Kaali saladus (2003)

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Urmas Eero Liivi põhjalik režissööritöö järgib teadusfilmi vorminõudeid ilmse mõnuga. Tuleb välja, et vallatu “Teise Arnoldi” lavastaja võib olla rangete vorminõuete puhul hoopis suur perfektsionist.

“Kaali saladust” ei oleks kindlasti sel kujul olemas, kui Lennart Meri poleks kirjutanud oma raamatuid “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem”. Film kinnitab, et neis raamatutes veerandsada aastat tagasi püstitatud hüpoteesid ainult ei kehti, vaid on ka endiselt köitvad. “Kaali saladus” ei oleks aga teadusfilm, kui seal ei võetaks tasakaalustatult arvesse teisigi hüpoteese. Nii jookseb läbi ka Anto Raukase Kaali meteoriidiplahvatuse hoopis teistsugune dateering. Samas ei kao mõtte selgus sugugi vastukäivate hüpoteeside rägastikku ära, vaatajale jäetakse ruumi ise mõelda ja otsustada.

Selles teadusdokumendis ei ole jälgegi kunstniku kõrkusest ja isepäisusest. Selle asemel on rohkesti koolipapalikku põhjalikkust, mis annab hea tõuke teadmistejanule.

Loodetavasti annab “Kaali saladus” siinsele dokfilmitootmisele uue mõõtme. Kui filmi saadab kommertsedu, võivad teisedki dokumentalistid hakata mõtlema populaarteadusliku käsitluse peale. Tegelikult on tegu äraunustatud vanaga. Ka Meri klassikaks saanud etnograafiafilmid “Veelinnurahvas” ja “Linnutee tuuled” räägivad selgel ja lihtsal moel asjadest, mis ei ole eriti selged ega lihtsad. Ja ometi jookseb neis filmides põnev pildiline mõttelõng, mis ärgitab kaasa mõtlema tähtsates küsimustes. Nagu ka “Kaali saladuses”, mis tõstatab ajaloolise näite varal reaalse võimaluse, et Maad võib tabada purustav taevakeha.

“Kaali saladuse” produtsendi Riho Västriku sõnul on tegu esimese teadusfilmi formaati sobiva tööga Eestis, millel on potentsiaali jõuda välismaa telekanalitesse.

Kuigi praegu pole veel ühtegi siduvat lepingut, et mõni suur televõrk võtaks “Kaali saladuse” kohe näidata, on olnud erineval tasemel kontakte ja koostööd. Et viia ellu selliste teaduskanalite nagu “Discovery” ja “National Geografic” vorminõudeid, läbisid stsenaristid ja konsultandid vastava koolituse. Produtsendid konsulteerisid oma välismaa kolleegidega.

“Kaali saladus” valmis Eesti dokumentaalfilmi jaoks üüratute kuludega, selle tegemine maksis 1,2 miljonit krooni. Enamik kuludest kaeti Eesti ja Läti riiklikest toetusfondidest ja eelmüügist Soome televisioonile saadud rahast.

“Praegu on filmil väike võlg, mis saab kohe makstud, kui õnnestub seda müüa kahele televisioonile,” ütles Västrik.“
Laasik, A. (2003). Kõige hõbevalgem film. Eesti Päevaleht, 18. veebr, lk 16, foto.


Tarmo Teder: „Eesti ja Läti kineastide koostöös valminud populaarteaduslik dokumentaalfilm “Kaali saladus” (rež Urmas E. Liiv) on pandud kandma ka rahvusvahelist missiooni: tutvustada Euroopa televaatajatele Kaali kraatri unikaalsust ja sellega seonduvat problemaatikat. Üle miljoni krooni maksma läinud filmist paistab, et see problemaatika on küllaltki mitmetahuline, liigendusis arusaadavalt välja mängitud, lavastuslike ja animaefektidega huviäratavaks pakitud, tiheda diktoritekstiga teavitatud, nimekate arvajatega markeeritud, nii tugitoolioivikule kui -kulupeale seedivaks töödeldud. Kaalit kui peateemat üldiselt lõa otsas hoidev dokumentaaljutustus tungitseb põnevusega haruliineis, võtab pealtäha erinevad tükid suurelt ette, kuid suudab need ka läbi mäluda ja pealiiniga siduda. Üldarusaadavusega vaheldub täiesti teadusliku uurimistöö nüansse, mütoloogiat, kerge õuduse kastmes teaduslikku fantastikat, mustvalgeid kroonikakilde ajaloost ja poliitikast, tabeleid, tarbeluulet ja simmanit. Tegemises on ambitsiooni ja tulemuseks eesti filmiloo haardekaim populaarteaduslik dokumentaal.

Hakkas häirima ühe filmi läbiva alateema liigne ekspluateerimine: poogiti kosmosest lähtuvat ohtu. Walesis paiknev „Spaceguard Centre’“ direktor Jay Tate jt saavad selles asjas korduvalt sõna. Arvutivõrk ühendab vabatahtlikke “taevavalvureid”, aga nähtavad on alles üle sajameetrise läbimõõduga hulkurtaevakehad, kuid juba kümnemeetrine võib tekitada katastroofi nagu kunagi Kaalis. “Pole kahtlust, et see juhtub,” ütleb Tate. Millalgi kindlasti. Aga asteroidi või meteoriidi langemise ohu üledramatiseerimisest jäi mulje, et “Kaali saladuse” loomegrupp on teadlikult mängitsenud vaatajasse jälje jätnud mainstream-katastroofika (“Deep Impact”, “Armageddon”) tekitatud meeleoludel põnevust kruvides.

Mulle pakkus filmis enim pinget delikaatselt ja objektiivselt, diletandi jaoks selgesti eksponeeritud teaduslik ja ka teadlaste intriig: kui vana on Kaali kraater? Etnomütoloogia järjepidevuse ja folkloori elujõu asjus (eeposed) johtub sellest paljugi. Kokkupõrke dateeringu suhtes esitab film peamiselt kaks teaduslikult väga argumenteeritud (proovid turbakihtidest, kõrgtemperatuurse gaasi ja iriidiumi sulamise jäljed) seisukohta, kusjuures kineastid jätsid oma arvamuse eelistuse delikaatselt vaka alt irgitsema.“
Teder, T. (2004). "Nokia" pole pooltki Kaalit. Teater. Muusika. Kino, nr. 2, lk 95-99.