Ainult hulludele ehk halastajaõde (1990)

Tallinnfilmi sünopsis

See on lugu ebatavalisest meditsiiniõest Ritast, kes on jõudnud juba küllaltki küpsesse ikka selleks, et tema elukäsitus võiks alluda ühiskonna poolt väljakujundatud normidele. Kuid just nendele ta ei allu, sest ümbritsevate jaoks püüab ta täiesti ootamatul moel aidata eneseusu ja psüühilise tasakaalu kaotanud noormehel tagasi saada elurõõm ja usk endasse, oma mehelikkusesse. Oma inimlikult ülla teo eest peab Rita väga rängalt maksma, tegelikult eluga. See on film inimese seesmisest vabadusest, keerulistest inimsuhetest, vastastikusest mõistmisest, elust, millesse karistamatult sekkuvad kõrvalseisjad. Filmi tegevus toimub 80. aastate lõpul ühes Eesti väikelinnas.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 560.

Filmi saamisloost

"Ainult hulludele ehk Halastajaõde" on režissöör Arvo Iho kolmas mängufilm. Kõigi kolme filmi puhul on kaasatud külalisstsenarist Marina Šeptunova, kelle töid ei kammitsenud Nõukogude dramaturgias nii tavapärane kinnipidamine must-valgest põhimõttest. Šeptunova stsenaarium on üldinimlik ja ajatu, puudutades halastuse ja inimlikkuse teemat tavatust vaatenurgast.

Arvo Iho: "Pärast kinokooli lõpetamist töötas Marina Šeptunova paar aastat kiirabiinstituudis, kus õppis tundma sellist medõde, nagu seda esitab Margarita Terehhova meie filmis „Halastajaõde”. Mina pean õigeks just seda pealkirja, ehkki stsenaariumi autor pani loole nimeks „Ainult hulludele”, mis vihjab Hermann Hesse romaanile „Stepihunt” ja sealsele maagilisele teatrile. Kuid ma leidsin, et see oli eksitav ja põhjendamata pealkiri meie filmile ja kahekordne nimetus jäi ainult selleks, et mitte Šeptunovat solvata.
Ma tõin sündmused Viljandisse, sest mulle ei olnud tähtis mitte ainult selle medõe eriline lugu, vaid et oleks ka erinevate rahvaste suhtlemise lugu. Mitte ainult mehe ja naise lugu, vaid ka eestlaste ja venelaste suhtlemise lugu. 1991 olid need suhted väga teravaks läinud ja ma tahtsin inimestele meelde tuletada, et peale poliitika on veel olemas ka inimestevaheline suhtlemine. „Halastajaõde” kutsus esile üsna suure poleemika."
Teinemaa, S. (2008). Vastab Arvo Iho [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 14-15.

Marina Šeptunova 1988. aastal valminud kirjandusliku  stsenaariumi " Halastajaõde" tõlkis eesti keelde Malle Talvet 1989. aastal. Filmi tootmine algas 08.05.1990, valminud film anti stuudiole üle 27.12.1990.

Filmivõtted toimusid peamiselt Viljandis, osaliselt ka Tartus ja Tallinnas. Filmitegijad  tänavad abi eest nii Viljandi Rajooni Keskhaiglat  kui ka Tartu Maarjamõisa haigla kollektiivi.
ERA.R-1707.1.2922.

Filmis on kasutatud G. Mahleri IV sümfooniat ERSO esituses ning katkeid teistest teostest 17:15. Originaalmuusikat Lepo Sumeralt kestusega 19:11 esitavad Helmut Aniko flöödil, Lembit Saarsalu saksofonil ja autor ise süntesaatoritel.
ERA.R-1707.1.2922, lk 27-28.
FA 5439.

Näitlejaproovid:

Rita - Margarita Terehhova (Moskva) 2 fotot, Laine Mägi (2), Reet Paavel (1), Svetlana Gaitan ("Lenfilm") 1 foto
Eva - Maria Avdjuško (1)
Toomas - Jaan Tätte (1), Emil Rutiku (1), Jaak Johanson (1)
Ilse - Ines Aru (1)
Johan - Hendrik Toompere (2)
Viktor - Mihkel Smeljanski (2)
Andres - Lembit Ulfsak (2)
Leida - Katrin Kohv (1)
Marta - Aire Koop (1)
Olav - Hendrik Toompere sen.(1)
Siina - Via Artmane (Läti) 1 foto
Patsient - Mait Sikk (2)
Lisaks käisid foto- ja filmiproovides veel Jaan Rekkor ja Tõnu Raadik Andresena, Lembit Ulfsak Olavina, Ita Ever Siina osatäitjana, Epp Eespäev Martana, Arvo Kukumägi ja Erik Ruus Patsiendina, Margus Oopkaup miilitsionäär Reinu osas.
Näitlejate fotoproovid filmiarhiivis A-528.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2922

Külalisnäitleja Margarita Terehhova

"Annaks Jumal, et kõik, mille nimel me töötasime, ka ekraanil välja tuleks!" on öelnud peategelast Ritat mängiv vene nimekamaid ja tunnustatumaid näitlejaid Margarita Terehhova. Teda on sageli nimetatud Tarkovski näitlejaks, sest filmis "Peegel" tegi Terehhova ühe oma hiilgerollidest. Kui Andrei Tarkovski oma kuulsat filmi "Peegel" tegi, stažeeris selle töö juures operaatorina Arvo Iho. Nii oli Ihol võimalus juba tookord jälgida Terehhovat kui näitlejat võtteplatsil.
Terehhova valimine Rita rolli õigustas ennast täiesti. Mõni on öelnud sedagi, et kogu film "Ainult hulludele ehk Halastajaõde" kujunes Terehhova sooloks.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 560.

Filmi vastuvõtust

Arvo Iho: “Halastajaõde” tuli ekraanidele 1991. aastal. Eestis oli tol ajal käimas aktiivne vabadusliikumine ning meie film ärritas seda osa kriitikutest ja publikust, kes olid vaenulikult meelestatud kõige mitte-eestiliku vastu. Mõningates artiklites ning eravestlustes heideti mulle ette ülemäära suurt sümpaatiat vene peategelase vastu ning kriitilist pilku eesti soost väikekodanlaste suhtes. Kuid oli palju vaatajaid, sealhulgas ka sulemeeste seas, kes filmi vääriliselt hindasid.

Muide, “Halastajaõde” valiti 1991. aastal Veneetsia filmifestivali konkursiprogrammi, kuid linastuse pärast Pesaros arvati film konkursiprogrammist välja. Hiljem sai film Mannheimi rahvusvahelisel festivalil grand prix, lisaks veel katoliikliku žürii preemia humanismi eest; Prantsusmaal autasu parima naisosatäitmise eest (ning veel erinevaid auhindu), aga ikkagi on väga kahju selle rumala möödapaneku pärast Veneetsiaga.“

Stišova, J. (2003). Inimeste rikkus seisneb nende erinevuses [intervjuu Arvo Ihoga]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 88-93. Ajakirjast “Kinoforum” 2002, nr 4 tõlkinud Kristiina Davidjants.

Fotosid filmist ja filmi tegemisest leiab huviline Eesti filmi andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Viktor Mentuneni kogust.