Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Diplomaadi saatus (1992)

Sisukokkuvõte

„Diplomaadi saatus“ on film Nõukogude okupatsiooni algusest Eestis, riigimehe Friedrich Karl Akeli ja tema perekonna dramaatilisest saatusest. Neljakümne aasta taguseid sündmusi meenutavad Akeli tütred, Tallinnas elav Asta Treude, Rootsis elav Lia von Sydowi ja tütretütar Lii Heribertson. Ajaloolist täpsust lisavad Lembit Lauri kaadritagused tekstid, kroonikakaadrid, arhiivdokumendid ja fotod.
Riigikogu liige Friedrich Karl Akel arreteeriti maradööritsevate nõukogude madruste poolt 1940. aasta oktoobris oma kodumajas, Tallinnas Roosikrantsi tänaval. Järgnesid lõpmatud ülekuulamised, provokatiivsed küsimused võõra riigi ohvitseridelt, kolmel korral ülekuulamised katkestati ja võib vaid aimata, mida see tähendas. Patarei vangla üksikkongist riigivanem tagasi ei pöördunud, kaua aega oli tema saatus lähedastele teadmata. Akeli tütred, Asta Treude ja Lia von Sydow meenutavad, et juba varem, 1. detsembri 1924. aasta riigipöördekatse ajal käisid mässulised Riigivanema Majas Toompeal, kuid siis nende käsi isani ei jõudnud. Tookord suutis Eesti Vabariik end kaitsta. 1939. aasta augustis Molotovi-Ribbentropi salasätete sõlmimisega alanud sündmused muutsid Eesti Vabariigi saatust, ei riik ega riigimehed suutnud vähematki teha oma rahva ja lähedaste heaks. Koos paljude teiste saatuskaaslastega paisati maailma laiali Akelite perekond. Isa ei tea laste, lapsed isa saatusest.
Perekonna loo jutustab koos emaga 1941. aastal asumisele saadetud Asta: „ Meid pandi tänava peale maha. Olgu ilm mis tahes, olgu koht mis tahes. Ei süüa, ei vett [ …] oli raske, oli nälg [ …] piilusid meid, ka kohalikel oli raske. Kirst sai mammale ise tehtud, sai ilusti maetud, ikka kalmistule…“ Kaardilt, Siberi avarustest on vanaproual asumisele väljasaatmise sihtkohta raske üles leida. Akeli poeg Friedrich Karl juunior saadeti nõukogude vangilaagrisse, kus ta suri 1942. aasta märtsis. Nõukogude sunnitöölaagris külmus surnuks Asta abikaasa (Damasius Treude), Akeli tütar Lia von Sydow abiellus Rootsi diplomaadiga, tütar Vilma Akel (09.11.1906 Tallinn - 07.03.1971 Stockholm) jäi punaterrorist puutumata, ta põgenes sõja ajal Rootsi ja maeti kaugel kodumaast. Kui Soome välisminister Holsti saab näha Nõukogude Liidu kui agressori väljaheitmist Rahvasteliidust, siis isolatsioonis olev Akel ei oska aimata, kuivõrd on muutunud Euroopa poliitiline kaart. Kroonikakaadrid aastatest 1923-1938 näitavad veel Akeli aega, räägivad Rootsi , Soome ja Eesti riigi pikaajalistest headest diplomaatilistest suhetest, Eestist kui iseseisvast riigist. Nendel on Akel riigivanem, välisminister, saadik. Lia von Sydowi diplomaadist abikaasa sõnul oli Akel autoriteet. Nõukogude okupatsiooni alguses pakkus Rootsi kuningas Gustav V ja Soome president talle ja ta perele varjupaika, kuid perekonnapeana pidas ta aga tähtsamaks jääda oma esivanemate haudade juurde. Nõukogude Eestisse pöördus perekonnast tagasi ainult Asta. „Üks piltilus daam ennustas mulle suurt tulevikku. Nüüd tuba 12 ruutmeetrit, aga kuninganna kiri laual…,“ mõtiskleb Asta oma elu üle kuninganna Silvia tänukirja lugedes. „Ma ootan ikka oma suurt tulevikku…“
1992. aastal (22.-24.04) saab võimalikuks Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuniganna Silvia riiklik visiit taasiseseisvunud Eestisse. Kroonikakaadrite järgi on kuninga visiidid ja tamme istutamine Kadrioru lossi parki aegadetagune traditsioon. Tema Majesteedi laeval korraldatud vastuvõtule (23.04.1992) kutsutud külaliste seas on vanaproua Asta Treude. Akeliga lähedane olnud tütar näeb vanglas tehtud viimaseid fotosid isast filmis esimest korda. „ Ma ikka mõtlen, mis see tuum on, miks me elame ja kuidas me elame - kõik see puudub. See kõik on üks , üks, üks, üks suits…“, jäävad Asta raskelt lausutud sõnad õhku vastust otsima.
NKVD sõjatribunal otsusega mõisteti Friedrich Karl Akel surma 2. juulil 1941. Otsus viidi täide 3. juuli öösel kell üks. Toimikus, millel kirjad „Täiesti salajane“, „Säilitada igavesti“, Akeli mõrvamise ja matmise paikade kohta dokumente ei leidu – need jäävad tütardele teadmata.
„Diplomaadi saatus“, Akeli lugu on üks näide eesti riigimeeste saatusest pärast Eesti Vabariigi okupeerimist. Enamus neist jagas Akeliga sama saatust – kes mõrvatuna vanglas, kes hukkudes nõukogude vangilaagrites, kes saadetuna Siberisse asumisele.