Üheksavägised (2010)

Helen Arusoo usutlus Rein Maraniga:

Rein Marani filmi „Üheksavägised” esilinastusele minnes olin põnevil, kuidas ikkagi on võimalik põimida 33 ravimtaime – täpselt nii palju taimi on kaamerasilma ees – portreed üheks tervikuks?

Linateosed taimedest on haruldased, eriti kui taimeliike palju. Oht jääda entsüklopeediliste piltide reaks, raamatuks filmilinal, kummitab iga autorit päris kindlasti. Marani filmiga midagi sellist ei juhtunud. Kuidas?
Film on kutse hiide. See linateos ei ole ainult taimedest, vaid ka inimestest. Taimede maailma võiksime avastada me kõik. Kui oleme igapäevaelus painatud suhete sasipundardest ja muredest, saaksime sealt abi. Taimedest võib saada väge, nende juurde võiksime minna kui pühapaika.
Muusika mängib filmis olulist osa. Tuletagem erinevatest usukultustest meelde, et ikka on pühapaikades muusikat tehtud. Muusika on see kõrgem aste, mis suudab tekitada teatud tunde. Mul oli muusikutele otsene ülesanne, et nad teeks filmile muusika, mis tekitaks taolise tunde – muusika, mis võiks kõlada hiies. Vanal ajal käidi hiies, aga nüüd kaasajal, mil meil on vähem kontakte ümbritseva eluga, nüüd võiks kogu puutumatu loodus olla meile omamoodi pühapaigaks, kus võib leida sisemise tasakaalu nii enda kui teistega.
Muusikat, pean tunnistama, oli keerukas teha. Valisin muusikuid kaua. Tahtsin loojaid, kel hiie tunnetus lähedane ja tuttav. Ega neil minuga kerge polnud, selja taga kindlasti kirusidki ehk mind (muigab – H.A). Kuna ma aga Mikku (Sarve – H.A) tean ja Aleksander Sünteri tehtud asjad kuulasin ka kõik enne ükshaaval läbi, siis nõnda otsustasin need kaks meest kokku panna. Ning Tuule Kanni hindan ma kui südamega muusikut, kes omalt poolt täiendas. Igatsesin muusikas seda looduse pühaduse tunnetust ning eks sai neid muusikavariante, millega ma rahul ei olnud, ikka mitmeid kordi edasitagasi saadetud.

Muusikud ei laulnud filmis vanu regilaule, miks? See ju hiiemuusika. Kuigi kõigis Tuule Kanni, Aleksander Sünteri ja Mikk Sarve hääles, kandle- ja flöödihelides olid regiviisid kohal.
Muusikute viisid sündisid vanade rahvaviiside mõju all, aga muusika ise oli, jah, regiviisideteemaline „tuletis“. Tuule vaatas enne filmi läbi, siis improviseeris pikalt, hiljem valisime muusikalõigud filmi jaoks välja. Enamik kaasaegseid inimesi pole väga kodus vanade regilauludega.

Selline pilt filmist: valged pilved hõljuvad üle sinitaeva ning taustaks lööb trumm. Trumm pole vist päris meie oma vana pill?
Filmis on muusikal peale püha tunde loomise veel teine ülesanne: paus. Paus on ka element muusikas. Šamaanitrummi „südamelöögid” koos pilvede lõputu kulgemisega, loodan, rääkisid aja voolust. Elame ju olemasolevas hetkes tihti nõnda, et ümbrust ja aega ei tunneta elu väärtusena.
Üldse, see on üks ebareeglipärane film. Tavaliselt õpetatakse: „Niimoodi filmi teha ei tohi!” Ei konkreetset sündmuste rada ega lugu. Kõik need ajas hüppamised edasi-tagasi (filmis näeb taime kevadel, suvel, sügisel – H.A). Võib-olla avastab vaatajagi oma mõtteis enda võime teha ka ise hüppeid ajas ja ruumis. Näha taime tärkavana ja samas kujutleda teda nii õitevahus kui viljuvana. Pilved markeerisid ka neid nn ajahüppeid mõne konkreetse taime elutsüklis.

Kuidas need 33 taime välja valisite? Kõrvuti on saialill, uuema aja ravimtaim, ja näiteks tamm, ammutuntud rahvameditsiini abiline?
See oli tükk tööd! Tegime mitu erinevat nimekirja: nendest taimedest, mida on kõige rohkem kirjas vanasõnades, nendest, mida kaasaegne Euroopa kasutab, nendest, mida kõige rohkem kasvatatakse-korjatakse praegusel ajal jne. Neid nimekirju kõrvutades saigi viimaks valik tehtud. Üks määrav mõõdupuu oli ka visuaalne vaheldusrikkus. Ja siiski jäi mõni kaunis taim ikkagi välja. Näiteks minu armas rukkilill – ta on hea silmarohi! – ei mahtunud filmi. Võtsime temast küll igaks juhuks kaadreid üles, aga lõplik valik kujunes ikkagi teiseks. Filmil tervikuna on kompleksne ülesanne, mitte selline ühe lahendusega ülesanne. Iga taime puhul tuli leida oma lähenemisviis. Piinasin oma küsimustega paljusid: teadlasi, ravimtaimede tundjaid ja kasvatajaid, rääkimata apteekritest. Kõigi nendega rääkides kristalliseerus just selline idee filmist, nagu seda nüüd näha on.

Kus „Üheksavägiseid” näeb?
Ilmselt ETVs. Tegemisel on ka DVD subtiitritega neljas keeles, DVD vahel on voldik kõigi filmis esinevate taimede portreedega.

Arusoo, H. (2010). Rein Marani uus film taimedest.  Loodusesõber, nr 3, lk 28-29.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Filmis puudusid propaganda, suunised ja juhised, kuidas ja mis puhul mingit parajasti ekraanil tutvustatavat taime kasutada. Sugugi ei seletatud ka seda, mis vägi või toimeained konkreetses taimes peituvad. Ja üldse peab ütlema, et ülimalt pilditihedas ja värvikirevas filmis sai sõna vaid vastava ala akadeemiline spetsialist Ain Raal, kellest allpool eraldi. Välivõttel, kasvu alal, olgu siis päikeselisel  niidul, rannalagedal, koduaias, soo ja raba avarusel või ürgmetsa hämaruses ei antud looduse orgaanikas sõna logosele. Selle asemel ainult näidati ja näidati ja näidati: üld- ja keskplaanis, lähedalt ja väga lähedalt, mõnikord küllastumiseni. Taimede puhul domineerisid suured ja ülisuured plaanid, oli suurendusega pealesõite ja äkilisi väljasõite, sujuvaid pöörakuid, kaasalibisemisi jpm, aga kaameraga edvistamise tunnet ei tekkinud.“
Täpsemalt:
Teder, T. (2010). Lummav tunnike üheksavägiste kütkes. Sirp, 28. mai, lk 21.

Mathura: „Marani film on kui visuaalne herbaarium, kus sõnatutest taimekaadritest saab pikapeale omalaadne meditatsioon. Võiks öelda, et „Üheksavägistega” saab suhestuda kahel viisil: juhul, kui vaataja pole kujutatavate taimedega varem kokku puutunud, võib film pakkuda talle inspiratsiooni seda teha või vähemasti võimaluse teadvustada vastavat võimalust. Juhul, kui vaataja aga neid taimi juba tunneb ja teab, jääb talle võimalus puhtesteetiliseks naudinguks. Sedasi saab Marani „Üheksavägistest” film kõigile.“
Täpsemalt:
Mathura (2010). Visuaalne herbaarium. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 125-128.

Tootjafirma sünopsis:
Vanarahva uskumustes teati, et vägisest taimest saab abi paljude haiguste vastu. Film keskendub taimedele, mida inimesed on iidsetest aegadest oma ihu- ja hingehädade ravis kasutanud. Nende hulgas on nii kõrgusesse pürgivaid puudehiiglasi kui tibatillukesi taimeraasukesi. Otsime neid kõikjalt: päikeseliselt niidult, rannalagedalt, koduaiast, soo ja raba avarustelt, ürgmetsa hämarusest. Teejuhiks on Tartu Ülikooli farmakognoosiadotsent Ain Raal. Film tutvustab vaatajatele taimeriigi ja muude loomsete eluvormide seotust, aitab mõista selle seotuse ja vastastikuse sõltuvuse mõju elu kui terviku olemasolule.