Väejuht (1969)

Väljavõtteid ajakirjandusest

Valdeko Tobro: „Ajaloosündmuste kunstilises kujutamises on eesti filmidokumentalistika viimase aja saavutused seotud režissöör V. Karasjovi nimega. Tema 1967. aastal valminud film «Eelkäija» (TF) rajas aluse ajaloo tõlgendamisele kunstilis-dokumentaalse filmi žanris meie kinematograafias. Läinud aastal jätkas ta koostöös helilooja V. Tormise ja operaator K. Kiviga selle suuna sihiteadlikku ning isikupärast viljelemist. Sündisid filmid «Pööripäev» (TF) ja — käesoleva aasta algul — «Väejuht» (ETF). «Pööripäev» toob terviklikult uues käsitlusviisis vaatajani olulise sündmuse meie rahva ajaloos — 1940. aasta revolutsiooni. Filmi iseloomustab režissööri oskus valitseda mitmekesist minevikumaterjali, leida sellest uusi mõttelisi seoseid ning aspekte, rakendada need oma kontseptsiooni teenistusse ja luua sel teel kunstiliselt mõjus võrdpilt toonasele sündmusele. Teema kaalukus ning tema tõlgendamise sugestiivne omapärasus on «Pööripäevas» leidnud õnneliku tasakaalu. Armeekindral August Korgile pühendatud teos «Väejuht» avab ajaloolise isiksuse kujunemisprotsessi ajastu sündmuste keerises, isiksuse saatuse ja ajastu iseloomu vahelised seosed. Mõlemat filmi kannavad mineviku faktilistest jäädvustustest ehitatud kaasaegsed kinematograafilised kujundid, mis ühendavad objektiivselt tõepärase ajalookäsitluse kunstilise väljendusrikkusega. Kahjuks ei ole kõnealuse suuna tulevikuperspektiivid meie filmidokumentalistikas aga kaugeltki mitte nii roosilised kui tänaste saavutuste valguses võib paista. Esialgu ei ole ette näha ühegi uue režissööri kerkimist V. Karasjovi kõrvale. Samas aga näib film «Väejuht» tähistavat või vähemalt ennustavat ühe etapi lõppemist V. Karasjovi loomingus, tema võimalikku siirdumist teise žanri.“

Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna. Sirp ja Vasar, 18. juuli, lk 2.

Jaak Lõhmus: „Järgmisel nädalal naaseb 35-aastase äraoleku järel Eestisse filmilooja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (allpool VKO). Vladimir Karasjovi passiga 1976. aasta maikuus NSVL Kinematografistide Liidu eriturismigrupis 29. Cannes’i filmifestivalile sõitnud Eesti kineast palus Prantsusmaal poliitilist varjupaika. /---/

VKO kuus dokumentaalfilmi väärivad eraldi tähelepanu, iseäranis „Eelkäija” (1967), „Pööripäev” ja „Väejuht” (1968). Mainitud töödes tõestab ajaloolase ja filmiteadlase haridusega režissöör, et dokumentaalfilmi saab teha ilma valetamata, ilma kaasa minemata selleks ajaks kinni naelutatud ametlike kaanonitega. Kujundlikult öeldes: need filmid tõestavad, et on võimalik käia mõõgateral kordagi vääratamata.

Et filmikavatsustega võtteplatsile jõudmine oli talle 1975. aastast peale võimatu, pühendub VKO sõnale. Tema põnevalt struktureeritud kriitilised artiklid, reportaažid filmifestivalidelt ja teoreetilised analüüsid, nagu  1975. aasta lõpus ajalehe Nõukogude Õpetaja rubriigis „Filmitund” ilmunud „Film ja tegelikkuse reprodutseerimise tehnikad” seisavad Eesti filmikirjutiste kirjutamata ajaloos märkimisväärsel kohal. Filmikriitika ajaloost rääkides peabki lisama, et aastad 1975 ja 1976 on eestikeelse filmisõna kasutajate ning lugejate jaoks traagilised. 1975. aasta suvel sureb neljakümnendal eluaastal Valdeko Tobro, 1976. aastal jääb Prantsusmaale VKO.“ /---/

Lõhmus, J. (2011). Tagasitulek! Edasiminek? [Vladimir Karasjov ehk Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarest, kes sel aastal tähistab oma 80. sünnipäeva]. Sirp, 17. juuni, lk 31.