Ülekanne 56:13 (1969)

Katkeid Kinostuudio Kunstinõukogu protokollist

21.august 1969

Peep Puks: Spordifilme meie kuigi sageli ei tee, kuid tundub, et nende väheste juures kordub sama viga, mis esineb meie teiste dokumentaalfilmide juures. Algus on paljutõotav, hiljem ei jää midagi järele. Üldiselt tundub, et Heuer stsenaariumis püüdis tabada pooltoone, aga võitjad ei jõudnud temale järele, nagu filmist näha. Mis puutub vaatajate suhtumisse, siis jalgratturid, kes filmi nägid, ütlesid, et selles on maanteesõidu hõngu. Esitaksin filmi Kunstinõukogule arutamiseks filmile 2. kategooria määramiseks.

Valeria Käsper: Mis siit meelde jääb? Jääb meelde Roosipuu töö operaatorina. Kui vaadata meie kroonikaoperaatoreid, siis Roosipuu on viimastel aastatel edasi läinud, mis on eriti tunda selle filmi juures. Mis puutub filmi endasse, siis mind häirib diktori tekst ja selle ettekandmine. Väga meeldib muusikaline vormistus, mida pole kaua aega kuulnud. Film jaguneb nagu kahte ossa - algus on ekstra huvitav, lõpp läheb igavaks.

Raivo Rammus: Olen eelkõnelejaga täitsa nõus teksti osas. Ettekande toon ei haakunud selle filmiga. Stsenarist ja teksti autor püüdis teemat lahendada võimaluse piires kujundite, tagumiste plaanide najal. /---/

Valeria Käsper: Päris korraliku operaatori töö kõrval on puudusi režissööri töö juures. Siin oleksid paljud asjad andnud korraliku montaaži korral õigesse kohta panna.
/---/

Allikas: Rahvusarhiivi toimik ERA.R-1707.1.1064

Karl Tamberg: „Ühesõnaga, tuntud maleajakirjanik Valter Heuer tõestas sellega [filmiga „Tuld kuningale“ – toim], et tema nõtke sulg kõlbab kenasti dokumentaalfilmigi jaoks. Sellest annab ka tunnistust film jalgratturitest pealkirjaga „Ülekanne 56:13“. Kuid siiski, stsenarist ja teksti autor on siin küll Valter Heuer, aga tekst ei jää nii haaravalt kõlama nagu eelmises filmis. See tuleneb ehk tõest, et maletaja Heueri hing on kinni male küljes, jalgrattasport talle aga nii hinge läinud ei ole. Kuid tekst on küllalt heuerlik („... Sport ongi igavene uute silmapilkude püüdmine“), filmi montaaž on rahutult roosipuulik (filmi režissööriks on Hans Roosipuu) ja muusika üpris rõõmsalt kuldarsingilik.“
Tamberg, K. (1969) Dokumentaalfilmidest üldse ja "Tallinnfilmi" uudistöödest ka. Rahva Hääl, 17. aug, lk 3.