korraldasime siin tähtpäevaks väikese näituse ning palusime Eesti Rahva Muuseumilt laenuks selle vangiriiete komplekti, mis isa külmalt maalt kaasa tõi. Ent vangiriiete kaasavõtmine oli karmilt keelatud. Tema aga julges seda teha ja praegu on see muuseumis kui autentne Stalini-aegse vangi riietus. Kaasa tõi ta ka kirka, millega nad kullamaaki all kaevandustes tagusid. See kaalus tublisti üle viie kilo."

Kes rääkis ja kus rääkis

Tõepoolest, kellel veel oleksid põrgust naastes sellised asjad meeles. Aga just seepärast oligi Madis Oviir täiesti eriline inimene.

"Siitkandist on ta kogunud ka 6000 lehekülge rahvaluulet, mis omal ajal oli osaliselt kirjandusmuuseumi erifondis. Kord olla ta täitevkomitee kultuuriosakonnast küsinud, et kas anekdoote võib ka korjata. Loomulikult võib ka anekdoote, vastati talle. Aga kas ka riigivastaseid võib? Ametnik käskinud tal siis momendi oodata ja läinud ise kusagile ära. Kümne minuti pärast oli ta tagasi ja õpetas: võib korjata ka neid, ainult et kindlasti märkige juurde, kes rääkis ja kus rääkis!"

Noh, sellega oli Madis Oviiril taas üks anekdoot juures.

"Eks ta siis saanud sellest nõudmisest mööda jutuga, et autor on anonüümne, bussijaamas kuulsin ja nii edasi."

Madis Oviiri arhiive üle vaadates on järeltulijad avastanud täiesti unikaalseid pärimuse kogumeid, mis on kirja pandud juba viiekümnendatel aastatel. "Kui jälle mõelda, et inimene oli alles Siberist tulnud! "Minge persse, Beria poisid, tagaauku stalinlased..." Jne, jne. Ning lõpus on öeldud, et autor soovis jääda anonüümseks."

Sugulased loodavad nüüd Madis Oviiri mälestusi süstematiseerida. Olemas on nimekirjad selle kohta, mida väärikas mees kirja on pannud. Madis Oviiril on ka uurimus veel ühe tuntud suguvõsaliikme, Mihkel Oviiri vanaisa vennapoja misjonär Ewald Oviri elust ja tegevusest. /---/

Artikli terviktekst:
Oviiride lugu: poliitvangist pastor, Aafrikas tapetud misjonär ...
Palli, I. (2008). Oviiride lugu: poliitvangist pastor, Aafrikas tapetud misjonär, riigikontrolör.... Maaleht, 07. aug, lk 16-17.