Tõrjutud mälestused (2005)

Allfilmi sünopsis

Filmi autoris on lapsepõlvest peale tekitanud ärevust ja abitust ema luupainajad, mille taga on kogemused Stalini sunnitöölaagritest. Pilthaaval mälestusi kogudes leiab autor tee oma ema painajalike unenägude mõistmiseks. Film näitab, kuidas totalitaarsete režiimide ja suurte riikide poliitilised kokkulepped mõjutavad tavaliste inimeste eluteed.
Sõjavägivalla tingimustes elavatest naistest ja lastest saavad totalitaarse süsteemi varjatud viha ja kättemaksu sihtmärgid. Sellise ühiskonna mehhanismid muudavad kogukonna sotsiaalpsühholoogilist atmosfääri, kus inimesed küll püüavad oma lähedasi kaitsta, aga selleks, et ise ellu jääda, pööravad teiste kannatusi nähes pea kõrvale. Perekondade lõhkumist ja kodude hävitamist õigustatakse riiklikul tasandil. Taoline vägivald seadustatakse Nõukogude Liidu kriminaalkoodeksis. Tõe rääkimine on karistatav. Üksikisiku lugu, perekondade lood taanduvad propagandamasina ja režiimi õigustamise taha. Väljarääkimata lood ja vaikimine on jätnud jälje ka järgmisele põlvkonnale. Ainus viis sellest vabaneda on rääkida neid lugusid.
EFI andmekogu

Autorikontseptsioon

Filmi teema

„Need, kes panevad toime genotsiidi, ei unusta, et kui tahetakse hävitada rahvust, tuleb hävitada naised.“ See barbaarne sõjapraktika pärineb juba piibli aegadest ja seda kasutas Teise maailmasõja ajal ka Stalin. Filmi keskseks küsimuseks kujunebki, milline oli naiste vastu suunatud nõukogude terrori käekiri, mis õieti toimus ja miks? Miks noored naised tembeldati rahvavaenlasteks, bandiitideks, riigireetjateks? Miks muudeti nad Stalini süsteemi poolt määramatuks ajaks kodututeks, miks neilt võeti saatus ja varandus?

Eeltöö

Olen intervjueerinud umbes 50 naist ja tutvunud Tartu Kirjandusmuuseumis Rutt Hindrikuse abil sama hulga elulugudega. Olen ajaloolise taustainformatsiooni otsimiseks teinud koostööd kümnekonna ajaloolasega, teinud kümneid tunde tööd filmiarhiivis taustamaterjali leidmiseks. Samuti tutvusin Riia Okupatsioonimuuseumi materjalidega ja minu konsultant Stefan Brunow on teinud tööd Leedu Okupatsioonimuuseumis. Ajaloolasest konsultant on Tartu Ülikooli ajaloodoktor Aigi Rahi. Konsultandina ja kommenteerijana esineb Toronto ja Tartu Ülikooli professor Tiina Kirss, kes on võrdleva kirjandusteaduse-, ajalooteaduse- ja psühholoogia kaudu uurinud filmis käsitletavat teemat. Konsultatsiooni olen saanud ka režissöör Enn Sädelt ja Visa Koiso-Kanttilalt.

Filmi struktuur

Filmi tõukavaks jõuks on isiklikud kogemused, mida toetavad vajadusel ekspertide ütlused ja selgitused. Vaataja viiakse jutustuste, arhiividokumentide ja kroonikakaadritega samm-sammult sellesse luupainajalikku aega, et tutvustada inimesi, kellest filmis juttu tuleb. Kaamera ees olev jutustaja on haavatav. Tunded annavad filmile emotsionaalset sügavust, kuna jutustatus on teema tudlikkuse tõttu riskivõtmise julgust.Isiklikud mälestused pole alati ajaloolised faktid, kuid nad sisaldavad alati tõde ja on tihti sügavamad ja emotsionaalsemad kui faktid. Samas püüab film vältida liigset sentimentaalsust – seda polnud tollane poliitiliselt karm aeg ega naiste poolt kogetu. Üldisele süngele meeleolule vaatamata tuleb naiste kohati humoorikate jutustuste ja tänapäevaste kaadrite kaudu sisse elu helgem pool.

Režissööri nägemus

Filmi struktureerivaks raamiks on vanade naiste jutustused ja filmi autori otsingud oma ema loole. Vahepeal on autor kaadris koos oma emaga, need hetked võivad olla sõnatud, kuigi nad räägivad lähedusest. Lähedust väljendavaks märgiks võib olla käepuudutus, ühiselt kuulatud muusikapala, jalutamine. Kui algupärases käsikirjas on küsitletud nelja asjatundjat, siis filmis endas piirdun ilmselt ühe spetsialistiga, kelleks on ajaloolane Aigi Rahi.

Stiil

Dokumentaalfilm hakkab liikuma normaalsest keskkonnast ning sellisel taustal joonistub selgelt välja patoloogia, mida sõjaolukord, eriti vallutatud aladel, sünnitas. 1937-39 aastate kroonikafilmidest – kodukaunistamine, lapsed valmistamas linnupuure, emadepäev – on veel näha ennesõjaaegset  elu ja idülli. Okupatsiooni algus ja kaadrid piiri ületavatest sõduritest. Need on dokumentaalkaadrid, mis on kordunud filmist filmi, kuid montaaži abil ja naiste lugude taustaks loovad need selles filmis oma loogika. Ka Riigiarhiivi ülekuulamistoimikute näitamisele tuleb leida uus vaatenurk. Värvide kaudu kajastuva tänapäeva ja must-valge arhiivimaterjali kohtumisel konkretiseeruvad mälu mehhanismid. Film on aeg-ajalt lüüriline, siis jälle on olukorrad kafkalikult ebatõesed – see sunnib vaataja tavarollist uude ebameeldivasse rolli, ohvri ja timuka maailma.
2003. aasta suvel filmiti 3 päeval, 2004. aasta augustis veel kolmel. 2003. aasta materjali põhjal valmis režissööril 6-minutiline demoklipp.
EFI andmekogu;
Imbi Pajun blogi, http://imbipaju.wordpress.com (28.04.2013).

Filmi saamisloost

Filmi võtted algasid 2003. aastal, kuid Imbi Paju ettevalmistustöö juba palju varem.
"Raske oli leida inimesi, kes nõustuksid rääkima vaenajate poole pealt. Tegin [telekanal] Nelosele reportaaže Eestis toimunud küüditajate protsessidest. Kui ma küsisin, kas nad räägiksid minuga, keelasid Venemaa saatkonna palgatud advokaadid neil seda teha. Mul oli tunne, nagu käiks sõda ikka veel edasi. Pärast kohtumist Arnold Meriga sain ma aru, et tahaksin ka temast filmi teha."

Filmi ettevalmistustöö käigus tutvus Paju sarnaste teemade käsitlustega. “Tänu Mark Soosaarele sain ma näha palju sõjakoledusi peegeldavaid filme. Mulle jättis väga tugeva mulje Hitleri sekretärist Traudl Jungest tehtud dokumentaal, kus oli vaid rääkiva inimese nägu…”.
Laasik, A. (2005). Imbi Paju film pälvis Soome meedias suurt kõlapinda. Eesti Päevaleht, 2. nov, lk 18.

Filmi vastuvõtust

Soomes esilinastus film 1. novembril 2005 Helsingis. Filmiesitluse avas Eesti suursaadik Soomes Priit Kolbre. Aukülalistena esinesid kõnega Eesti Lähiajaloo Keskuse ajaloolane Toomas Hiio ja ÜRO inimõiguste eriesindaja Kosovos ja Bosnias Elisabeth Rehn (olnud ka Soome kaitseminister ja presidendikandidaat). Eesti poolelt aitasid esilinastust korraldada Eesti Saatkond Soomes ja Eesti Instituut.
Dokumentaalfilm "Tõrjutud mälestused" (2005). Eesti Elu, 14. okt.

Helsingis esilinastunud filmi kajastasid kõik Soome suuremad päevalehed. “Ma ei osanud oodata, et mu film leiab Soomes nii suurt vastukaja,” ütles “Tõrjutud mälestuste” autor Imbi Paju Eesti Päevalehele Helsingis. Filmist ja selle tegijatest avaldas Helsingin Sanomat üle lehekülje ulatuva loo ning Hufvudstadsbladet poole lehekülje jagu, Imbi Pajult võttis intervjuu isegi kolletav õhtuleht Iltasanomat.
Laasik, A. (2005). Imbi Paju film pälvis Soome meedias suurt kõlapinda. Eesti Päevaleht, 2. nov, lk 18.

Esilinastusel Eestis 2. novembril kõneles katoliku vaimulik isa Vello Salo ja soome poliitik, Europarlamendis inimõiguste kaitsja Heidi Hautala.

Brüsselis Euroopa Parlamendis näidati filmi 8. märtsil 2006. aastal. Filmipäeva korraldajaks oli Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Toomas Hendrik Ilves. Sõna võtsid ka filmi autor Imbi Paju ja Siim Kallase abikaasa dr Kirsti Kallas, kes küüditati Siberisse kuue kuu vanusena.

Veebruaris 2006 näidati filmi Eesti iseseisvuspäeva tähistamisel New Yorgi Eesti Majas.   
Dokumentaalfilm "Tõrjutud mälestused" (2005). Eesti Elu, 14. okt.
Europarlamendis tähistatakse naistepäeva Imbi Paju filmiga (2006). Postimees, 7. märts.

Filmist kriitiku pilguga

Jürgen Rooste: "Autor on kokku sulatanud kaks lugu: suure ajaloo, mis Eesti poole pealt suure ilma ees veel kõnelemata, mis peab kuulduma välja; ning tolle väikse, isikliku, valusa, põneva ajaloo. See on alati võimas, kuidas inimeste lood hakkavad suure poliitika ja selle teenistuses suure ajaloo ees domineerima, näitavad, et ideoloogiatel, religioonidel, nende eest relvaga võitlemisel, teiste/teistsuguste hävitamisel ei saa kunagi olla õigustust.
“Tõrjutud mälestuste” tugevus ja ka haavatavus on selle tugev isiklik seos autoriga, kes on kohal häälena kaadri taga, omaenda mõtetega, ja ka ise ekraanil, iseend samamoodi subjektiks seades nagu oma ema ja tolle kaksikõde, lastes meid väga ligidale.
Esialgu mõtlesin, kas filmi üsna pikk ajalooline proloog enne naiste lugude juurde jõudmist on põhjendatud. [---] Tegelikult oli meil selline heas selges lihtsas BBC-formaadis lühiajaloojutustus puudu – ilma tolleta oleks läänes, kuhu “Tõrjutud mälestused” ka ilmselgelt suunatud on, raske nende naiste lugude konteksti mõista. Kusjuures sellist naislugude mekki siin pole, pigem räägitakse rahva lugu laiemalt, aga ehk rohkem läbi nende silmade, kel oli raskem varjuda, raskem oma kodu hüljata."
Rooste, J. (2005). Nii hilja valmis siis Eesti esimene holokaustidokk! Sirp, 4. nov, lk 14.

Andres Laasik: "Filmi suur väärtus on Arnold Meri, kes esindab antud juhul rindejoonetagust, küüditajate poolt. Kaamera näitab filmitegijate lugupidavat suhtumist, milles on esiplaanil inimväärikus. Endine NKVD-lane õigustab tehtut mõtlikult, suure raamaturiiuli ees. Arnold Meri jutt on tegelikult hindamatu audiovisuaalne ajaloodokument. Ja et seda materjali on produtsendi sõnul tundide kaupa, näitab, et ajaloo jäädvustamisel on ära tehtud suur töö.
Film esitab rikkalikult ja emotsionaalselt arhiivikaadreid. Käiku lähevad ka vangilaagri subkultuursed joonistused, mille autoriks NKVD-lane perekonnanimega Baldajev. Et joonistustel on ajastu, olukorra ja inimeste kultuuriline pitser, mõjuvad nad eriti jõuliselt. “Tõrjutud mälestused” on väga hästi monteeritud. Muusika julgeb anda pildi mõistmiseks kõrge emotsionaalse nivoo ja jääb samas maitsekalt diskreetseks. Filmil on olemas kõik see, mis teeb ta tugevaks – suur hulk õnnestunud komponente."
Laasik, A. (2005). "Tõrjutud mälestused": vana naine ei räägi. Eesti Päevaleht, 2. nov, lk 18.

Rein Veidemann: "Imbi Paju leiab, et kui kõik südamelt ära rääkida, suudetakse ka minevikule kergemini tagasi vaadata. Ma ei ole selles päris kindel. Aeg ehk küll armistab haavad, aga kuhjab kogetud valu iseloomust sõltuvalt siiski kibestumiseks või leppimiseks. Imbi Paju on saanud ema kannatusi «kommenteerima» kurikuulsa minevikuga Arnold Meri. See on tema kui ajakirjaniku suurvõit. Kas ta lootis kahetsust? Paar intervjueerija «agat», millega sinnapoole püüeldakse, Meri ei kõiguta. Ta teab, miks süsteem just nii töötas, kuigi seda kuritarvitati.
Film on rõhuvalt emotsionaalne. Vaike ja Aino kannatusi võimendatakse nende saatusekaaslastega. Linda Lõhmus õhkab Pagari tänava keldris: «Noorus, noorus on siia jäänud...» Kõik see äratab kaastunnet. Filmi omaette saavutuseks on helilooja Märt-Matis Lille muusika. Imbi Paju režissöörina eelistab suuri plaane ja kontrastseid vastandusi."
Veidemann, R. (2005). Valusate mälestuste pantvangid. Postimees,  2. nov, lk 18.

Viivi Luik: "Kuskil meie rahva alateadvuses on pime kelder, kust kostab nuttu, oigeid ja roppu sõimu. Alandus ja häbi on tõrjutud sügavale alateadvusesse ja pärandatakse järgmistele põlvkondadele edasi, ilma et keegi enam teaks, miks Eestis valitseb vihkamise õhkkond ja miks üksteise kallal ilgutakse. Põhjus on lahti rääkimata minevikus, allasurutud alanduses. Alateadlikult hakkab ohver matkima mõrtsukat, ja nii olemegi ohus, et meie rahvast saavad needsamad metslased, kes meid omal ajal piinasid ja alandasid. „Tõrjutud mälestused“ on film, mida peaks koolilastele näitama.
Ma hakkasin seda filmi vaatama täiesti eestlasliku eelarvamuse ja umbusuga. Kui ma olin ta lõpuni vaadanud, polnud mul isegi neid sõnu, et tegijat tänada. Mul polnud häält, sest et ma varjasin, et mul on pisarad silmas. Me oleme harjunud ju varjama! Aga varjates praegu enam edasi ei saa."
Luik, V. (2005). Tõrjutud mälestused. Eesti Ekspress, 3. nov, lk B5.

Olev Remsu: „Ja veel juuresoleku loomisest. See võib olla nii informatiivne kui emotsionaalne, kusjuures publiku enamus eelistab alati meeleliigutust. Siin peitub ka põhjus, miks hiilgavalt tehtud, ent faktistikule rajatud ning meie teadmiste rikastamisele rihitud “Sinimäed” ja “Mehed tõrjutud armeest” kaotasid [Torontos toimunud eesti dokumentaalfilmide festivalil “Estdoc’s” - toim] hääletusel filmile “Tõrjutud mälestused”, mis on suunatud elamuse tekitamisele. Ülekohtuselt kannatanud kaksikõdede paar läheb hinge ja toob ehk igal vaatajal klimbi kurku. Ent “Tõrjutud mälestuste” edu nii siin- kui sealpool lompi tõestab ka, kui oluline on PR-töö ning mida kõike võib saavutada üleshaipimisega. Filmi on lastud kiita inimestel, kelle teadmised eesti dokumentalistikast on kaunis kesised. Seda on reklaamitud kui Eestis esimest küüditamisainelist filmi, mida kuuldes tundsid end kindlasti riivatuna nii mõnedki Imbi Paju kolleegid, kes on sellel teemal ammu dokfilme teinud. Kuid “Tõrjutud mälestused” mõjub tõesti imponeerivalt ja see on suur saavutus.“
Remsu, O. (2006). Torontos peeti eesti dokfilmifestivali "Estdoc's". Sirp, 3. nov, lk 14.

„Tõrjutud mälestused“ - film ja raamat

Filmi autoril, kirjanik ja ajakirjanik Imbi Pajul, ilmus 2006. aastal Soomes raamat "Torjutut muistot". Raamat sai Soomes bestselleriks ja sellest on ilmunud juba viis trükki. Aastal 2007 ilmus teos eestikeelsena ja ka rootsi keeles ning valiti 2007. aastal Rootsi koolide õppeprogrammi, mille eesmärk on lisaks holokaustile valgustada õpilasi kommunismi kuritegudest ja olemusest. 2009. aastal ilmus "Tõrjutud mälestused" inglise keeles,  2010. aasta märtis vene keeles. Koos dokumentaalfilmi ja raamatuga on Paju esinenud 2005-2009 vahelisel perioodil  Soome, Eesti, Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa, Iirimaa, USA, Taiwani filmifestivalidel ja ajaloo- ja mäluseminaridel ning aidanud kujundada ettekujutust Eesti ajaloo valusast okupatsiooniperioodist ja inimsaatustest. Taani ajakirjandus on nimetanud filmi Eesti oma holokaust-filmiks.
Imbi Paju, http://et.wikipedia.org/wiki/Imbi_Paju (30.05.2013).

Mälestussammas "Sovetliku terrori ohvritele"

Tartu Maarja kalmistul avati ja pühitseti 22.11.1998 stalinliku terrori ohvritele mustast soome graniidist mälestussammas ladinakeelse tahutud kirjaga " In memoriam victimis terroris sovetici " ja eestikeelsega "Sovetliku terrori ohvritele". Samba rajas oma vahenditega TÜ arst- õppejõud Heino Noor, kelle mõlemad vanemad hukati Siberis, Sosva surmalaagris, samba kujundas skulptor Endel Taniloo.
www.tartu.ee (28.04.2013).