Maised ihad (1977)

/.../ Soosaare filmis „Maised ihad“, vastab vana naine lapse küsimusele, kas Eduard Viiralt oli kuulus: „Ega ta muidu polnud ülemaailma, siukest pole olnudki enne.“ Laps küsib: „Kus ta suri?“ Naine: „Kes teab,kuskohta ta suri, kaugele vist.“ Ja Soosaar ongi kriipimise lihast-verest kunstniku ja müütilise kunstniku vahel võtnud oma filmi fookusse. Eesti kunstnikest teatakse ja armastataksegi Viiraltit ehk kõige rohkem. Soosaar ütleb: „Oleme igaüks endale oma Viiralti ehitanud“. Kui juba ehitada, siis on see tihti atleetlik ja kallihinnaline Viiralt, kes ainsa eestlasena on maetud Père Lachaise’i kuulsuste kalmistule. Keda poliitika ei huvita. Kes alistab naisi ja tiigreid. Kes põlistab selle, mida ta on puudutanud, nagu riikliku kaitse alla on võetud Viiralti tamm. Kes võib valituid rikkaks teha: „Oled rikas, sul on Viiralti töö.“ Või nagu kunstikollektsionäär heidab ette Viiralti modelliks olnud Virvele: „Kas saavad ajad nii rasked olla, et te Viiralti müüsite ära.“Abstraktsena pääseb Viiralt meile väga lähedale. Ta muutub igaveseks loojaks, kes meid lunastab. Just sellist Viiralti-müüti hakkab murendama Soosaar. „Maistes ihades“ näitab ta meile reaalset Viiraltit, kellel müüdi varjus oleme lasknud ära kustuda, keda reaalselt ära müüdi, kui ta ei olnud veel nii kuulus kunstnik ja kui maja järelmaks vajas maksmist. Näitab Viiralti kaalu, maiset raskust. Loogiliselt kannabki filmi ajalooline Viiralt.Tema jälgi ajab Soosaar Eestist, siis püüab leida tema kunagisi modelle – Pariisist, Lapimaalt, Põhja-Aafrikast –, vestleb tema endise tööandjaga, lappab Viiralti joonistusi./.../

www.academia.edu/1901257/Kunstnikega_kunstnikest. Marika Põldma

Filmi kujunemisest tootmisperioodil:

4.05.1975 (Riikliku Tele-Raadiokomitee käskkirjast) - anti töösse luba teha film „Elujõud“ pikkusega 30'. Filmi üleandmise tähtajaks määratakse 15.12.1975. Erinevate põhjuste kuhjumisel (filmis esinejad haiged, filmi autor pikas lähetuses, labor aastalõpuplaanidega ülekoormatud) lükatakse valmimistähtaeg 20.01.1976ks.

11.03.1976 otsustab ETF toimetuskolleegium peale olemasoleva materjali läbivaatust (väljavõte protokollist):
„Lähtudes sellest, et 30'-se dokfilmi esitamine on läinud üle tähtaegade (15.12.1975 ja 20.01.1976), kuid Mark Soosaare kui filmi autori mõte ja stsenaarium on täiendava kultuuriloolise materjali leidmise tõttu realiseerimata ning nähtud materjal ennustab kaaluka kunstiteose sündi, teha juhtkonnale ettepanek võtta film täispikana (60') 1977.a. plaani.“

Lisandub tootmistsükkel "Elujõud II"

12.06.1976 (Riikliku Tele-Raadiokomitee käskkirjast) Elujõud II – läheb tootmisse, filmi üleandmise tähtajaks määrati 21.12.1976. 

12.04.1977 – ETF toimetuskolleegiumi filmi läbivaatus "Elujõud I" ja "Elujõud II", pikkuseks 1 tund 45 min.

27.06.1977 - „Maised ihad I“ (Elujõud I) värv, 6 osa, 55'42“ 1588,4m võetakse vastu (ETF toimetuskolleegiumi aktiga nr 23). Sellisel kujul läheb film eetrisse 20.03.1978 kl 22.12. (eetriõiend filmitoimikus)

27.06.1977 - „Maised ihad II“ (Elujõud I), värv, 6 osa, 51' 1454,3m võetakse vastu (ETF toimetuskolleegiumi akt nr24). Eetris 20.03.1978 kl 23.10. (eetriõiend filmitoimikus) II osast valmib ka lühendatud variant

11.08.1977 - lühend. variandi läbivaatus

31.12.1977 - lühendatud variant vastu võetud, pikkusega 4 osa, 40', 1140,2m