Reekviem (1984)

Teet Kallas:

„Paar suve hiljem viis meid kokku „Reekviem“. Kindlaid näitlejaid eelistav Olav Neuland kutsus jälle [Sulev] Luige kampa. Roll oli selle hiilgava näitleja jaoks küll küsitav: Sulev pidi mängima raskelt haavatud vene sõjalendurit, kes satub kahe rinde vahele jäänud eesti orelimeistri tallu. See oli peaaegu sõnatu ja üsna dünaamikavaene roll.

Võtted toimusid Lätis Koiva jõe ääres. Filmigrupp elas Valga hotellis. Kui ma ükskord keset tolle suve meeletut kuumalainet piirilinna jõudsin ja üllatavalt moodsa hotelli üles leidsin, nägin trepil seisvat noort, kõhna ja intelligentset Nõukogude armee kindralit. Ta mõjus melanhoolset ja samas ka dramaatiliselt. Mööda astuv vene ohvitser andis talle mehhaaniliselt au, et mõne sammu pärast peatuda ja umbusklikult tagasi vaadata.

Mina astusin ligi ja surusin kindrali kätt. „Nii teevad nad kogu aeg,“ ütles Luik. „Algul annavad au, siis alles hakkavad mõtlema.“ Tal oli seljas sõjaaegne munder, seegi ebatäpselt kopeeritud.

Selles filmis pidi haavatud kindral (töö käigus sai temast vist siiski major) lamama kirstus ja teesklema surnut. Praegu on sellele episoodile kõhe tagasi mõelda. Meenub võttepäev, mil surnud mees iga duubli järel kirstust jalgu sirutama tõusis. Tõsine, rahulik, salapärane, seisis ta natuke eemal, piisavalt omaette nagu ikka.

Filmitud materjalist tsenseeriti pool välja. Vaatajateni ei jõudnud ka Luige külmaverelisest irooniast kantud episood, mil ta ennast pommide eest töökojas varjavale kirjule seltskonnale (orelimeistri kummaline pere, sakslannast sõjaväearst, Venemaa eestlasest punalendur) patriootilist kõnet pidama hakkab. See oli nii, et veel paari päeva eest teadvusetult lamanud haavatu pani prillid ette ja luges kuivtobeda kroonuteksti paberilt maha. Pommiplahvatuste saatel! Pooled duublid läksid selle nahka, et teist lendurit mänginud Ivo Linna ei pidanud vastu ja pahvatas otse kaadris kõhust kinni haarates naerma…

Selle episoodi pärast käisime Neulandiga Moskva kinoministeeriumis aru andmas. Mine tea, mil moel jõudis sinna välkkiire info, et Eestis mõnitatakse NLKP peasekretäre. Salgasime asja lihtsalt maha.“

Avestik, R. (2011).  Sulev Luik. Tallinn: Tänapäev, lk 309-310.