Vares ja hiired (1998)

Itelmeenidest

Itelmeenid elavad kaugel Siberis Kamtšatka poolsaarel ning nüüdseks on neid jäänud vaid umbes poolteist tuhat. Teadaolevalt samastab too kaduv rahvas end miskitpidi hiirtega, muinasjuttudes tegutseva Varese prototüübiks on selle pisirahvuse jumal Khut.
Allikas: Nukufilm

Filmikriitikat

Karlo Funk: Mikk Ranna peataolekud

„Lühi- ja animafilmid on peataolekule kõige altimad. Makaabreid tegelasi ja arusaamatuid sündmusi leiab eesti animafilmis samal määral kui despootlikku hullumeelsust serbia mängufilmides. Mait Laasi ja Peep Pedmansoni grotesksed nägemused millestki, mida ei saa nimetada enam maailmaks, omandavad võõra vaataja pilgu all ehk isegi apokalüptilise kõla. Lühidusele vaatamata või nimelt selle tõttu, mõjuvad nad lõplikumalt kui mis tahes lõpuennustuse kompromissitu paatos. Äärmuslike animafilmide eesmärgiks oleks justkui ühtsesse mesilasperre valede tantsusammudega segadust külvata. Katkestused tavalises filmikommunikatsioonis mõjuvad siinsele vaatajale nõutukstegevalt, kinokogenumale aga hädavajaliku vaheldusena. Ainuke viga, mille väidetavad kinoasjatundjad vahel teevad, on uskuda, et nad siiski nähtust midagi aru saavad. Eksitus väärib kordamist.
/---/

Mikk Rand ja Priit Tender jutustavad oma filmis “Varesed ja hiired” arhetüüpset itelmeeni muinasjuttu, kus väiksemad petavad suurt ja maksavad tehtud ülekohtu eest kätte. Põhjarahva maailm on loodud arvutis ja näeb välja üsna troostitu. Animafilmi mänguliste metamorfooside asemel näeme sirgjoonelist olelusvõitlust, kus lumelagendike avarusest hoolimata pole ruumi fantaasiale. Itelmeeni huumor ja R&T tehnika annavad kompromissituma kombinatsiooni.

Väikesed rinnanumbritega hiired leiavad hülge, kuid vares võtab selle neilt ära. Hiired varastavad hülge tagasi ning veavad saagi järele tulnud varest mitmete absurdsete trikkidega alt, kuni lind lõplikult pea kaotab. Näidatud sündmused kordab Peeter Volkonski jutustajana üle, ning vahel lisanduvad sellele veel kommenteerivad vahetiitrid. Tummfilmide pitoreskne liikumine on “Vareste ja hiirte” desinformatiivse kajaefekti kõrval lapsemäng. Kui animafilmid, mis ei ole mõeldud lastele, nõuavad kaasamõtlemist, siis Tender ja Rand saavutavad siin mõistetamatu primitiivsuse. Selle peale ei ole midagi öelda.“
Funk, K. (1999). Mikk Ranna peataolekud [Mikk Ranna neli nukufilmi]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 83-86.

Tarmo Teder: Aimdusi tsivilisatsioonist

„“Vares ja hiired” on üldse kuuest uuest filmist selgeim tegu – pildis, sõnas, loos ja muusikas tasakaalustatud linatükk, milles tähtis koht huumoril, mütoloogial, eskistentsiaalsel, rahvuslikul jms. aluskoel. Hiired ümber tabatud hülge, mille vares röövib, on tegelikult põhjarahvas, kes tabanud vaala, millele jääkaru küüned taha ajab. Toimib põhiline animanipp: inimeste karakterid ja käitumised projitseeritakse nihkega loomavormidesse ja -tegutsemisse. Lisaks “Varese ja hiirte” adekvaatselt kommenteeritud pildijadale on selle tegevustik veel üle seletatud tummfilmiliste vahetiitritega, mis pole Peeter Volkonski suulise muhedusega identsed, kuid põhimõtteliselt samased. Leidsin jälle kinnitust varemöeldule, et Volkonski muutub oma isikupäraga eesti filmis omaette nähtuseks ja loob linateosele lisaväärtust, - tehtagu pilti mis žanris tahes. Nõnda ka “Vareses ja hiirtes”, mis on üks terviklik, nähtavaks, kuuldavaks ja tõepoolest kogupere kaasakiskuvaks tehtud muinasjutt.“
Teder, T. (1998). Aimdusi tsivilisatsioonist [filmidest Just märried, Päevavalgus, Primavera, Vares ja hiired, Bermuda, Tom ja Fluffy]. Sirp, 29. mai, lk 16.

Karlo Funk: Animaalselt ja humaanselt

Uustulnukatel on alati eeliseid, iseäranis, kui neid on vähemalt paar. Priit Tenderi ja Mikk Ranna "Vares ja hiired" põhineb itelmeeni muinasjutul, milles hiired viivad varese enesetapuni. Kaugpõhja absurdilähedasele muinasjutule on kujundatud võrdväärne vaste pildis. Väikesed õelavõitu hiired meenutavad tänavapoisse, sündmused on kohati kolmekordselt jutustatud, nii pealeloetud teksti, sündmuse näitamise kui ka tummfilmiliku tekstikaadriga. Vahelduseks on "Varese ja hiirte" pildi- ja mõttemaailm eesti animafilmi sissetöötatud nišist välja astunud. Mis sellest eksootilisest seiklusest saab, selgub siis, kui valmivad järgmised muinasjutud, nagu plaanitakse.
Funk, K. (1998). Animaalselt ja humaanselt [filmidest "Vares ja hiired", "Just märried", "Päevavalgus", "Tom ja Fluffy", "Bermuda", "Primavera"]. Eesti Ekspress, 29. mai, lk B12.

Tunnustus

Prantsusmaal Annecys lõppenud ülemaailmsel animafilmide festivalil pälvis Mikk Ranna ja Priit Tenderi nukufilm “Vares ja hiired” filmikriitikute žürii diplomi. Eesti Nukufilmis 1998. aastal valminud 13minutiline film toob humoorikalt jutustavas võtmes ekraanile itelmeeni muinasjutu. FIPRESCI žürii koosseisus Luk Menten (Belgia), Tsivka Oren (Iisrael) ja Heikki Jokinen (Soome) hindas “Varese ja hiired” diplomi vääriliseks, tuues põhjenduseks “legendi värske ja ebakonventsionaalse jutustamise”.
Eesti animafilm hoiab marki (1999). Sirp, 11. juuni, lk 4.