Naine kütab sauna (1978)

Tallinfilmi annotatsioon

Filmi tegevus toimub kaasajal Tartus, Tallinnas ja Vana-Artnal. Filmis käsitletakse lihtsa töölisnaise Anu elulõiku, mis ei hõlma rohkem kui paar-kolm päeva, kuid milles avanevad - osalt ka meenutuste näol - tema elu olulisemad sõlmitused. Žanrilt võib filmi nimetada Anu monodraamaks. See on lugu naisest, kelle perekonnaelu on purunenud ja kes oma igapäevases elus puutub kokku argise kalkusega, ent jääb sellest hoolimata moraalseks võitjaks tänu oma tervele ellusuhtumisele ja optimismile. Järkjärguliselt avaneb selle esimesel silmapilgul nii väheütleva naise sisemine ilu, tema elukäsitluse paikapidavus, ning vaatajale saab selgeks, et ta suudab temas peituva hea edasi anda oma lapsele ja mingil määral ka kogu ümbrusele. Film on ülistus tööle ja inimsoojusele, mis meie igapäevase elu inimväärseks teeb.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 56.

Filmist ja selle teest ekraanile

Tootmine: 31.10.1977-7.08.1978

Villem Grossi romaanis "Talvepuhkus" (1975) kujutatakse Anu Soldami elu 20 aasta vältel, filmi "Naine kütab sauna" tegevustik on viidud mõne päeva peale, viidetega minevikku.

Filmis tehti Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi otsusega mitmeid parandusi. Pärast filmitud materjaliga tutvumist (10.10.1978) soovitati eemaldada filmi arengut pidurdavad minevikuepisoodid, “sest lavastajal on olevikuepisoodidega õnnestunud luua mõistetav ettekujutus toimuvast minevikus.”
R-1707, sü 1685.

Filmi pealkirjast

Vladimir Valutski kirjanduslik stsenaarium kandis nime “Talvepuhkus” (29.06.1977). Tallinnfilm võttis selle vastu (10.07.1977) nime all “Naine kütab sauna” (Talvepuhkus), režiistsenaarium: “Naine kütab sauna”.
R-1707, sü 1690.

Filmi vastuvõtmisel (25.09.1978) ei tahtnud Moskva anda luba “Женщина топит баню” muutmiseks nime vastu “Зимний отпуск”, sest sellenimeline olevat juba fondis olemas. Lõpuks luba siiski anti.
R-1707, sü 1687.

Rollidest

Anu Soldami rollikandidaadid: Leida Säälik, Mari Lill, Elle Kull, Siina Üksküla, Iivi Lepik, ...Liepina, Laida Kull.

Giid Olga rollis Svetlana Orlova (13.08.1946 – 01.05.2003) – Vene Draamateatri näitlejanna.

Välismaalased filmis: Goskino stsenaariumide kolleegium (01.08.1978) ei soovinud (põhjust nimetamata) filmis näha ungarlasi (kes filmis ka ungari keeles kõnelesid), vaid “mingi kommertsfirma esindajaid”. Väliskülaliste uus keel (prantsuse) räägiti sisse, ja väga sünkroonselt.
R-1707, sü 1685, lk 38.

Film on dubleeritud vene keelde 1979. Dubleerijate nimekiri: http://www.kino-teatr.ru/kino/movie/sov/2496/titr/print/ (13.12.2011).

Algselt kavandati filmi värvilisena ja tavalisele ekraanile. Valmis sai mustvalge, laiekraan.
Tallinnfilmi kunstinõukogu otsustas (05.09.1978) anda filmile esimese tasustamisgrupi.

Levik välismaal

Soveksportfilm sõlmis linastuslepingu järgmiste riikidega (kuni 31.01.1980): Ungari (TV), Poola, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia (TV).

Ungarlastest said prantslased

Sauna, mida peategelanna Anu küttis, pidid tulema väliskülalised – stsenaariumi aluseks olnud Villem Grossi romaani „Talvepuhkus“ järgi ungarlased. Et aga Nõukogude Liidu ja Ungari kommunistlike parteide vahel oli toona suur konflikt, kästi Kruusemendil ungarlased prantslastega asendada. Tühja sellest, et võtteil osalesid pesuehtsad ungarlased. Teiste seas ka Užgorodi ungari teatri näitleja Otto Šober, kes esitas filmistseenis ungarikeelse laulu.

„Kinokomitee aseesimees karjus mu peale: „Kas te ei tea, et meil pole ungarlastega mingit sõprust?!“,“ lausub Kruusement, kes sai peapesu ka koduvabariigi parteifunktsionääridelt. Selle eest, et ilmutas poliitvõhiklust ega olnud kommunistliku partei seisukohtadega kursis. Esmalt pakuti lahkelt, et muudetagu ungarlased soomlasteks, aga sellele ajas režissöör sõrad vastu: „Nemad väitsid, et üks ja sama soomeugri rahvas kõik, kuid need mehed polnud soomlaste moodigi. Siis öeldi, et tehke prantslasteks!“ Nii tuligi üleöö ungarlastest prantslased teha.

„See käsk oli kõige hullem fiImitegemise juures, sest ungarlased olid väga toredad mehed,“  sõnab Kruusement. „Šober oli Užgorodist, aga teised ungarlased Riiast - seal asus Ikaruse kontor ja nemad töötasid seal inseneridena. Katsetasid omi busse Eesti, Läti ja Leedu teedel – Venemaal seda teha ei saanud, seal olid teed kole auklikud. Ent Baltikumi teed olid head.“ Ungarlastele pakkusid filmivõtted ohtralt rõõmu, ent lõpuks sünkrooniti nende tegelaste suhu prantsuse keel. Publikut see lõpuni ära ei petnud, sest Tšehhoslovakkias, kuhu film ka vaatamiseks saadeti, taipas publik Kruusemendi sõnul hoobilt, et tegu on prantsuse keelt kõnelevate ungarlastega.

Viira, A. (2023). „Režissöör ütles mulle, et mul on sinu jaoks nii hea roll, aga sa oled vana!“. Õhtuleht, 18. veebr, lk 14–15.