Karge meri (1981)

Tallinnfilmi sünopsis

"Karge meri" on romantiline draama hülgeküttide elust saarel, mis elab oma muistsete kogukondlike tõekspidamiste ja seaduste järgi.
(Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 190)

August Gailit ja tema romaan "Karge meri"

August Georg Gailit (09.01.1891 Kuiksilla - 05.11.1960 Örebro), Eesti novellist ja romaanikirjanik.

Romaan „Karge meri” (Tartu 1938; 2. trükk Vadstena 1949; 3. trükk Tallinn 1983, järelsõna H. Peep; EV presidendi auhind 1939) jälgib inimestevahelisi suhteid muust maailmast eemalseisval väikesel saarel, kus kehtivad alles traditsionaalsed kogukondlikud eluvormid js kõike määrab heitlus karmi loodusliku stiihiaga.
Eesti kirjanike leksikon (2000). Tallinn: Eesti Raamat, lk 87-89.

August Gailiti „Karge meri” ja Ruhnu

Saaremaa ajaleht „Meie Maa” kirjutas 12. juunil 1936. aastal: „Kesknädala õhtul saabus Tallinnast Kuressaarde kirjanik August Gailit. Kirjanik peatub Saaremaal paar nädalat, et siin tutvuda lähemalt kalurite ja hülgeküttide elu ja tööga. Selleks külastab A. Gailit Muhu ja Ruhnu saari ja muid kalurite asulaid. Saadud muljeid kasutab kirjanik uue teose loomiseks.”

1938. aastal ilmus A. Gailiti romaan „Karge meri” – raamat kalurite ja hülgeküttide elust. Pole kahtlust, et reis Saaremaale oli ette võetud selle romaani kirjutamiseks. Fakt on intrigeeriv, sest on ju Gailitist juurdunud kujutlus kui kirjanikust, kelle loomingus on kõige olulisemal kohal lennukas fantaasia. Kuidas sedapuhku elu ise on kirjaniku fantaasialendu toetanud, selle jälgimiseks on kirjandushuvilisel erakordne võimalus. Säilinud on kirjaniku reisimärkmik, mida hoitakse Tartus Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas.

Ruhnu tähtsustamine „Karge mere” puhul võib tunduda lootusetult hilinenuna, sest pole enam seda Ruhnut ega neid ruhnulasi, kelle keskelt Gailit inspiratsiooni ammutas. Ruhnu rootslased /---/ lahkusid 1944. aasta sügisel täies koosseisus Rootsi. Teisalt tõstab just see tõsiasi „Karge mere” väärtust Ruhnu romaanina. Pealegi on romaan ainus eestikeelne ulatuslikum sissevaade Ruhnu ellu.
Siimisker, L. (1994). August Gailiti „Karge meri” ja Ruhnu. Looming, nr 7, lk 971-991.

Filmi saamisloost

„Karge meri” on režissöör Arvo Kruusemendi viies mängufilm. Kavatsust seda filmi teha kandis ta juba aastaid mõtteis. Et tegemist on taas ekraniseeringuga, teda ei heidutanud. Muret tekitas hoopis see, kuidas esitada August Gailiti armastatud romaani põhjal enda loodud kirjanduslik stsenaarium stuudio ja Kinokomitee juhtkonnale nõnda, et see vastu võetaks. Oli ju välismaal elava Gailiti ekraniseerimine omaette probleem. Lõpuks siiski olukord lahenes ja film läks töösse.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 190.

Arvo Kruusement: “Kirjutasin sellele ise stsenaariumi. “Karge meri” on ju tegelikult August Gailiti romaan novellides. Algul oli film plaanis Kelli Lundi ja Eerik Lammi armastusloo põhjal, aga kinokomiteelt tuli keeld, et Kelli Lund on pastori tütar ning teda pole sobilik näidata. Jäi vaid üle teha stsenaarium Matt Ruhve ja Katrina peale. Väga raske film. Läksin alt sellega, et usaldasin ilma. Oli eriti vihmane suvi. Vihm tappis selle filmi, kus terve küla oli üles ehitatud. Ideoloogia oli meil kogu aeg armutult ja lõpmatult jalus.”
M.Vaino (2007). Nimi Eesti filmikunsti  marmortahvlil [intervjuu Arvo Kruusemendiga] . Nädal, 28. mai.

Filmivõtetest ja võttekohtadest

Saulepi piirkonnas, kus asub "Karge mere" põhiline võttekoht Matsi rand, on filmitud mitmeid tuntud eesti filme: “Mehed ei nuta”, “Tuletorn”, "Tuuline rand", “Tütarlaps mustas”.  2009. aastal filmiti seal  Saksa-Austria-Eesti ühismängufilm "Polli päevikud“. Kohta kutsutakse nn Eesti Hollywoodiks.
Saulepi, http://www.saulepi.planet.ee  (22.12.2010).

Filmivõtete lõpetamiseks tuli korraldada ekspeditsioon Valge mere äärde Arhangelskisse, kus kütiti grööni hülgeid.
Võtteperioodi ajaks jääl kujunes 20.02.81 - 15.04.81. Peale Matsi ranna ja Arhangelski filmiti jääd ka Pärnu lahel.

Põhilisse võttekohta Matsi randa ehitati küla ja sadamasse 16m kahe-mastilise purjeka makett. Konstruktor A. Teaste ehitas tormihädas purjeka ja päästepaadi kõigutamise konstruktsioonid, nn "kiiged" ja tormise mere lainete veeheite-konstruktsioonid. Esimeste proovide õnnestumist jälgis ta ka ise.
Külaaskeldused on filmitud tõstuki pealt, filmi lõpukaadrid aga helikopterilt.

Jaak Viiklepp ehitas ümber lappamispaadist purjeka, millel olid kajut, roolikamber, mootorikate ning Riho R. Prints tegi taglastuse koos mastidega.

Suurema etnograafilise täpsuse saavutamiseks tegi meister A. Hark kolm Ruhnu naiste ehete komplekti muuseumi näidiste järgi.

Näitlejatest

Näitlejateproovid:
Katrina Leet - Elle Kull
Päärn Anders - Ain Lutsepp
Eero Kuigo - Robert Gutman
pastor Lund - Kaljo Kiisk.

Algselt mängis vana Lööne osa Katrin Välbe (31.10.1904 - 5.07.1981), kuid kuna näitlejanna 5.07.1981 suri, asus rolli täitma Ita Ever.
ERA.R-1707.1.1966; ERA.R-1707.1.1974; ERA.R-1707.1.1975.

Filmi olustikust:

Viive Jõgevest (Peet) meenutab, et kuna filmis püüti Ruhnu saare elu-olu ja kombeid ning etnograafiat võimalikult autentselt kujutada, otsiti materjali kõikvõimalikest kohtadest. Kuna 4. augustil 1944 lahkusid saarelt pea kõik elanikud Rootsi, ei saanud põliselanike abi kasutada. Korraldati uurimisreis Kihnu, otsiti andmeid arhiividest, muuseumidest ja erakogudest.
http://kultuurielu.ruhnu.ee/galerii/main.php?g2_itemId=91  (22.12.2010).

Filmi vastuvõtust

Tatjana Elmanovitš: „Retsensioonide arv kõneleb sellest, et filmi oodati, toon veenab, et film ei rahuldanud. Arvo Kruusement valis küll eepilise romaani asemel romantilis-filosoofilise, kuid tõi selle ekraanile eepika ekraanitõlke kaanonite kohaselt.
/---/
Ekraniseering piirdub romaani illustreerimisega, mis teeb rahvariiete demonstreerimise ja hülgepüügi naturaalse kujutamise vältimatuks, võttegrupp on näinud tohutult vaeva illustratsiooni kvaliteedi taotlemisel. Hülgepüük on tõeline, jääpangad ehtsad ja merevõtted eluohtlikud, ekraan jääb aga ükskõikseks ja võõraks isegi kangelaste hukkumishetkel.“
Elmanovitš.T. (1983). Eesti mängufilm 1981-82. Teater.Muusika. Kino, nr  3, lk 51-62.

Toomas Haug: „Minu arvamuse järgi ei ole filmitegijad tabanud Ge [Gailiti] vaimu. Paremal juhul on nad loonud mingi välispidise quasi-Gailiti, kus kõik on tõepoolest veidi teisiti kui päris tavalises filmis, miks aga teisiti, sellest ei saa hästi aru.“
Haug,T. (1982). August Gailit pärast sündi kinolinal. Sirp ja Vasar, 5. nov.

Sulev Teinemaa: „Paraku ei suutnud Tallinnfilm esmakordsel kokkupuutel A. Gailitiga kirjaniku teose sügavust kaugeltki täiel määral edasi anda, ka ei kujunenud filmist suveräänset kunstiteost. Alguse sai kõik stsenaariumist, kust jäeti välja romaanis äärmiselt oluline, vahest isegi mõjuvõimsaim Kelli Lundi – Eerik Lammi tragikoomiline armastuselugu. Kelli kõrvaleheitmine tõi aga kaasa koloriitse professor Amadeus Loki filmi jaoks tarbetuks muutmise ning ärajätmise. Puudub samuti romaani teine keskmine paar: halastajaõde Eljen Karre ning piirivalveleitnant Andrus Sauvere. /---/ Käesoleval juhul, arvestades filmi pikkust, mis on ainult pisut üle tunni, on väljavõtted romaanist tehtud põhjendamatult. Lisaks on töös üle paisutatud mitut stseeni, eelkõige muidugi pulmaepisoodi. See kõik asetas kohe alguses aktsendid valedesse kohtadesse ning muutis ähmaseks filmi üldkontseptsiooni. Kaduma läks A. Gailiti romaani haare ning mitmedimensioonilisus.
Põhitähelepanu pöörati filmi visuaalsele lahendusele. /---/ Praegu jäi aga film lihtsalt põgusaks pilguheiduks Ruhnu etnograafiasse.“
Vabamägi, E., Teinemaa, S. (1989). Tehtud ja tegemata teod: Arvo  Kruusemendi  filmidest. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 59-71.

Oma erialase arusaama filmi kohta on sõnastanud Etnograafiamuuseumi vanemteadur Piret Õunapuu: „Filmi vaadates tekib etnograafil mulje, et just taust on tõusnud esiplaanile ja filmi sündmustik moodustab sellele etnograafilisele vaatemängule fooni. /---/ Gailiti romaanis ei ole konkreetselt mainitud, missugusel saarel tegevus toimub. Tegu on lihtsalt saarega, milliseid meie vetes küllalt on. Romaanis pole see tähtiski, kuna seal on rohkem oluline, mis saarel toimub. Filmi efektne lahendus sunnib aga paratamatult sellekohaseid oletusi tegema. Detailiderohked rahvariided juhatavad etnograafile kohe kätte väikese Ruhnu saare, kus tol ajal oli rootsi elanikkond. Filmis nähtud rahvariietes inimesed pole aga eesti keelt  kunagi rääkinud. /---/ Paraku sunnib rahvariie meie mõtted jälle Ruhnu saarele, kus tol ajal ainukeseks punaseks värvitud majaks oli kirikuõpetaja maja, talud aga paksudest palkidest ja rukkiõlgedest katustega. Bruegheli maalidelt mahaastunud külavaated ei olnud ka omased meie suhteliselt mahajäänud Läänemaa kallastele. Kord ja puhtus, mis majades valitseb, võis ka ainult soovunistuseks olla. /---/"
Õunapuu, P. (1982). „Kargest merest“ etnograafi pilguga. Sirp ja Vasar, 7. okt.