Eesti-Saksa-Läti poksiturniir (1937)

Anton Raadik (15.01.1917-13.03.1999), hüüdnimi "Rampaging Estonian".

"1939. aastal võitis 22-aastane Raikkülast pärit Anton Raadik Euroopa poksimeistri tiitli keskkaalus (kuni 73 kg). Eesti meistriks jõudis ta enne maailmasõda tulla neli korda (ka poolraskekaalus), Baltikumi meistriks kolm korda. 1940. aastal võttis Raadik osa ka NSV Liidu meistrivõistlustest ja pääses poolfinaali. Sõja-aastail võistles Raadik Eestis vaid kolm korda, enamat ei võimaldanud võrdsete partnerite puudumine. 130st matšist oli ta võitnud 118, neist 87 nokaudiga. 1943. aastal Soome, seejärel Rootsi ja Ameerika poksijuhtide kutsel USAsse elama asunud Anton Raadik kerkis profipoksijana kiiresti oma kaalukategooria tippmeeste hulka, maailmameistrivöö kandidaadiks. 59st matšist profileeris võitis ta 35. Oma viimase võistluse pidas Raadik 1952. aastal, aga ei pöördunud seejärel tagasi pere juurde Rootsi, vaid jäi elama Chicagosse. Aastaiks 1956-1993 oli Raadik oma lähedaste jaoks teadmata kadunud, tema käekäigu kohta puudusid tõepärased andmed isegi USA eestlaskonnal. Alles mõni aasta tagasi selgus, et Eesti kõigi aegade edukamaid poksijaid on elus, aga mitte terve, ja veedab vanaduspäevi ühes Chicago hooldekodus."
Maidlo, J. (1998). Anton Raadik: «Tean... Mäletan...». Postimees, 11. juuli.

"Eestlasele omase sirgjoonelisuse ja aususega, nagu näitas Anton Raadiku kurb saatus, polnud Ameerikas midagi peale hakata. Soovides võõrsil rusikatega raha teenida, ei tundnud ta sealseid karme reegleid ja ebaausaid võtteid. Tugev poksija ja isiksusena, osutus ta võitluses allilmaga siiski jõuetuks. Viiekümnendate aastate alguses peksid gangsterid Raadiku sõnakuulmatuse pärast väidetavalt nii läbi, et mees invaliidistus. Sellega ehk võibki seletada tema ootamatut poksist eemalejäämist ja kadumist aastakümneteks."
Aavik, U. (1999). Anton Raadik poksimaffia küüsis. Eesti Päevaleht, 29. mai.