Tallinnfilm

Bibliograafia

2012

Laasik, Andres (2012). Keegi ei tahtnud Piiri talus surra : [film "Tuulte pesa" (Tallinnfilm, 1979)] Eesti Päevaleht, 2. nov., lk. 20.
Leivak, Verni (2012). Film Georg Otsast, mis jäi sündimata. Postimees : Arter, 18. veebr., lk. 12-13.
Laasik, Andres (2012). Lembit Remmelgas - oluline inimene filmiklassika sarja taga. Eesti Päevaleht, 5. apr., lk. 12-13.
Lauriala, Teemu (2012). [Andres Sööt. Kolm hetke möödunud ajast] Elo : Tuglas-seuran jäsenlehti, n:o 2, s. 46.
Laasik, Andres (2012). Kino Artis neelab sadu tuhandeid eurosid riigiabi. Eesti Päevaleht, 2. aug., lk. 10-11.
Ruus, Jaan (2012). Sõnast kineemiks : Pika tänava ja Tallinna saladuste stuudiotaustast. Akadeemia, ak. 24, nr. 9, lk. 1610-1620.
Kruusement, Arvo (2012). Mida rohkem teed, seda rohkem oskad (kirjalikult küsitlenud Jaak Lõhmus). Akadeemia, ak. 24, nr. 9, lk. 1612-1633.
Hõrak, Toomas (2012). Peaaegu rääkimata lood. Akadeemia, ak. 24, nr. 9, lk. 1657-1660.
Lehtinen, Lauri (2012). Kulissien takana. Suomen kuvalehti, n:o 32, 8. elok., s. 47-51 : kuv.
Elvisto, Tiina (2012). Soovitan filmi ja raamatut. Loodusesõber, nr. 4, aug., lk. 58-59.
Kõrvits, Henry (2012). "Kino teevad kinoinimesed, mina juhin" (intervjueerinud Maria Ulfsak-Šeripova). Eesti Ekspress, 8. märts, lk. 47.
Jalakas, Ülo (2012). Kultuurijuhtide lahkumine tekitab palju küsimusi. Eesti Ekspress, 7. juuni, lk. 6.
Tali, Piret (2012). Tallinnfilmi raudne lõoke. Eesti Naine : Elu Lood, nr. 1, talv, lk. 34-39, ill.
Ruus, Jaan (2012). Eesti film ootab eksegeetikuid. Tuna : ajalookultuuri ajakiri, nr. 3, lk. 2-5.
Uuet, Liivi (2012). 5000 lehekülge filmiajalugu : Tallinnfilmi kunstinõukogu protokollid. Tuna : ajalookultuuri ajakiri, nr. 3, lk. 74-79.

2011

Palli, Ilmar (2011). Ago-Endrik Kerge: see oli minu esimene filmitöö. Maaleht, 24. märts, lk. 29.
Palli, Ilmar (2011). Ada Lundver: pidin seal mängima jubedat elukat. Maaleht, 31. märts, lk. 29.
Orav, Õie (2011). Mis siis juhtus Andres Lapeteusega? Maaleht, 31. märts, lk. 29.
Palli, Ilmar (2011). Ita Ever - naiselik kommunist filmis Andrers Lapeteusest. Maaleht, 8. dets., lk. 30-31.
Näripea, Eva (2011). Film, ruum ja narratiiv : "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" ning "Viini postmark". Estonian cinescapes : spaces, places and sites in Soviet Estonian cinema (and beyond) = Eesti filmimaastikud. Ruumid, kohad ja paigad Nõukogude Eesti filmis (ning edaspidi) / Eva Näripea. Tallinn, 2011. (Dissertationes Academiae Artium Estoniae ; 6) Lk. 101-120.
Tuumalu, Tiit (2011). Andres Sööt tasub (taas)avastamist. Postimees, 1. apr., lk. 16.
Eesti Ekspress (2011). "Põrgu", "Kilplased" ja "Suur Tõll" DVD-l. 22. juuni, lk. 36.
Tuumalu, Tiit (2011). Rein Marani loodusfilmid sündisid uuesti. Postimees, 13. okt., lk. 14.
Tuumalu, Tiit (2011). "Suvi" tuleb, mis sest, et alles sügisel. Postimees, 13. okt., lk. 14.
Lõhmus, Jaak (2011). Kuidas päästa kinokomöödiat? Maaleht, 20. jaan., lk. 29.
Palli, Ilmar (2011). Operaatori meenutus: film sportlaste ja lõviga. Maaleht, 20. jaan., lk. 29.
Orav, Õie (2011). "Supernoovat" oodati suure põnevusega. Maaleht, 24. märts, lk. 29.
Uusberg, Valter (2011). Kõige eest, mis on minus head, võlgnen ma tänu Raamatule! Teater. Muusika. Kino, nr. 3, lk. 84-91 : ill.

2010

Tsäro, Kairit (2010). Madam Pompadou. Nädal, 22.- 28. märts, lk. 10-11.
Säde, Enn (2010). "Kuldvasika" lavastamine Tallinnfilmis. Sirp, 23. apr., lk. 18-19.
Säde, Enn (2010). Filmimehena taevas vaikust kuulatamas. Sirp, 30. juuli, lk. 17.
Meri, Lennart (2010). Suur üksiklane. Sirp : Sirbi (ja Vasara) 70. sünnipäeva eriväljaanne, 1. okt., lk. [11, 14-15].
Tamm, Boris (2010). Miks on meil üksiklane? Sirp : Sirbi (ja Vasara) 70. sünnipäeva eriväljaanne, 1. okt., lk. [15].
Lõhmus, Jaak (2010). Mõne kuuga - ja selline pööre! Maaleht, 28. okt., lk. 28.
Утгоф, Григорий (2010). Мнимый Тарковский. Русские в Прибалтике. Москва, С. 311-316.
Eesti Päevaleht (2010). Kaljo Kiisa stipendiumi sai Liis Nimik. 8. dets., lk. 5.
Tuumalu, Tiit (2010). Pärn on nüüd nähtav igast kandist. Postimees, 18. okt., lk. 15.
Postimees (2010). Tallinfilmi juhatajaks sai Henry Kõrvits. 2. dets., lk. 14.
Müürsepp, Erik (2010). Kilplased saavad eesti filmi juubeliaastaks kilbi läikima. Eesti Päevaleht, 30. jaan., lk. 7.
Kaas, Karri (2010). Taastatud filmiklassika. Pärnu Postimees, 12. jaan., lk.7.
Ojakivi, Mirko (2010). "Suvi" saab põhjanaabrite juures peagi uue hingamise. Eesti Päevaleht, 18. märts, lk. 7.
Postimees (2010). Programm "Eesti film 100" jätkub. 28. juuni, lk. 11.
Koppel, Annika (2010). Raba talu vallatud kurvid. Eesti Naine, okt., lk. 32-34 : ill.

2009

Kiwa, pseud. (2009). "Hukkunud Alpinisti hotelli" maagiast ja müstikast. Postimees : AK : arvamus, kultuur, 14. nov., lk. 3.
Virve, Tõnu (2009). Tõnu Virve salasõnum suletud maailmast  (intervjueerinud Janar Ala). Postimees : AK : arvamus, kultuur, 14. nov., lk. 3.
Reinolt, Dagmar (2009). Cinamon kui uus nähtus kinomaastikul. Eesti Ekspress : TV Ekspress, 27. veebr., lk. 2-3.
Ruus, Ago (2009). Airi Kasera 75. Oma Hobu, nr. 3, juuni, lk. 69 : ill.
Tõnisson, Tõnis (2009). Raba talus tähistati "Vallatute kurvide" juubelit. Nädaline, 8. sept., lk. 1.
Laasik, Andres (2009). Noor Stirlitz seikleb Tallinnas. Eesti Päevaleht, 27. okt., lk. 16.
Palli, Ilmar (2009). Sõitsin operaatorile otsa. Statiiv puruks, operaatoril kulm lõhki. Maaleht, 11. veebr., lk. 20-21.
Ala, Janar (2009). "Vallatud kurvid" - 50 aastat hiljem. Postimees, 7. sept., lk. 15.
Laasik, Andres (2009). Eesti filmile tehakse 100 aasta juubeliks revisjon. Eesti Päevaleht, 21. jaan., lk. 14 : ill.
Teder, Tarmo (2009). Eesti filmid pannakse kõik kirja ja võrku. Sirp, 23. jaan., lk. 19.
Tuumalu, Tiit (2009). Rahvusfilmograafia kustutab ühe eesti filmi valge laigu. Postimees, 21. jaan., lk. 15 : ill.
Pullerits, Priit (2009). Köitev küüditamisfilm valmis ülemuste vastuseisu kiuste. Postimees, 25. märts, lk. 23.
Ala, Janar (2009). Eikuhugi viiv tee. Postimees : AK : arvamus, kultuur, 14. nov., lk. 2.
Postimees (2009). Sõpruse kino otsib üürnikku. 3. nov., lk. 8.
Koppel, Annika (2009). Annika Koppel: taastame filme ka masuajal (intervjueeris Andres Laasik). Eesti Päevaleht, 16. nov., lk. 14.
Trossek, Andreas (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979 : joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft ; kd. 18, nr. 1-2. Tallinn, Lk. 69-107 : ill.
Teater. Muusika. Kino, (2009). Ühiste kavatsuste kokkulepe : Eesti rahvusfilmograafia (filmide elektroonilise andmebaasi) loomiseks. nr. 2, lk. 122-124.
Teinemaa, Sulev (2009). Kultusfilmi igav hingamine. Postimees : AK : arvamus, kultuur, 14. nov., lk. 3.
Laasik, Andres (2009). Lumeväli hiilgab "Hukkunud Alpinisti hotellis" nüüd eredamalt. Eesti Päevaleht, 16. nov., lk. 14-15.
Ruus, Jaan (2009). Mängitsemine ulmeilmas. Sirp, 13. nov., lk. 17.
Ruus, Jaan (2009). Hukkunud Alpinisti hotell. Eesti Ekspress : TV Ekspress, 12. nov., lk. 5.
Караев, Николай (2009). Гостиница вне нашего мира. День за Днём, 20-26 ноября, с. 28.
Tuumalu, Tiit (2009). Kuidas pritsimehed filmi päästsid. Postimees, 28. okt., lk. 15.

2008

Ruus, Jaan (2008). Kolm Eesti igatsust. Eesti Ekspress : TV Ekspress, 11. dets., lk. 9.
Ruus, Jaan (2008). Eksimuste komöödia. Eesti Ekspress : TV Ekspress, 18. dets., lk. 9.
Trossek, Andreas (2008). When did it get political? : Soviet film bureaucracy and hand-drawn animation. Via Transversa : Lost Cinema of the Former Eastern Bloc. Tallinn, 2008. (Koht ja paik = Place and location: studies in environmental aesthetics and semiotics ; 7) Lk. 31-45.
Laasik, Andres (2008). Kuidas Lennart Meri "Viimset reliikviat" tegi / Andres Laasik 
Eesti Päevaleht : Laupäev : Kultuur (2008) 29. märts, lk. 7.
Koppel, Annika (2008). Eesti film saab varsti saja-aastaseks. Sirp, 25. apr., lk. 12. 
Lõhmus, Jaak (2008). Filmid, mis püüdsid aega Eesti kroonikafilmidest 1987-1988. Sirp, 29. aug., lk. 8.
Lõhmus, Jaak (2008). ETV ekraanil tiksub mustvalge ajamasin. Eesti Ekspress : TV Ekspress, 2. okt., lk. 4.
Iho, Arvo (2008). Vastab Arvo Iho (interv. Sulev Teinemaa). Teater. Muusika. Kino, ak. 27, nr. 8/9, lk. 4-18.
Postimees (2008). Nukufilm on stereokino pioneer. 15. okt., lk. 15.

2007

Postimees (2007). Olav Neulandi mälestusõhtu. 27. apr., lk. 15. 
Linnaleht (2007). Väärtfilmid Kumu auditooriumis. 2. märts, lk. 21.
Postimees (2007). Filmiõhtul linastuvad "Leelo" ja "Tuulepealsed leelod". 14. nov., lk. 15.
Õun, Ann (2007). "Naerata ometi" - ülim realism. Muusa, nr. 2, märts, lk. 60-61.
Davidjants, Kristiina (2007). Kas Eesti kaamera on isane. Muusa, sept., lk. 86-88.
Õun, Ann (2007). Lammas all paremas nurgas. Muusa, nr. 5, Suvi, lk. 52-54.
Mägi, Riina (2007). "Kevade" sünnilugu dokumentaalfilmis. Vooremaa, 26. mai, lk. 4.
Kark, Tõnu (2007). Nipernaadi oli Tõnu Kargile nagu taeva kingitus (interv. Tiit Tuumalu). Postimees, 24. okt., lk. 20.
Õun, Ann (2007). Hullumeelsus. Muusa, nr. 1, jaan., lk. 46-48.
Virve, Tõnu (2007). Kuidas filmiti "Nipernaadit"? Eesti Päevaleht, 3. nov., lk. 24.
Niineste, Mart (2007). Uus-Sakala kinokeskus : seitse saali kommertsi, kaks saali kunsti. Eesti Päevaleht, 4. juuli, lk. 16.
Eidemiller, Rainer (2007). Põhiseadusvastaste intresside tagasinõudmine maksuhaldurilt (Priit Lätt). Maksumaksja, nr. 6/7, juuni, lk. 70-71.
Koppel, Annika (2007). Toomas Nipernaadi uus tulemine. Sõprus, 12. sept., lk. 4.
Laasik, Andres (2007). Mängufilmi "Kevade" DVD kannab klassikat digiajastu vääriliselt. Eesti Päevaleht, 7. veebr., lk. 14.
Säde, Enn (2007). Enn Säde: "Restaureeritud "Leelo" on tänapäevase tehnoloogia ime" (interv. Anneli Ammas). Eesti Päevaleht, 25. sept., lk. 8-9.
Tuumalu, Tiit (2007). Täies hiilguses "Kevade" jõudis DVD-le. Postimees, 6. veebr., lk. 16.
SL Õhtuleht (2007). Taastatud kultusfilm "Kevade" jõudis DVDle. 8. veebr., lk. 17.
Postimees : Arter (2007). "Kevade" teine tulemine. 10. veebr., lk. 10.
Krabo, Anu (2007). Taastatud "Kevade" jõudis DVDle. Vooremaa, 10. veebr., lk. 4.
Säde, Enn (2007). Tsenseeritud laulupidu. "Leelo" lugu (interv. Tiit Tuumalu). Postimees, 9. okt., lk. 19.
Postimees (2007). Kinos Sõprus linastub taastatud dokumentaalfilm "Leelo". 19. okt., lk. 13.
M. K. (2007). 38 kevadet hiljem. Kroonika, nr. 7, 13. veebr., lk. 36.
Ansip, Karol (2007). Sissevaateid eesti dokumentaalfilmi IV. Teater. Muusika. Kino, ak. 26, nr. 10, lk. 112-119.
Õun, Ann (2007). Südasuvise idülli negatiiv - "Hukkunud alpinisti hotell". Muusa, nr. 3, apr., lk. 64-66.
Kiwa, pseud. (2007). HAH sõidab sisse (Raimo Jõerand). Muusa, nr. 3, apr., lk. 67.
Unt, Aune (2007). Olla katlakütja või teha filme (interv. Jaanus Sillavere, toim. Kaidi Tago). Teater. Muusika. Kino, ak. 26, nr. 10, lk. 120-129.

2006

Postimees (2006). Filmirahvas mälestab Lennart Merit. 28. märts, lk. 22.
Rohusaar, Triin (2006). Mudilaste multilaegas näitab animaklassikat suurtele ja väikestele. Sõprus, 6. sept., lk. 4.
Koit : Nädal (2006). Eesti kinodes sai mullu vaadata 148 uut filmi. 21. jaan., lk. 13.
Postimees (2006). Kinomajas algab filmisari "Spets värk!" 19. jaan., lk. 13.
Rajasaare, Katrin (2006). "Staariks olemine on omaette töö!" Stiil : Staari-eri, sept., lk. 32-33.
Palli, Ilmar (2006). Eesti filmi tipud. Maaleht : TeRa, nr. 26, 3. juuli, lk. 6.
Laasik, Andres (2006). Juhan Viiding aitas Gailiti poeesia filmikeelde tõlkida. Eesti Päevaleht, 9. juuni, lk. 17.
Vooremaa : Palamuse Valla Teataja (2006). Kaks filmiõhtut. nr. 10, 28. okt., lk. 1.
Laasik, Andres (2006). Leida Laius Eduard Vilde abil eesti naist uurimas. Eesti Päevaleht, 21. apr., lk. 17.
Mägi, Riina (2006). Palamusel näidatakse "Pingviinide marss". Vooremaa, 24. okt., lk. 3.
Lepassalu, Virkko (2006). V kino pravjat bal bjurokratõ. Вести Дня, 7. nov., lk. 6-7.
Näripea, Eva (2006). Film, ruum ja narratiiv : "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" ning "Viini postmark". Fiktsioon ja film. Tallinn, 2006. (Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft ; 4[15]). Lk. 55-76.
Valuiski, Ivan (2006). Iz zhizni odinokogo operatora (interv. Boris Tuch). День за Днём, 28. juuli, lk. 33.
Sharubin, Nikolai (2006). "Radosti srednego vozrasta" dvadsat let spustja (interv. Jelena Skulskaja). День за Днём, 25. veebr., lk. 22.
Linnaleht (2006). Universaalne mütoloogia. nr. 13, 25. jaan., lk. 11.
Hanson, Raimu (2006). Sadamateater näitab filme. Tartu Postimees, 9. jaan., lk. 7.
Sirp (2006). Film. Tartu Sadamateater hakkab koostöös Tallinnfilmiga teatrimajas filme näitama kahel päeval nädalas. nr. 2, 13. jaan., lk. 18.
Post, Eda (2006). Tartu Sadamateater näitab väärtfilme. Eesti Päevaleht, 7. jaan., lk. 26.
Kangur, Maili (2006). Multifilmid "Naerupall" ja "Mardileib" taas kinos. Eesti Päevaleht, 13. okt., lk. 18.

2005

Kärk, Lauri (2005). Lugemisega aega säästes I : "Tallinnfilmi mängufilmid" Postimees, 1. apr., lk. 14.
Remsu, Olev (2005). Päts oli keiser, Laidoner juht. Sirp, 11. märts, lk. 17.
Aaremäe, Anu (2005). Filmide lahtimuukija. Eesti Päevaleht : Mõte, talv, lk. 6-9.
Aaremäe, Anu (2005). Filmide lahtimuukija. Mõte : Tele2 kliendiajakiri, Talv, lk. 6-9.
Näripea, Eva (2005). Sotsrealistlik keskaeg. Tallinna vanalinn ENSV mängufilmis 1969-1972. Kohanevad tekstid : [artiklikogumik]. Tartu, Lk. 303-322.
Näripea, Eva (2005). Dissonantne pärand ja turistlik pilk = Dissonant Heritage and the Tourist Gaze. Ehituskunst = Estonian architectural review, nr. 43/44, lk. 56-62.
Tomingas, Ivi (2005). Werewolf. Estonian Culture, nr. 1, lk. 18-19.
Kuznetsov, Roman (2005). V Jõhvi otkrõvajetsja novõi kinozal. Нарвская Газета, 22. okt., lk. 4.
Kossar, Kristel (2005). Moodne kino jõuab peatselt ka Jõhvi. Postimees, 19. okt., lk. 19.
Sirp (2005). Film. 26.X avas Jõhvi uhiuue kino. nr. 40, 28. okt., lk. 19.
Zelimhanova, Alina (2005). Kino bez popkorna. Вести Дня, 29. okt., lk. 5.
Koppel, Annika (2005). Kino Amadeus ja teised. Sirp, nr. 41, 4. nov., lk. 11.
Linnard, Tiia (2005). Na sledujushtshei nedelje v Jõhvi otkrojut kinozal. Северное Побережье, 21. okt., lk. 1, 3.

„TALLINNFILM“ KUI MONUMENT

Jaan Ruus

Tallinnfilmi logo sünd

1963. aasta jõululaupäeval nimetas Eesti NSV Ministrite Nõukogu Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudio ümber filmistuudioks „Tallinnfilm“. Aasta eelviimane ringvaade „Nõukogude Eesti“ nr. 39 kannab uhkelt uut päistiitlit tuttavate perspektiivi viidud tähtedega TF. Tõsi, vanalinlik latern lisandus embleemile alles järgmises ringvaates. Embleemi autoriks on tollal stuudios töötanud operaator Kalju Kivi. Kivi võitis stuudio konkursil kunstnik Oleg Kurge, kes esitas arvukalt kavandeid, ning juba pärast võitu tegi tema tuttav kunstnik ettepaneku lisada latern. Kivi pani selle siis ka ekraanil süttima.

Stuudio rahvas võttis uue embleemi vastu vaimustusega. Oli veel Hruštšovi poliitilise sula aeg ja kineastid elasid üle enesetunde tõusu. „Ansbergid (ENSV kultuuriminister 1953-63) tulevad ja lähevad, mina tahan kunsti teha!“ deklareeris noor Kaljo Kiisk, kes oli stuudiosse režissööriks tulnud juba 1955. 1962 valis Eesti Kinematografistide Liidu asutamiskongress tollal parteitu Kiisa oma juhatuse esimeheks, kuigi kompartei ideoloogiasekretär Leonid Lentsman oli selle uue loomeliidu juhi koha ette näinud võimu suhtes ülilojaalsele ja Moskva korraldusi enesestmõistetavalt täitvale stuudio filmioperaatorile Semjon Školnikovile.

Eesti filmikunsti sünd selle tõsises tähenduses

1960. aastad olid „Tallinnfilmi“ tõusuaastad. Mängufilmide ilmet hakkasid kujundama Moskvas filmi- (Jüri Müür, Leida Laius, Veljo Käsper) või teatrialase (Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement) ettevalmistuse saanud lavastajad. Suurenes eritlusvõime ja huvi psühholoogia vastu. Juhustsenaristide asemel pöördus stuudio kirjandusklassika poole (E. Bornhöhe, A. Kitzberg, O. Luts, A. H. Tammsaare, E. Vilde). Stsenaariume (peamiselt oma teoste) ainetel kirjutasid kõik tuntud kaasaegsed tegevkirjanikud. Mängufilmide toimetuskolleegiumi, stuudio aju, oli samuti toodud juhtima kirjanikud. 1961 sai peatoimetajaks Ants Saar, seejärel Lembit Remmelgas (1963-1976). Stuudios tegutsesid professionaalsed operaatorid Mihhail Dorovatovski, Jüri Garšnek, Harri Rehe), filmikunstnikud Peeter Linzbach, Hilda Kruusi, Halja Klaar, Rein Raamat, Linda Vernik. Filmide tegemist korraldasid vilunud tootmisjuhid (tänapäevaste produtsentide eellased), mitmed sõjaeelse töökorralduskogemusega: Arkadi Pessegov, Kullo Must, Viktor Sõmer, seejärel Veronika Bobossova, Raimund Felt, Karl Levoll. Oli häid kogenud monteerijaid (Vera Parvel, Virve Sirel, Ludmilla Rozenthal, Leili Karpa) ja helioperaatoreid (Harald Läänemets, Roman Sabsai, Raimond Schönberg, Ülo Saar, Herman Vahtel, Enn Säde). Kõik filmitootmise lülid olid kaetud. Filmides mängisid kõik Eesti tuntud teatrinäitlejad.

Eesti Filmiajakirjanike Ühingu poolt 2002. aastal koostatud kõigi aegade parimate eesti mängufilmide Top 10-s on üheksa tehtud stuudios „Tallinnfilm“ ja neli neist valmis 1960ndatel aastatel. Enamgi, Eesti filmikunst selle sõna tõsises tähenduses sündis alles 1960. aastatel ja valdavalt stuudios „Tallinnfilm“ („Eesti Telefilmist“ tulevad siia vaid mõned eredad loomeisiksused nagu Virve Aruoja, Mati Põldre, Virve Koppel, Mark Soosaar). Kuni 1960ndate aastateni tehti Eestis kinematograafiat, kunstilisi maailmu aga loodi hõredalt (seda ka siis, kui vaatame tagasi Eesti Vabariiki või vene tsaari aega).

Nõukogude aja mõjutused

Alles 1960ndate lõpul tuli „Tallinnfilmi“ kunstinõukogus pidevalt toimiva ametikeelena kasutusele eesti keel, sest ikka oli veel stuudios umbkeelseid venelasi. Tõsi, selleks ajaks oli juba lahti saadud kahest eesti nõukogude mängufilmile aluse pannud, Venemaalt Eestisse head tööd otsima tulnud andetutest režissööridest Aleksander Mandrõkinist (kes lavastas 1955 stuudio ametliku esimese mängufilmi, sisuliselt kontsertfilmi „Kui saabub õhtu…“), Viktor Nevežinist, Mihhail Jegorovist. Nende klišeelikud filmid 1955-1961 otsisid tollasest aja- ja ilukirjandusest tuttavaid valmislahendusi. Nevežin, kes ei osanud sõnagi eesti keelt, jõudis isegi lavastada O. Lutsu „Tagahoovis“ ja oli ka filmi stsenaristiks A. Särevi kõrval. Vene nõukogulik taak püsis stuudios kogu aeg kaalupommina jalus, Moskva kinoministeeriumist Goskinost stuudio ei pääsnud, kuna mängufilmide, animafilmide ja populaarteaduslike filmide jaoks andis raha Goskino. Seal tuli ka kinnitada stsenaariumid ning üle anda valmis filmid. Muidu raha ei saanud.

„Tallinnfilmi“ eellugu ja kujunemine: „Eesti Kultuurfilm“, okupatsioon ja sõda

Filmitootmine oli koondunud Tallinna juba kolmekümnendatest aastatest peale, riiklik stuudio „Eesti Kultuurfilm“ (alates 1931. aastast majanduslikult nõrgal järjel sihtasutusena, aastast 1936 riikliku propaganda organina) tootis riiklikke väärtusi propageerivaid sundkroonikaid ja heasoovlikke valgustusfilme. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal oli nõukogude võimul hea ühekorraga kogu Eesti filmitootmine üle võtta. Septembris 1940 stuudio „Eesti Kultuurfilm“ natsionaliseeriti ja varad anti jaanuaris 1941 üle Nõukogude Liidu Rahvakomissaride nõukogu juures asuvale kinokomiteele nimetusega „Kinokroonika Eesti Stuudio“. Nõukogude Liidu rahvakomissaride nõukogu loal moodustati jaanuaris 1941 Kroonika-dokumentaalfilmide Tallinna Kinostuudio.

Teine maailmasõda lõhkus seosed „Eesti Kultuurfilmi“ ja Tallinna Kinostuudio vahel. Ainus Venemaa suunas evakueerunud Kultuurfilmi operaator Vladimir Parvel vedas osa stuudio tehnikast Leningradi, kus see ära roostetas. Sõda pillutas stuudio isikkoosseisu laiali. Andekamaid operaatoreid Noel Envald oli sakslasena 1939 ümber asunud Saksamaale. Ta tuli küll 1941 tagasi saksa sõjaväe propagandarühma liikmena, kuid filmimisega enam ei tegelnud ja oli rühma sideohvitseriks Eesti Omavalitsuse sisedirektooriumis. Operaator Tarmo Meristu tegutses 1944. aastal Soome luuregrupis Erna. 1944.a. 9. märtsi pommitamisel hävis Harju tänav 46 hoone, kus oli „Eesti Kultuurfilmi“ kontor ja laboraoorium. Hiljem taastati stuudio jaoks endine pangamaja, endisest kultuurfilmist paar maja edasi, uue aadressiga Harju tänav 9.

Kinokroonika Tallinna Stuudio nimetuse all pärast sõda 1945 tööle asunud propagandaasutuses (aastast 1947 Tallinna Kinostuudio) tehti ringvaateid „Nõukogude Eesti“, aga ka suurvormidena samanimelisi ülevaatlikke filme. 1948 töötas stuudios 25 inimest, operaatoritena tuli Moskvast tööle seni gastroleerijana tegutsenud Nõukogude Liidu rindeoperaator Semjon Školnikov ja Nikolai Saljutin. Venemaaeestlane Vladimir Tomberg, kes aga eesti keelt sõnakestki ei kõnelnud, oli rindeoperaatorina siia tulnud juba 1945. Ta tegutses ka aastail 1948-1952 ministri asetäitjana Eesti NSV Liiduvabariiklikus Kinematograafia Ministeeriumis (minister oli Olga Lauristin). Stuudio mainet kujundasid ka Venemaalt Tallinna tööle tulnud režissöörid N. Dolinski, S. Savenko, V. Kavrišvili, A. Mandrõkin. Parveli käe all õppis assistendina ametit demobiliseerunud nõukogude armee kapten Vitali Gorbunov. Tööle lubati ka Eesti Vabariigi ajal „Eesti Kultuurfilmis“ tegutsenud operaator Konstantin Märska ja hiljem helitehnik August Eljari.

Kõik filmid ülistasid kommunistliku partei poliitikat ja esitasid soovitut tegelikkuse pähe. Neid kandis stalinlik vaim oma progressiusus ja kõmisevas paatoses. 1947 oli Eestisse saadetud – eeskuju andmiseks - Viinis sündinud ja Berliini ning New Yorgi kaudu 1930ndatel Venemaale tulnud juudi päritolu režissöör Herbert Rappaport. Riigitruu professionaalse kineastina oli tema ülesandeks näidata, kuidas tuleb teha ideoloogiliselt õigeid filme. Ja ta lavastaski poliitilise salongidraama eesti intelligentsi ümberkasvamiseks nõukogudemeelseks („Elu tsitadellis“ „Lenfilmi“ märgi all). Muide, sama rolli pandi Leedus täitma Vera Strojeva filmiga „Marite“ (1947) leedu naispartisanist ja Lätis Juli Raizman (biograafilise filmiga „Rainis“, 1949).

Nuku- ja dokumentaalfilmi teke 1950-1960ndatel 

Nõukogude Liidus juhtis kino Stalin isiklikult. Pärast tema surma 1953 muutus kinoprotsess palju vähem kivinenuks ja lubati organiseerida ka kineastide loominguline ühendus Eesti Kinematografistide Liit (NSVL Kinematografistide liidu osaorganisatsioon), mille orgbüroo asutati 1958 ja asutamiskongress toimus Tallinnas 1962. Kuid ühiskond jäi põhimõtteliselt samasuguseks totaalseks riigikapitalismiks (kuigi nimetatud sotsialistlikuks) ja arvestatavate tulemusteni jõuti alles 1960. aastatel. 

Samal Hruštšovi ajal, mõned aastad varem, 1957, oli Bakuus sündinud ja 1930. aastatel Saksamaal nukufilmiateljeedes töötanud stuudio kombineeritud võtete operaator Elbert Tuganov algatanud nukufilmide tootmise (esimeseks ühe nukuga „Peetrikese unenägu“ (1957). Tema filmide laad vastas tollasele Euroopa festivalifilmidele ja nukufilmid said Eestis populaarseks. 1963. aastal lavastama asunud Heino Pars seostas oma väljamõeldud tegelase operaator Kõpsu abil nukktegelased ja looduse. 

Pärast Stalini surma likvideeriti Eesti NSV Kinematograafia Ministeerium. Kino hakkas juhtima Kinematograafia Peavalitsus äsja moodustatud värskes Eesti NSV Kultuuriministeeriumis. Seoses kohaliku kaadri edutamisega vähestel Beria riiki juhitud kuudel lahkus Vladimir Tomberg Moskva stuudiosse „Tsentrnautšfilm“.

Kroonikaoperaatoritena olid alustanud sõjaeelsed kinomehhaanikud Eduard Eljas ja Evald Vaher. Juurde tulid Harry Martinson, Toomas Kirdelaht. 1950. aastate teisest poolest, aga peamiselt 1960. aastatest täienes stuudio peamiselt Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (Reet Kasesalu, Valeria Anderson, Andres Sööt, Hans Roosipuu, Toivo Kuzmin, Vladimir Maak, Mati Kask, Rein Maran, aga ka Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanutega (Ülo Tambek, Peep Puks, Peeter Tooming). Filmides hakati vaatlema ajastu probleeme, kasvasid üldistusvõime ja kunstilise kujundi loomise oskus. 1960. aastate keskpaigast võib kõnelda eesti kunstilisest dokumentaalfilmist.

Kinoringvaateid „Nõukogude Eesti“ tegi stuudio aastast 1944 (1950. aastatel 52, hiljem 48 ja 24 numbrit aastas). Kuigi ringvaatele esitati samu nõudmisi, mis muule ajakirjandusele, suudeti neis vältida lausnõmedusi ja säilitada asjalikkust (peatoimetaja Peedu Ojamaa).

1970. aastateks saavutas stuudio stabiilsuse. 1971 oli Rein Raamat rajanud ka joonisfilmide järjepideva tootmise (esimeseks tema režiis ja kunstnikutöös „Veekandja. Tüütu muusik. Armastab“, 1972). 


Uus põlvkond: 1970ndad ja sellest edasi

Kuigi filmikunstis nagu kogu ühiskonnaski toimus stagnatsioon, kasvas kinno järk-järgult uus põlvkond. Mängufilmidega katsetasid teatrilavastajad Jaan Tooming, Kalju Komissarov. 1970ndate lõpul tulid uute režissöörinimedena Peeter Simm, Peeter Urbla, Olav Neuland, esiktööd tegid operaatorid Jüri Sillart, Arvo Iho, Ago Ruus. Alates 1980ndatest teevad mängufilme Valentin Kuik, Helle Karis, Mark Soosaar, Lembit Ulfsak, senised operaatorid Arvo Iho ja Jüri Sillart. Kunstnikena asusid stuudios tegutsema Priit Vaher, Imbi Lind, Tõnu Virve, Helve ja Heiki Halla, Toomas Hõrak, Ronald Kolman, Mare Raidma. 1990ndatel lavastasid oma täispikad tööd Sulev Keedus, Roman Baskin, Aare Tilk, Jaan Kolberg, Hardi Volmer. Kunstnikuna tegutses Ervin Õunapuu. Helirežissöörideks tulid Jaak Elling, Toivo Elme. Just filminäitlejatena kerkisid tuntud nägude Eve Kivi ja Ada Lundveri kõrvale Lembit Ulfsak, Elle Kull, Tõnu Kark, Mikk Mikiver, Arvo Kukumägi. Kuid kõik vähegi tuntud eesti teatrinäitlejad on mänginud „Tallinnfilmi“ filmides.


Joonis- ja nukufilmi areng

Joonisfilmis tulid Rein Raamatu kõrvale uued nimed. 1970. aastate algusest asus lavastama Avo Paistik. Operaatoriks tuli Janno Põldma ja kunstnikeks Heiki Ernits ning Priit Pärn. Viimane startis seitsmekümnendate lõpust särava, pildiparadokse pilduva režissöörina. Režissööridena proovisid kätt kunstnikud Ando Keskküla, Rein Tammik, Raivo Järvi. Kaheksakümnendatel debüteerisid režissööridena Valter Uusberg ja Mati Kütt. 1990tel tulid hoogsalt uued režissöörid Hillar Mets, Peep Pedmanson, Aarne Vasar. Oma esimese lavastajatöö tegi Heiki Ernits.

Nukufilmis debüteerivad 1970. aastatel lavastajatena Aarne Ahi, Heiki Krimm, Tõnis Sahkai. Nende traditsioonilisele laadile toovad 1980ndatel vaheldust karikaturistid ja kunstnikud Heinz Valk, Kalju Kurepõld, Kaarel Kurismaa, Raivo Järvi. 1980ndatest aastatest määravad oluliselt eesti nukufilmi ilmet Riho Unt, Hardi Volmer ja Rao Heidmets. Üheksakümnendatel debüteeris lavastajana senine operaator Janno Põldma. Kasutati nii lame- kui ümarnukutehnikat, ka piksillatsiooni.


Tõsielufilmi kaks viimast aastakümmet stuudios

Stuudio dokumentaalfilmide ilmet määrasid olulisel moel Andres Söödi, Peep Puksi ja alates 1970ndatest stuudios töötanud Mark Soosaare looming. Ajaloolisi montaažfilme tegi Vladimir Karassev-Orgussaar (Karasjov), spordifilme Hans Roosipuu. Hoo sai sisse filmiautor Peeter Tooming. Jüri Müüri ja Enn Säde äge filmipublitsistika oli täis sotsiaalkriitilisi vaatlusi.

Perestroika aeg ei toonud stuudio dokumentaalfilmidesse järsku murrangut, küll aga võimaldas kõnelda seni vaikitud sotsiaalsetest probleemidest ja seni keelatud teemadest (Eesti aeg, mustlased, rahvusvähemused, prostituudid, vangid, geid). Peeter Tooming võitles oma filmidega kavandatava fosforiidikaevandamise vastu. Hannes ja Renita Lintropide lühifilmid said rahvusvahelise tunnustuse. Stuudio vähestest aimefilmidest tuleks nimetada 1970ndate algusest tehtud Lennart Meri etnoloogilisi ja Rein Marani loodusfilme.


„Tallinnfilm“ kui filmitootmise kompleks

Kogu nõukogude aja oli „Tallinnfilm“ kompleksstuudio, mis tegi filmid valmis algusest lõpuni. Tal oli oma paviljon Kaupmehe tänaval, (ehitati ka uus, Hiiule, nurgakivi pandi 1980), oma must-valge laboratoorium, heliateljee, oma ülesvõttetehnika tsehh, dekoratsiooni- ja kostüümiladu, dublaažiosakond (venekeelseid filme dubleeriti eesti keelde 1946. aastast). Nukufilme valmistati stuudio paviljonis Randveres. Muidugi oli stuudiol ka transpordi-, valgus- ja pürotehnika osakond. Seoses tootmise reorganiseerimisega Nõukogude Liidus moodustati 1984. aastal stuudios kolm loomingulist tootmisühendust (LTÜ-d): mängufilmide LTÜ, kroonika-, dokumentaal- ja populaarteaduslike filmide LTÜ ning joonis- ja nukufilmide tegemiseks multifilmide LTÜ.

1990 lõpetas stuudio direktor oma käskkirjaga mängufilmide LTÜ tegevuse ja moodustas stuudio koosseisus isemajandava stuudio „Joonisfilm“. Aastal 1991 oli stuudio struktuuris 21 osist, s.h. stuudio „Joonisfilm“, stuudio „Nukufilm“ ja kroonikastuudio. Endiselt tegutses dublaažigrupp. Mängufilmide tegijaid said palka struktuuriosast „Mängufilmide töötajad“.


Eesti on iseseisev. „Tallinnfilm“ kuivab kokku 

Aprillis 1992 reorganiseeriti „Tallinnfilm“ riiklikuks aktsiaseltsiks ja seoses riikliku finantseerimise lõpetamisega alustati kõikides osakondades koondamist. Stuudio töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba ligi 500 inimeseni.

Seni tagas kõikide mängu- ja animafilmide tegemise rahaliselt Nõukogude Liidu Kinokomitee Moskvas (Goskino), mis moodustas enamuse stuudio eelarvest. Propagandaringvaated ja dokumentaalid tulid Eesti NSV eelarve kaudu. Iseseisvunud Eesti kultuuri- ja haridusministeerium otsustas 1993. aastast filmi alal üle minna asutuste finantseerimiselt projektide finantseerimisele ja ministeeriumi rahastamistaotlustele ilmus uus amet – produtsent. Viha nõukoguliku filmitootmise ja selle ületsentraliseerituse vastu hävitas seni kogu Eesti filmitootmist koondanud stuudio. „Tallinnfilm“ oli paljude jaoks nagu liidutehas Dvigatel või võimukas sovhoos või kolhoos ja samastus enamiku kineastide teadvuses kõige nõukogulikkuse taagaga. Teatrid nii ei käitunud ja tagantjärele on selgunud, et vihane filmimaailm viskas koos väga räpase pesuveega soojast lesimisvannist välja ka lapse, s.t. oli nõus filmitootmise täieliku detsentraliseerimisega. Samuti ja samal viisil lõpetati suurtootmine ka põllumajanduses.

Mais 1994 koondati koosseisust nuku- ja joonisfilmi stuudiod ja nende baasil moodustati aktsiaseltsid AS „Nukufilm“ ja AS „Eesti Joonisfilm“. 1995. aastast lõpetati RAS „Tallinnfilmis“ nii mängu- kui ka dokumentaal- ja animafilmide tootmine. Stuudio viimaseks mängufilmiks jäi „Tulivesi“ (1994, koos Faama Filmiga). Jätkus ringvaadete „Eesti Kroonika“ tegemine.

Stuudio viimane film, ringvaade „Eesti Kroonika“ (aastast 1989 ringvaate „Nõukogude Eesti“ asemel) dateeriti 1. jaanuariga 1998. Sellega lõpetas „Tallinnfilm“ filmide tootmise.