Tuulealused 2 (1996)

Filmist ajakirjanduses

Jaan Paavle: Täna ja homme õhtul esilinastub Eesti Televisoonis neljast novellist koosnev Enn Säde telefilm "Tuulealused", kus vaetakse inimese ja looduse, looduskaitse ja inimese keerulisi suhteid.
Enn Säde on kaasa löönud paljude dokumentaalfilmide loomisel. Koos Jüri Müüriga tehtud filmid "Ajasid põllumeeste asja" ja Rein Maraniga tehtud "Ajasid looduskaitse asja".
Kuidas leida kooskõla inimese ja looduse vahel? Vastuolu on inimese (inimtegevuse) ja looduse säilitamise vahel. Vastuolu on inimese kui eraomaniku ja looduse käest kasusaamise vahel, eraomaniku ja looduskaitsealade õige kasutamise vahel.
Milline on see "õige kasutamine"? Tutvustav trükis: "Omamoodi jumalavallatus ta ju on, õieti peaks 1995. ja 1996. aasta Eesti talupidaja kui kaduv liik "täielises vabariigis" ise tervenisti looduskaitse alla võetud olema..."

Poolikud seadused ja mentaliteet

Mõtlemapanevad read. Ka film lausa sunnib meid mõtlema. Noor EV ei ole otsene jätk EW-le, vahepeale jäi viiskümmend aastat. Tänane Eesti riik ei ole veel seaduseloomega ega ka rahadega jõudnud reguleerida inimese ja looduse, loodusekasutuse ja eraomaniku vahekordi. See on suur probleemide ahel, mille mõnd lüli uurib-näitab telefilm "Tuulealused". Astub välja kaitsetute kaitseks.

Kunagi üleliidulist tähelepanu äratanud Enn Säde ja Jüri Müüri tehtud dokumentaal-probleemfilmid põllumajandusest said küll auhindu, siis aga keelati need ära ja jäeti riiulitele seisma. Sest need tõsielu paljastavad filmid olid impeeriumi vastu.

"Kelle vastu me nüüd võitleme? Riik - see olen mina," küsib Enn Säde murelikult. Ei peaegi kellegi vastu võitlema, vaid tõe eest. Et säiliksid nii loodus kui inimene.

Lagled ja põllumehed

Et film "Tuulealused" koosneb kahest osast, tulebki tele-esilinastus kahel järgneval õhtul. Filmiti 16-mm filmile, hiljem võeti videosse ümber, pealkiri pärineb ühest Väino Vesipapi luuletusest. Tele dok-filmi esimeses osas vaadeldakse lagledega seotud probleemistikku. Musti laglesid on palju, nad hävitavad tihti põllumehe saagi. Lagled on rahvusvahelise looduskaitse all, lasta neid ei tohi. Kus on väljapääs, milles lahendus?

Eesti riik püüab - osaliselt vähemasti - hüvitada kahjud. Inimese ja looduse vahekord on sassis. Süü lasub inimesel, tema mõtlematus tegutsemises. Suure maakuivendamise kampaania ajal, NL-i ajal, viiekümnendaist alates, võeti laglede käest nende söögimaad, kui nii lihtsalt välja öelda. Tulemuseks "sõda" inimese ja lagle vahel. Nende, s-o laglede tekitatud kahju on kolm kuni neli korda suurem riiklikust hüvitusest.

Teledokumendist selgub, kuidas see küsimus on Hollandis lahendatud. Vaadake, mõelge. Saaate teada, mis tähendab mõiste "laglefarmid", kuidas need on loodud-tekkinud. Et lagled ja inimesed võivad rahulikult kõrvu elada, et nad pole vaenlased.

Laiud ja puisniidud

Dokumentaalteose teine osa vestab Eestimaa laidudest ja puisniitudest. Sellest, kellele nad kuuluvad, kuidas neid kasutada. Omaniku ja looduse, omaniku ja riigi vahekorrast, turismist looduskaitse aladel. Riik ei pruugi olla halb peremees. Tuletame meelde, et EW-s anti välja looduskaitseseadus 1935. a, loodushoiuseadus 1938. a; ja seadus Eesti looduse kaitse kohta 1990. a. 1971. aastal loodi Lahemaa Rahvuspark, esimene omataoline toonases NL-is, "et ühe Eesti läbilõikelise ala looduslikku, kultuurilist ja ajaloolist omapära säilitada, kaitsta ja tutvustada ning teadusuuringuid ja looduspropagandat korraldada". üllad ja selged sihid silme ees...

Tegelikkuses pole kõik nii selge ja lihtne. Palju on segast või seaduste poolt üldsegi mitte paika pandut. Valus probleem on ka väikesaartega, millel omanik olemas. "ärge muutke oma saari müügiobjektideks," ütleb kirjanik Albert Uustulnd. Kuid paljud igatsevad just oma saart. "Seadus ei kaitse saari. Kui saarel on omanik - Eesti kodanik - võib ta selle edasi müüa üks-kõik-mis-maalasele - soomlasele, sakslasele, ameeriklasele, venelasele. Sest maailmas on olemas saarte pank, kus on registreeritud müüaolevad saared. Satuvad Eesti väikesaaredki sellesse??!

"Tuulealustes" on juttu ka eesti puisniitudest, mida peab hooldama. Aga ka liigse inimtegevuse eest kaitsma. Puisniit - see on kõige ürgsem pargitüüp. Taimeliikide tihedus on suurim Põhja-Euroopas - 68 liiki ühel ruutmeetril! Aleksei Lotmani suust kuuleme, et raha, mis riigilt saadakse puisniitude hooldamiseks ja säilitamiseks, on sümboolne. Siin peab eestlane ise hea ja õiglane peremees olema. Sest majanduslikult puisniit ära ei tasu.

Lihtne ja võluv

Telefilm "Tuulealused" on kunstiliselt lihtne ja sirgjooneline, just televiisorist vaatamiseks igati sobilik ja vajalik. Kuuleme intervjuusid paljude inimestega, sh välismaalastega. Arvo Vilu operaatoritöö paelub leidlike detailide ja rakurssidega, võluvad kaunid looduspanoraamid, millega sulandub maitsekas helikujundus Andres Valkonenilt.

Minu suureks üllatuseks nimetas Tatjana Elmanovitš ühes vestluses dokumentaalfilmi kõige aristokraatlikumaks filmiliigiks. Nüüd olen sellest pisut aru saama hakanud. Eesti dokumentaalfilm on seda seni väärikalt tõestanud. Vaadeldaval telefilmil on, kahjuks, ka üks miinus, mis küll kodusel filmijälgimisel ehk eriti ei häiri, kinosaalis aga küll. Nimelt: sõnaohtrus (mitte ahtrus!) Jüriadolt. Mis raadios omal kohal ja loomulik (et poleks pause), tuleb filmile kahjuks. Sõnade liigliha kipub väsitama, segab kohati pildi jälgimisel.

Hoolimata viimasest märkusest pean filmi igati kordaläinuks ja hädavajalikuks meie erastamise-omanikustamise keerulises ajajärgus. Ja kahtlemata õnnestumiseks Enn Säde loomingulises biograafias.  
Paavle, J. (1996). Kaitsta Tuultemaa loodust ja inimest [Enn Säde telefilmi "Tuulealused" esitlus televisioonis]. Päevaleht, 13. mai.