Vabadus või surm (1995)

Filmi algustiitrid

See film on filmitud Tšetšeenias Kerementšuki külas märtsis 1995.a.

Filmi lõputiitrid

Aprilli alguses jätsid Kerementšuki küla vabatahtlikud oma kodud maha ja taandusid mägedesse.

Filmisündmuste taustast

Esimene Tšetšeenia sõda oli Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline relvakonflikt, mis kestis 11. detsembrist 1994 kuni 31. augustini 1996. Sellele eelnes Tšetšeeni-Inguši Autonoomse Vabariigi valitsuse laialisaatmine, Tšetšeenia iseseisvuse väljakuulutamine ja Venemaast lahkulöömine oktoobris 1991. Sõltumatu Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi presidendiks sai Džohhar Dudajev. Kümned tuhanded elanikud (peamiselt venelased, ukrainlased) lahkusid riigist, majandus hakkas alla käima ja tugevnes siseopositsioon. 1992-1994 toimus mitu riigipöördekatset. Moskva varustas opositsioonijõude varjatult relvade ja palgasõduritega, kuid Dudajevi valitsust ei õnnestunud kukutada.

11. detsembril 1994, viis päeva pärast Dudajevi ja Vene kaitseministri Pavel Gratšovi kohtumist, kus lepiti kokku „edasise jõu kasutamise vältimises“, sisenesid vene väed Tšetšeeniasse, et säilitada Venemaa territoriaalne terviklikkus. Alustati pealinna Groznõi piiramist, kus õhurünnakute ja suurtükitule tagajärjel hukkus tuhandeid tsiviilisikuid. Vene valitsuse lootus Dudajev kiiresti kukutada ei täitunud. Tšetšeenid pidasid vaenlase ülekaalukale relvajõule visalt vastu, samal ajal kandis vene sõjavägi suuri kaotusi. Vene väejuhatuse valitud vaip-pommitamise taktika ja valimatud raketirünnakud nõudsid vene ja tšetšeeni rahvusest elanikkonnas tohutuid ohvreid. Vene ajaloolase ja kindrali Dmitri Volkogonovi sõnul hukkus ainuüksi Groznõi pommitamises ligi 35 000 tsiviilisikut, sh 5000 last.
Vt lähemalt Vene-Tšetšeeni esimesest sõjast:
http://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_T%C5%A1et%C5%A1eenia_s%C3%B5da (13.01.2015).

Arvamusi filmist

Jaak Lõhmus: „Noor dokumentalist Artur Talvik on järjepanu käsitleda võtnud teravaid ja tegijale ohtlikke teemasid: metalliäri („USA dollari ja vene metalli suudlus“), prostitutsioon („Ööliblika jõulud“) ja nüüd siis tšetšeenide partisanisõda. /---/

Sõda on alati jõle. Sellepärast on hea, et „Vabaduse ja surma“ autorid pole läinud ootuspärast rada ega hakanud filmi löövamaks muutmiseks sisse lõikama kaadreid lahingutest ja plahvatustest, sedasorti pilti on televiisorist küll ja küll näidatud ja selle suhtes on inimesed juba küllalt tuimad. Näidatakse, kuidas mehed „tööle“ lähevad ja räägitakse nendega pärast seda. /---/

Natuke naiivselt kõlavad Toomas Kümmeli küsimused tšetšeenide vastupidavuse ja vapruse „saladuse“ kohta. Need on ülearu hommikutelevisioonilikud, aga välja monteerida poleks neid ka saanud. Need küsimused annavad omal kombel isegi märku, kui raske on meil siin tegelikult mõista, mis seal toimub.“
Lõhmus, J. (1995). Täidetud kohustus. Eesti Aeg, 15. nov, lk 18.

Sulev Teinemaa: „Filmi „Vabadus või surm“ tegijate suhtumine Tšetšeenia sündmustesse on ühene: tšetšeenid peavad õiglast sõda ning riigi iseseisvus jääb ainukeseks lahenduseks. Opositsiooni arvamust me filmist teada ei saa, kuuleme üksnes seda, keda Dudajevi pooldajad peavad opositsiooniks. Kahtlemata mingilgi määral tšetšeenide võitluse õigsuses, oleks vastaspoole ära kuulamine muutnud filmi mitmeplaanilisemaks. /---/

Talvik-Kümmel said hakkama austusväärse julgustükiga: käia ikkagi ära Euroopa ühes pingelisemas ja ohtlikumas paigas. Filmitud materjal on seda väärt.“
Teinemaa, S. (1995). Tšetšeenide valikuks on vabadus või surm.  Eesti Päevaleht, 9. sept, lk 4.

Olev Remsu: Film "käsitleb täielikult probleemi – tšetšeenide paarisaja-aastast vabadusvõitlust Vene anastajate ja kolonisaatorite vastu. /---/

Oleks võinud kaaluda sõna andmist vastaspoolele – näiteks mõnele Vene kindralile, kes oleks tšetšeenide pihta tuld ja tõrva sülitanud. Hästi ilus oleks olnud, kui oleks käidud noateral – ühelt poolt oleks olnud täidetud tasakaalustatud informatsiooni nõuded, teiselt poolt oleks anastaja end ise lolliks rääkinud. Praegu antakse sõna ainult vene sõjavangidele, kes üksnes kinnitavad filmi põhiideed. /---/

Mõlemad filmid [„Vabadus ja surm“ ja „Pagulaslaagri lapsed“ – toim] seletavad täpselt ja õigesti tšetšeenide edu saladusi. Tšetšeenid on vaimu poolest rikkad, tšetšeenid ei karda surma, sest neil – nagu kõigil moslemitel – on oma surmakontseptsioon, mis Lääne ühiskonnal puudub. Tõepoolest, vaimu ei võida isegi aatompommiga, veel vähem propagandasõjaga. /---/

Ma saan aru, et rohkemaks ei ole jätkunud aega ega vahendeid ning filmi autoritele kuulub minu sügav kummardus. See on tõepoolest üllas tegu püüda välja murda valede rõngast, millega Vene pool on Tšetšeenia ümbritsenud.“
Remsu, O. (2001). Meelekindlust ei saa alistada. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 97-99.