Roheline Aas Kadriorus VIII üldise laulupeo ajal (1923)

1923. aasta VIII üldlaulupidu oli esimene, mida peeti Kadrioru Rohelisel aasal avatud uuel laululaval (Kadrioru staadionil). Väljak oli kavandatud ka spordiväljakuks. IX üldlaulupidu 1928. aastal peeti juba Lasnamäe nõlvale rajatud lauluväljakul.

*

VIII üldlaulupidu toimus nädalavahetusel 30.06.–01.07.1923 Tallinnas. Pidustuse korraldas Eesti Lauljate Liit. Kooride üldjuhid olid Anton Kasemets ja Juhan Simm, puhkpilliorkestreid juhatas Eduard Knude ja sõjaväeorkestreid Georg Reder. Laulupeo avakõne pidas riigivanem Juhan Kukk ning lõpukõne Riigikogu esimees Jaan Tõnisson. Peol osales 386 esinejate rühma 10 562 tegelasega. Laulupidu peeti Rohelisel aasal praeguse Kadrioru staadioni kohal. Suurest laulupeovaimustusest tingituna sai alguse igal viiendal aastal üldlaulupeo korraldamise tava.

Esitusele tuli 24 eesti autorite koorilaulu, sealhulgas esmakordselt lauldud nüüdislaulupidude avalaul Mihkel Lüdigi "Koit". Ainsa välismaa autori lauluna esitati soome külaliskoori laulupeole tuleku puhul Emil Genetzi "Suomen valta". Puhkpilliorkestrid mängisid saksa palu.
VIII üldlaulupidu, http://et.wikipedia.org/wiki/VIII_%C3%BCldlaulupidu (4.08.2011).

 Lauluväljak aastani 1957

Rahvusliku ärkamisaja tulemusena toimus 1869. aastal Tartus esimene üldlaulupidu. Esimeste laulupidude esinejate jaoks ei olnud ehitatud spetsiaalset lava, vaid neid mahutati provisoorsetele lavadele.

Esimest korda spetsiaalse ehitisena laululava oli kavandatud alles 1923. aastal VIII üldlaulupeo tarvis Eesti Lauljate Liidu eestvõttel. See hilisjuugendlike sugemetega uusklassitsistlikus stiilis puulava oli projekteeritud tolleaegse tuntud arhitekti Karl Burmani poolt ja asus praeguse Kadrioru staadioni tribüüni kohal. Laululava astmestikku kroonis kaarduvate tiibadega tagasein. Tagaseina keskosa ja tiibade lõpetused olid arhitektuuriliselt rõhutatud ja liigendus proportsioneeritud nii, et see moodustas kooridele vajalikult piduliku fooni. Esimene laululava mahutas 12 000 lauljat. Tallinna Lauluväljaku territooriumi hakkati kasutama üldlaulupidude toimumispaigana alates 1928. aastast.

Oma praegusele asukohale, Narva maantee ja Pirita tee vahelisele maa-alale, ehitati laululava 15 000 lauljale 1928. aastal IX üldlaulupeo jaoks. Lava oli projekteeritud taas arhitekt Karl Burmani kava järgi ja oli üldjoontes sama arhitektuursete põhimõtetega nagu eelminegi.

Laululava muudeti taas 1933. aastal X laulupeo puhul arhitekt A. Taugi ja E. Corjuse kavandi järgi. Muudatusi tehti ka 1947. aastal arhitekt A. Taugi poolt akustiliste omaduste parandamiseks.

Sõjajärgsetel aastatel sai üha selgemaks, et kõikide lauljate ja laulusõprade kokkutulekuks jääb lauluväljak kitsaks. Ka laululava ei täitnud hästi oma otstarvet, mistõttu järgnevatel aastatel hakati tõsiselt mõtlema Tallinna lauluväljaku ümberehitamisele. Alar Kotli projekteeritud laululava valmis 1960. aasta XV üldlaulupeoks.
Lauluväljak, www.lauluvaljak.ee/ajalugu (4.08.2011)

*

Ilmasõdade vahelisel ajal toimus neli üldlaulupidu. 1923. aasta laulupeoga pandi alus iga viie aasta tagant toimuvate üldlaulupidude tavale. 1928. aastast toimuvad laulupeod praeguses asukohas Tallinna lauluväljakul. VIII – XI üldlaulupeo korraldas Eesti Lauljate Liit.
Üldlaulupidu, http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Cldlaulupidu (4.08.2011).

Rohelise aasa maa-alale Kadriorus peeti spordiväljaku ehitamiseks plaane juba sajandi algul. 1920. aastal pöördus Eesti Spordiliit Tallinna Linnavalitsuse poole palvega eraldada see maa-ala staadioni ehitamiseks. Sama maa-ala ihkasid endale ka Eesti Lauljate Liit ja Tallinna Hipodroomi selts. Viimane aga hiljem loobus.

Staadioni rajamine kulgeski lõpuks koostöös Eesti Lauljate Liiduga. 1923. aasta laulupeoks ehitatud laululava (arhitekt Karl Burman) konstrueeriti nii, et see oli võimalik hõlpsasti staadioni tribüüniks teha.

31. märtsil 1923 kirjutasid Eesti Spordi Keskliidu esindajad Leopold Tõnson ja Johannes Kauba teedeministeeriumi töötajatega alla maa-ala (65 525 ruutmeetrit) rentimise lepingule Kadriorus, et ehitada sinna kuue raja, heite- ja hüppesektorite ning kahe harjutusväljakuga staadion.

Tööd väljakul nõudsid veel omajagu aega. Baltimaade omaaegse parima staadioni piduliku avamise ja esimese võistluseni tuhandete pealtvaatajate ees (Eesti Spordilehe andmeil 15 00 inimest) jõuti 13.juunil 1926. aastal. Kadrioru staadion, www.kadriorustaadion.ee (4.08.2011).