Õed (1974)

Kunstinõukogu arutelult

M. Balbat: Tuganov tahtis teha filmi kahest inimesest, kes põhjendamatult läbi elu teineteist kiusavad ja sellega ka oma elu ära rikuvad. Anneli tuli sisse võtete ajal. Seega eksperimentaalne film, kus ühendatud elus laps ja nukud. Üldiselt õnnestunud.
Aga mingid paradoksid tekivad. Filmile tagasi mõeldes on silme ees Anneli, kuid nukud hoopis vähem. Tüdruk varjab nukud ära. Anneli roll pole ka päris täpne – justnagu tahab lepitada nukke, kuid see pole järjekindlalt läbi viidud.
Dramaturgia seisukohalt võiks ette heita, et kõik palad on ühel tasandil, pole arengujoont. Filmi võib kiita nukkude vaimuka liikumise eest. Nukud meeldivad, kergelt grotesksed. Filmi rütm on hea.

G. Skulski: Mulle jääb sellest filmist vastuoluline mulje. Tunda on Tuganovile omast väljendusrikkust ja teravat mõtet, mis läheneb satiirile. Laps meeldis väga.
Nukkude suhtes lähen aga toimetajaga täiesti vastuollu. Ei suuda selliseid nukke vastu võtta, eriti lapsepõlves on need nagu nagu roomajad, konnad. Nukud kutsuvad esile vastikust. Ma ei kujuta ette lapsi neid vaatamas. Rahvajuttudes on ka kuradid sümpaatsed, need nukud on aga füüsiliselt ebameeldivad. Ma tean, et film läheb ekraanile, kuid tahaksin, et meie multiplikaatorid mõtleksid sellele. Lastele ei tohi näidata nukke, mis võivad tekitada inimvihkajalikke tundeid.

V. Käsper: See on huvitav film oma eksperimentaalse laadi poolest, nukud ja inimene on ühendatud. Neid eksperimente on tehtud väljaspool Nõukogude Liitu.
Minul tekib küsimus, et millest see film on, mida režissöör tahab öelda? Me näeme kahe õe tüli, kuid ei leia põhjust. Dramaturgia sel filmil puudub. Dramaturgilise liini arengu puudumine algab sellest, et nukud on algusest peale inetud. Areng oleks siis, kui tüli muudaks nad inetuks ja vanaks. Siis oleks ka tüdruku osa nukkudega kokku viidud. Praegu on tüdruk passiivne, imetleb neid nukke.
Muusikaline kujundus mulle meeldib. Tervitan ka eksperimenti, kuid tuleb täpne mõte leida.

B. Kõrver: Võiks tõlgendada nii, et nukkude välimus on nende tülinoriva karakteriga vastavuses. Minu arust on see ilusaks õppetunniks, kuidas inimesed võivad oma elu algusest peale ära rikkuda.
Autori isikupärase käekirja järgi võib öelda, kes on režissöör, kes muusika autor. Pärdi muusika on väga huvitav; collage muusika, kus on kasutatud eesti rahvaviise, muusikat „Luikede järvest” ja „Mõõkade tantsu”. Toredasti on seotud tervikuks.

S. Školnikov: Esiteks eksperimendist. Kinematografist peab tundma ajalugu. Mis eksperimendist siin saab juttu olla? Nukk ja inimene, kuid nad pole üheski kaadris koos! Juba 1932. aastal tehti Ameerikas „Uus Gulliver”, kus nukud ja inimene olid ühes kaadris.
Käesolev film on siiski huvitav, kuid Tuganov oleks võinud teha rohkem tööd selle tüdrukuga. Kuskil on tüdruk väga loomulik – seal, kus ta on ise toimuvast huvitatud. Niipea, kui talle antakse teha midagi, mis pole talle omane, on kahjuks tunda võltsi. Esimestes kaadrites uskusin tüdrukut, pärast nägin nukkude asemel kaadri taga režissööri, sellest on kahju.

Film sai ülekaaluka häälteenamusega 2. kategooria.
Allikas: ERA.R-1707.1.1232 Kunstinõukogu protokollid, lk 22-25.

Filmist ajakirjanduses

Uues ekraaniteoses mõistetakse hukka tühja pärast tülitsejad, tegelasteks on aga muidugi nukud. Nendega sobib toredasti kokku filmi ainus elav tegelaskuju, tüdrukuke, kes nukkudega mängib. Oma ülesandega saab 3-aastane Anneli Ahi kinolinal hästi hakkama.
Igast kaarest. Uus eesti nukufilm. (1974). Kodumaa, 27. veebr, lk 2.

Põnevalt lõhuvad „neljandat seina” ka „Õed” (1974) ja „Inspiratsioon” (1975). Esimeses näeme väikest tüdrukut, kelle mäng nukkudega filmi tegevuse käivitab ja lõpetab ning kes jääb õdede kakluste pealtvaatajaks ja neile kaasa elajaks.
/---/
Mängu animatsioonivälise tegelikkuse ja filmi vahetu sündmustikuga võib märgata veel mitmes Tuganovi filmis. Enamasti loob see väikese „puhvertsooni”, mis võimaldab vaatajal n-ö pildi sisse minna, meenutab ekraanil toimuva tinglikkust või viitab loo aluseks olevale inspiratsiooniallikale raamatule või pildile.
Taavet, A. (2020). Tuganovi triksterid ja tehnikaimed. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 98-105, fotod.