Ärge pange kooli kinni (2000)

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: "Mitte ainult dokumentaalfilmile, vaid eesti filmile laiemaltki on viimastel aastatel ette heidetud, et kineastid ei vaevu üles võtma käeulatuses olevaid eestimaiseid ideid ja teostama projekte meie elust enesest. Selle asemel üritatakse luua oma kunstisügava autorifilmi keerulist ja isikupärase tunnetusega looritatud filosoofilist nägemust, millest väga vähesed vaatajad hiljem midagi taipavad.

Mõne rahvusvaheliselt õnnestunud tulemusega koos on juttu tehtud ka nn väikesest kinost — väikese eelarvega, ökonoomse ja mobiilse filmigrupiga võetud linateosest, millega paar nooremat rezhissööri sajandilõpul edukalt maha on saanud. Ajal, mil “Eesti Kroonika” ja “Eesti Telefilm” on varjusurmas ja kümneid miljoneid kroone võlgnev ETV vaagub õige lahendusena paistva erastamise suunas, suudab hoopis kommertslik eratelevisioon “Kanal 2” jalad alla panna meie tõsielufilmindust tublisti värskendavale projektile. Dokumentaalsari “Üks päev” viib vaataja mingisse Eestimaa paika, näitab, tutvustab ja avab, portreteerib väljapaistvaid inimesi, nopib huvitavaid teemasid, püüab audiovisuaalselt elu pulssi tabada. Vahest polegi eriti üllatav, et just üks kahjumiga töötav eratelekanal taipas ellujäämiseks lihtsat tõde — inimestele meeldib televiisorist vaadata eelkõige iseendid ja miks mitte sellistena, nagu nad tegelikus elus ongi.

Sissesõidud tõsiellu, sealsete hämmastavate asjaolude, tüüpide, suhete, nüansside ja karakterite ekraanile toomine on Lääne teletööstuses ammu äraproovitud nipp. “Üks päev” pürib telesaatest autonoomsemaks, kolmekümneminutise tõsielufilmi zhanriks, samas on sel ka eht-televisioonilik rahva kätte tagasimängimise maik man ja selles pole midagi halba. Kriitikud peaksid mõistma, et parem aetagu televisoonis mingitki filmimaiguga asja, mitte kiruma, et tihti tehakse seda uisapäisa napi rahaga, pooleldi nagu haltuurat. Paratamatult kipub ju ka audiovisuaaltööstuses kehtima tootmishinna ja kvaliteedi suhe. “Kanal 2” “Ühe päeva” projektijuht Vahur Laiapea sõnul tahetakse sarja tuntud tegijate ja üksikute heade ideede korral sügisel 2000 jätkata, mõni kavatsus ongi juba töös. Seni on seda telefilmitööd teinud mitmed eesti tipprezhissöörid, kes kahe-kolmekümne tuhande krooni ja ühe-kahe-kolme päevaga piskust maksimumi on üritanud pigistada.

Ago Ruusi “Ärge pange kooli kinni” (rezhissöör ja operaator Ago Ruus; “Kanal 2” ja “Profilm”, 2000) auhinnati viimasel Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil zhürii ja “Paulig-Balticu” eripreemiaga. Topelt silmajäämine sellisel prestiizhsel filmifoorumil kinnitab ilmekalt, et “Kanal 2” projektil on mõte sees.
Ruusi publitsistliku kallakuga probleemfilm näitab ühe päeva töid ja tegemisi ühes sulgemisohus maakoolis. Rezhissöör on teematruult järginud ühe päeva juhtmõtet, tema kaasapüüdlik käsikaamera fikseerib elu 10. jaanuaril Metsküla algkoolis Läänemaal, Lihula vallas. Kukelaul, pimeduses valgustatud majasein, varahommikuselt lüpsilt tulev naine tassib piimapange tuppa, unesegased lapsed sõidavad bussiga kooli. See sulgemisohus algkool on Eesti vabariigi hädade-murede üsna igapäevane näide hariduse vallas. 1970-ndate “suurmajandamise” tuhinas suletud 130-aastane kool on uuesti ellu äratatud, kuid tahetakse nüüdse kokkuhoiupoliitika aegu uuesti sulgeda. “Kas ei peaks selliseid koole loodukaiste alla võtma?” küsib diktoritekst ja nendib: “Sureb kool — sureb küla.”

Rezhissöör-operaator on hästi tabanud laste ja ka õpetajate-kokatädide askeldusi koolis — õppetunnis, söögilauas, vaheajal müramas. Ruus on isegi põrandalt rakursse otsinud, proovinud sealt üles pealesõitu. Ollakse nagu üks suur pere, lüpsilt tulnud õpetaja ütleb lastele tere hommikust, arvuti kuvar sinab, loetakse ajalehte, vana hea käsikellaga kõlistatakse hommikul kell kaheksa esimesse tundi. Ekraanile suurendatud kella sekundiseier kronometreerib ja liigendab päeva rütmi, aitab Ruusi teosel rööbastel püsida. Hämara eel viib vana buss lapsed koolist koduteele, muu hulgas on rezhissöör tabanud ka maa-algkooli poeetikat.

Lõpuks saame teada, et 1999/2000 õppeaastal oli Eestimaal 707 üldhariduskooli, neist 140 maa-algkooli. 1999 sügisel suleti 8 maa-algkooli, 2000 suletakse plaani järgi 18 maa-algkooli. Iga sulgemine on valulik, hüvastijätt millegi vana, hea ja armsaga. Elu on vastuoluline, sulgemise põhjused 1970-ndate ja sajandilõpu Eestimaal üsna erinevad.

Haridusminister Tõnis Lukas ütleb 9. augusti “Postimehes”: “Loomulikult on iga kooli sulgemine traagika, kuid riigil ei ole argumente koolide sulgemiseks, selle otsuse teevad omavalitsused ise. Riik püüab õpilaste pearahasüsteemiga tasandada regionaalseid ebavõrdsusi, et hoida väiksemad maakohad elus.” Elame-näeme. Vahest jõuab Ago Ruusi kaamera ka ministri kabinetti."
Teder, T. (2000). „Ühe päeva“ võlu ja vaev: üheksa telefilmi Kanal 2 sarjast “Üks päev”. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 77-83

Sulev Teinemaa: "Viimase aja üks huvitavamaid filmiprojekte on Kanal 2 dokumentaalsari “Üks päev”. Seni valminud üheksa pooletunnist tõsielufilmi (enamik autoreist peab neid filmideks ja seda täie õigusega) jooksid kevadel teleekraanil pühapäeviti keskpäevasel ajal ning jäid paraku ilma suurema tähelepanuta. Nüüd näitab Kanal 2 neid uuesti esmaspäeva õhtuti prime-time‘il. Kujunenud oludes, kus ETV tõmbab originaalsaadete osas igati otsi kokku ja on filmide tegemise üldse peatanud, annab hoopis nn. kommertskanal dokumentalistidele tööd ja eneseväljenduse võimalusi. “Ühes päevas” on siiani küllalt võrdväärselt esindatud nii meie tõsielufilmi tipptegijad kui ka suhteliselt uued nimed, ning meeldejäävat leiab mõlemalt poolt.

Ago Ruusi kolm viimast pikka filmi tõstatasid eesti tõugu hobuse ja meie ürgse maakarja ellujäämise küsimuse. “Ärge pange kooli kinni” näitab veel üht teravat probleemi, väikeste maakoolide sihipärast, lausa plaanimajanduslikku sulgemist paaril viimasel aastal. Eesti Vabariigi aegne läbipõlenud põllumajanduspoliitika põhjustas maaelu krahhi ja kõigi aegade siinse suurima tööpuuduse. Kel vähegi võimalik, pageb maalt, ja muidugi jäävad maakoolid lastest tühjaks. Sihikindel maaeluvaenulik hariduspoliitika leiab sellest aga energiat ja lisab õli tulle. Eelmisel aastal suleti kaheksa maa-algkooli, tänavu kavatsetavat lühike lõpp teha veel kaheksateistkümne kooliga. Ühte niisugust, mitte vajalikuks loetavat Lihula valla Metsküla algkooli, jälgib Ruusi kaamera selle sajandi esimesel koolipäeval, 10. jaanuaril. Kuus klassi kahekümne kahe õpilase ja kolme õpetajaga, perspektiivitu, aga milline hingus ja kodutunne.

Eesti filmimehed on väikekoolide kaitseks välja astunud varemgi; tuletagem meelde Peep Puksi dokumentaali “Kolm talve” ja Peeter Toominga “Kassilaanet”. Mis ei õnnestunud Brežnevi-aegsetel haridusministritel, läheb praegustel lausa lepase reega. Küllap aga tublisti üle saja aasta vastu pidanud Metsküla algkool, mis viimati taasavati kümme aastat tagasi, ärkab kümne aasta pärast uuesti ellu, kui võimu juures noorem ja arukam põlvkond."
Teinemaa, S. (2000). Väikese kino võlu. Sirp, 16. juuni.  

XIV Pärnu Rahvusvahelise Dokumentaal- ja Antropoloogiafilmide festivali tulemused

Žürii ja Paulig-Baltic’i eripreemia: "ÄRGE PANGE KOOLI KINNI!" Ago Ruus, Eesti
http://www.chaplin.ee/eesti/film14.htm  (19.11.2014).