Stiilipidu (2005)

Sünopsiseid

Pärast TV-kanali sulgemist võtavad kolm naist Alice, Ada ja Jana end kokku ja loovad oma firma. Nad päästavad läbi ime tulekahjust telekanali kostüümilao, ostavad võlgu tehes selle ära ja asuvad inimesi ümber riietama ja neile kostüümidele vastavaid ilmeid tegema. Kuigi kangelastel on erinev nägemus sellest, mida ja miks nad teevad, naudivad nad oma tööd, on valmis riskima ja saavad omavahelistest konfliktidest üle. Probleemidega võideldes, firmat edendates ja klientide eriskummalisi soove täites õpivad naised ka iseennast tundma.
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 68.

Filmi saamisloost

Võtteperiood  12.07.-21.08.2004 - 30 võttepäeva ja oktoobris 2004 järelvõte 4 päeva.
Montaažiperiood 26.07.-05.11.2004   75 päeva.
Järelhelindus  10.11.2004-15.02.2005  60 päeva.

Lõplik eelarve 8 981 623 krooni.

Peeter Urbla: Alice’i nime parafraseerides võiksime tänast Eestit nimetada “imedemaaks”, kus mängureeglid on pidevas muutuses.
Protsessi üks raskemaid osasid oli stsenaariumi loomise periood, mis venis küllaltki pikaks ja energiamahukaks. Kuna originaalstsenaariumi autor V. Kuik polnud võimeline lugu vajalikus suunas edasi viima, olime sunnitud kaasa haarama Arista stsenaariumikoolitusel end koostöövalmina näidanud Mo Blackwoodi.
Ilma operaator Mait Mäekivita, kunstnike Inessa Josingu ja Ain Nurmela ning helilooja Tiit Kikaseta seda filmi ei oleks sündinud.
Näitlejate valik iseenesest oli lihtne. Raskused tekkisid siis, kui meie tavapäraselt üli-hõivatud ja suhteliselt kõrgelt tasutud näitlejad oli vaja mahutada võtteplaani raamidesse. Peab ütlema, et kogu grupp tantsis tihtipeale näitlejate ajagraafiku järgi ja selles segaduses järje hoidmise eest tuleb tänusõnad öelda Elo Selirannale.
EFSA toetustaotluste dokumendid

Katkeid intervjuust Peeter Urblaga

Peeter Urbla, viimati lavastasite mängufilmi 12 aastat tagasi, kui valmisid «Balti armastuslood» ja «Daam autos». Miks nii pikk paus?

Produtseerimise tõttu, see amet hakkas mind üha enam huvitama, rohkem kui mängufilmi tegemine. Uus asi ikkagi. Siis kui filmitegemise isu tagasi tuli, ei olnud see paraku kuidagi võimalik, arusaamatuste tõttu kiiresti vahetuvate filmiadministratsioonidega. Ja kui palju neid filme siis 1990ndate teisel poolel ikka tehti... üksikuid.

Kas käsi ei värise?

Ei, olen ju iga jumala päev filmi sees olnud. Kuus-seitse aastat ilma normaalse puhkuseta. Nädalalõpud kaasa arvatud.

Millega «Stiilipidu», mis on tegelikult ju Valentin Kuigi idee ja tema kirja pandud, teie tähelepanu köitis?

See on päris tavaline lugu, mitte midagi imelist ja hullumeelset, vaid just igapäevane lugu Eesti inimestest, kes jäävad ühel heal päeval ilma tööta, võtavad siis jõu ja julguse kokku ning hakkavad ise enda peremeheks.

Põnevad karakterid ja põnev teema, inimeste riietamine ja identiteet, mida selle kaudu muuta võib. Et inimene võib üheks õhtuks muutuda kellekski teiseks. (Filmi sünopsis ütleb, et kolm tegusat naist asutavad üheskoos kostüümilaenutuse, inimesi riietades avavad nad nende varjatud olemust ja ergutavad fantaasiaid – toim.) Ka Eesti otsib identiteeti, nagu inimesedki...

Eesmärk oleks film, mis ei ole stiliseeritud, mis ei ole ajalugu, vaid pärit otse elu keskelt. Ja veel see asi ka, et naistest pole ju päris pikka aega filmi tehtud...

Film naistest, mida teevad mehed...

Seda küll. See vajab justkui seletust, aga teisest küljest, ega siin midagi seletada olegi, ega siis naine pärine teisest loomaliigist... On loomulik, et üritatakse elu näha ka naise vaatepunktist. Pealegi on kaasstsenarist ju naine (Mo Blackwood Suurbritanniast – toim). Nii et eks ta ole mingil määral ka austusavaldus naissoo vastu.

Kas peategelaste – Maarja Jakobsoni, Anne Reemanni ja Evelin Pange – leidmisega oli palju vaeva?

See läks imelihtsalt. Kes siis veel? Me tegime küll palju proove, aga see oli pigem selleks, et veenduda – paremaid ei ole.

Eesti filmiametnikel on kombeks jagada filme rahva- ja festivalifilmideks. Kumba kategooriasse võiks paigutuda «Stiilipidu»?

Üritame ühendada üht teisega. Tahame olla võimalikult tõetruu, aga samas otsida kujundit ja tuua sisse kunstilisi elemente, ent mitte nii, et see prevaleerivaks muutuks. Ütleme nii, et sügavmõttelisus, mis seal sees on, ei trügi esiplaanile, vaid peaks tekkima loomuliku kulgemise foonil.
Loodame, et sellest tuleb liikuv ja kerge, ent mitte kerglane film. Usutavate karakteritega. Kui see nõnda läheb, peaks ta leidma nii vaatajaid kui säilitama ambitsiooni jõuda mõnele tuntud festivalile.

Kas Tselluloosist, kus suurem osa võtteid toimub, võiks saada Eesti Hollywood?

See oleks lahe unistus, aga arvestades, et Eestis on lastud ka olemasolevad Hollywoodid lihtsalt ära mädaneda või võileivahinna eest maha müüdud, siis kahtlen... Kelles ikka oleks nii palju visionääri? /---/
Tuumalu, T. (2004). Urbla teeb kerget, ent mitte kerglast filmi. Postimees, 19. juuli.
 

Filmi vastuvõtust

Kristi Eberhart: „Peeter Urbla soov portreteerida kaasaegset naist tipnes eneseküllase ilutsemisega. /---/ Eestlase suhe omamaisesse filmi on nagu kodanlasevõsu armulugu kahtlase naisterahvaga: pruut võib seltskonnas piinlikkust tekitada, aga ka härraste südamed võita. Kunagi ei tea ette.

Peeter Urbla “Stiilipidu” vaadates jooksid kuuma- ja külmalained kordamööda üle selja. Tuntav oli režissööri-stsenaristi kalduvus visandada kaugverlikult ühiskonnakriitilist ja samas meelelahutuslikku portreed kaasajast; selliste üleminekuaja filmide nagu “Õnnelind flamingo”, “Vana mees tahab koju” ja “Regina” tänapäevast varianti.

“Stiilipidu” räägib kolmest koondatud naisest, kes asutavad ärihaidest kihisevas keskkonnas oma väikese ettevõtte – kostüümilaenutuse. Kolm peategelast Maarja Jakobsoni, Anne Reemanni ja Evelin Pange kehastuses esindavad kolme põlvkonda vahvaid eesti naisi. Kostüümiteenuse pakkumise kõrval domineerib lõputu katsumuste ahel, mis saadab peategelast Alice’it (Maarja Jakobson) tema katsetes ettevõtet vee peal hoida. Tegu on justkui algaja FIE meelespeaga, mis esitab näitlikult kõik karid, mis äri- ja pangamaastikul väikeettevõtjat ootavad.

Idee ei kanna vilja

Filmi sünopsis annab mõista, et tegijate vaimusilmas on “Stiilipidu” humoorikas draama, kus “kostümeerimisteenust pakkudes teevad naised midagi erakordset: aitavad inimestel realiseerida nende unistusi ja fantaasiaid, mille kaudu kliendid oma tegeliku “mina” avastavad”. Lisaks lubatakse “põnevaid karakterite arenguid, põimumisi ja kokkupõrkeid”.

Võib-olla on asi filmi käivitavas idees, mille kohaselt riided ja meik aitavad inimesel end leida. Siin on potentsiaali vaimuka komöödia rollimängudeks – aga olgem ausad, draama dimensiooni jaoks on see idee liiga õõnes. Kui võltsi pantrinahka riietatud prostituudist saab pärast põlvede koomaletõmbamist korralik tüdruk ja sobilik minia, siis kui sügavaks karakteriarenduseks seda pidada?

Klientide lood, kelle metamorfoosi me kostüümilaenutuses näeme, jäävad vaimuka puändita, lahendused on lahjad ja etteaimatavad. Imagomuutuste mehhanism ei veena. Marika Vaariku baaridaam ja tema matusekostüümi proov välja arvatud.

Stsenaariumi ja dialoogide literatuursus ja ebaühtlus peegeldub ka näitlejate mängus, nii peategelaste kui ka kõrvalrollide tasandil. Rõõm on näha Evelin Pange sama veenvana murdumises kui elurõõmus, Meelis Rämmeld suudab üdini positiivse puumehe ka tegelikult sümpaatseks mängida. Marika Vaariku eest võib vaid tänulik olla ning Anne Reemanni soe ja südamlik sarm on jäänud filmilindile. Maarja Jakobson on filmilikult kaunis, aga ta sarm ei ole universaalne ning tema näitlejapotentsiaalil pole sellises filmis kerge avaneda.

Kaks tundi kestva filmi lõpp mõjub nagu kiirendatud (pealesunnitud?) kokkuvõte eelneva tempo taustal.

Kunstnikutöö on olnud põhjalik ja detailidesse süüviv, kui uskuda filmi fotosid, operaatoritöö on seda hinnanud kui kaadrile ilu ja värve lisavat dekoori, ent asjana iseeneses see loole karakterit ja tähendusi ei anna. Nõnda jääb film leigelt konutama kahe heinakuhja vahel, pole õieti naljakas ega kurb, hoogne ega süvenev. Ja oli piinlikke hetki, härrased.“
Eberhart, K. (2005). "Stiilipidu" libiseb mugavalt mööda mukitud pealispinda. Eesti Päevaleht, 13. apr, lk 19.

Olev Remsu: „Urbla on Urbla. Minu arvates ei ole ta kunagi hoolinud loost, tegevuse põhjuse-tagajärje keti hoolikast kokkusõlmimisest, samuti mitte loogilisest põhjendatud karakteriloomest. Selle asemel on ta oma filmides pakkunud visuaalset estetiseerimist, otsekui kirjutades alla aeg-ajalt ikka kostvatele, ammu aegunud manifestidele, et filmikunst pole mingi kirjanduse ori, vaid täiesti iseseisev suur žanr (kunstiliik).“
Remsu, O. (2005). Sitsid-satsid. Sirp, 3. juuni.

Tarmo Teder: „Filmi alguses lööb välja liiga püüdlik olmeliste sehkenduste detailsus, samas annavad keskplaanide ja suurte plaanide vaheldus (ka panoraam Zelluloosi kvartali katlamaja katuselt, rakursiotsingud ja kaasasõidud) sissejuhatuse terve filmi pildidünaamikasse. Tavatult kiire ekspositsioon teeb vaatajale konflikti kohe selgeks, film läheb kenasti käima ja kannab läbi dramaatiliste pauside oma tempo lõpuni. Nii muusika kui pildilised taustad on väga tundlikult paika timmitud, kogu „Stiilipidu“ on Eesti mängufilminduse kohta üllatavalt hästi ja terviklikult pakendatud ning ka sisulist vaatamist pakkuv kinotoode.

Muidugi peab norima, et kõik see karneval, dekoorid ja kostüümid on olmelise, kerge erootika ja asise rabelemise teenistuses. Seoses Urbla filmiga võib vedada paralleeli nn olmeromaani probleemiga 1970. aastate lõpu eesti proosas. Aga selline see elu jälle on ja eluläheduse eest pole mõtet pead liiva alla peita ka meie pikal mängufilmil.

Õnneks ei soostu „Stiilipidu“ üheülbaliseks jahmerdamiseks. Kapitalistlike hammasrataste vahele jäänud inimsuhete dramaatikale lisaks kooritakse lahti varasemat isikutraagikat. Filmi võiks võtta ka kui ühe vapra kostüümilaenutuse projekti suurepäraselt mängitud uuringut ja audivisuaalset protokolli. Selle foonil tuleb meenutada, et Tallinnfilmi kostüümiladu sai poolenisti ju päästetud.
/---/
Justkui ehmatades filmi estraadlikust kerglusest ja asiselt jantivast elulähedusest, poogivad tegijad lõpuks linateosele külge „eksistentsiaalsema“ tooni, et maisest elust on midagi kõrgemat ja taevasemalt tähtsamat, rääkimata kuulsusest ja rahast. Selle kinnituseks näidatakse isegi mingit tiibadega inglit Toompea müüritisel. /---/
Väga vormikindel „Stiilipidu“ on kui kammerlik karneval, ausalt kaasaja ühiskonna kihte ja komplitseeritud inimsuhteid läbi pildistav film, meeldivalt professionaalne õnnestumine.“
Teder, T. (2005). Vaprad ja kerglased õed Karamazovad. Sirp, 15. apr.

Kadri Kõusaar: „Operaatori, helilooja ja kunstniku tööd saab „Stiilipeos” ainult kiita. Samuti nii mõndagi näitlejat, eriti muidugi Maarja Jakobsoni, kes tõesti mõjub ekraanil usutavalt ja orgaaniliselt. /---/

„Stiilipidu” kubiseb klišeedest: „head” naised versus „pahad” mehed, „head” vaesed versus „pahad” kapitalistid, hea puutöömees versus paha muutöömees; riiete vahetus võrdub sisemuse vahetusega; lollid poliitikud jne. Ja siis tundsin ma veel mingit jaburat girl power nooti. Meile tahetakse öelda, et see on juba a priori eriline asi, et keegi midagi teeb (habras naine üritab rentida ruume, teha remonti jne). Eeltingimusena võetakse naisteajakirjalikku suhtumist à la „kuigi ma olen harimatu ja väheste teadmistega, olen ma ikkagi šeff, sest ma lihtsalt olen naine, ja kujutage ette, ma veel teen ka midagi“.

Kuulu järgi põhineb Urbla idee tõestisündinud lool, kuidas mõned tegelannad paar aastat tagasi analoogse kostüümiäriga alustasid ja kõrbesid, sest nad olid ikka tõesti liiga naiivsed. Naiivsus kajastub ka Urbla karakterites — see oleks ju okei — , aga paraku kajastub naiivsus kogu filmis, vahest selle tõttu, et klišeed ongi jäetud lihtsalt klišeedeks — primitiivseks ja igavaks. Nendest pole tehtud ootamatuid pöördeid või huumorimeelseid kurve ning veidi peenema maitsega vaatajat hakkab see kõik tüütama. Tõesti ei viitsi enam olla sotsialismi tarbija: kel vähegi pistmist reaaleluga, teab, et kõik ärimehed ei ole matslikud puupead, jne. Kas Urbla üritab filmile saada mass-vaatajaskonda ja seetõttu viskab letti massile kõige meelepärasemad klišeed? Kuidagi peab ju suutmatu enamiku eneseteadvust tõstma, ja Urbla näib siinkohal olevat õppinud kommunistidelt.

Mitmest kohast kumab läbi sõnum: peale rahateenimise on veel teisigi asju, inimene ei tohi umbe joosta, ja kusagil on veel armastus ja sõprus. Need on n-ö head klišeed, aga ka neid oleks võinud kuidagi uudsemalt esitada.
/---/
Ei saa öelda, et tulemus oleks kehv. Samas ei saa ka öelda, et tulemus oleks hea. Niisiis rahuldav. Kui telekast tuleb, vaadake. Aga kinos võite kärsituks muutuda. /---/ Aga „Cosmopolitani“ fännidel soovitaksin [kinno] minna küll.“
Kõusaar, K. (2005). Klišeepidu. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 90-93.

Kärt Hellerma: „Hooti muutubki film just nagu heaks paroodiaks, liikudes vabalt üle igasuguste žanripiiride. Alles oli see koguperefilm, siis melodraama, siis psühholoogiline põnevik, siis juba seikluskomöödia ja kohati päris ehtne jant. Lõpus lisandub isegi kriminaaldraama ja tragöödia sugemeid, aga puänt on ometi täis ilusat, paksu armastust, üheskoos suures plaanis võetud kenade silmade ja siredate ihuliikmetega.

Tundub, et filmi pealkirja ingliskeelne vaste „Shop of Dreams” tabab loo tuuma paremini kui eestikeelne „Stiilipidu”, mis toob meelde pigem ühe kentsaka episoodi filmist, aga ei võta kokku selle olulisemat mõtet — nii nagu ei saa oma muresid uputada viina sisse, ei saa neid ka lõppude lõpuks ükskõik kui uhke kostüümi alla varjata. Võid endale küll valged riided selga panna ja ingli õhulised tiivad külge kinnitada, aga kui südametunnistus on must, siis mustaks see jääbki. /---/

„Ma ei tea, kuidas teha head filmi, aga ma tean, kuidas teha kaasakiskuvat filmi,” ütles „Stiilipeo” autor Peeter Urbla /---/, lisades, et heast filmist on igaühel erinev ettekujutus. Kogenud filmimees teab, mis ta räägib. „Stiilipidu” on täisvereliste karakteritega kaasakiskuv film.“
Hellerma, K. (2005). Sitasitikas ja lepatriinu ehk inimlikult soe eesti mängufilm “Stiilipidu”.