Eesti Kultuurkapital

Eesti Kultuurkapital (lühend KULKA) on fond Eesti kirjanduse, kunsti ja teaduse edendamiseks. Seadus Kultuurkapitali asutamise kohta võeti vastu Konstantin Pätsi esimese valitsuse poolt 8. juulil 1921, kuid seda ei kinnitatud Riigikogu poolt. Selle seaduse alusel jõustus majandusministri määrus “Isiklikuks tarvitamiseks müüdava piirituse ja viina kohta”, millega omavalitsused võtsid iga pooletoobi piirituse ja viina müümiseks antud loalt 2,5 % Kultuurkapitali heaks. Kultuurkapitali asutamiseni jagas toetusi haridusministeeriumi kunstiosakond.

Kultuurkapitali asutamine õnnestus alles 1925. aastal, kui 5. veebruaril 1925 võeti riigikogu poolt vastu Eesti Kultuurkapitali seadus. Esimesed sihtkapitalide koosolekud peeti aprillis ja mais. Kultuurkapitali nõukogu pidas esimese koosoleku 3. juunil 1926 haridusminister H. B. Rahamäe juhatusel. Stipendiumijaotused toimusid kaks korda aastas: 1. aprillil ja 1. oktoobril.

Pikaajalisi vaidlusi tekitasid rahajagamise põhimõtted. 1926. aastal üritati haridusministeeriumi survel ja uue nõukogu kodukorraga  määrata rahajaotust vastavalt loomeinimese saavutustele. 1927. aastal vaieldi rahade jagunemise üle erinevate sihtkapitalide vahel, nõukogu töökorra üle ja toetuste määramise otstarbekuse üle. Kultuurkapitali nõukokku hakkasid kuuluma riigikogu liikmed, enamasti ministrid.

1. novembril 1927 võeti vastu uus Kultuurkapitali seadus, mille järgi 50%  jaotatavatest rahadest läks valitsuse käsutusse. Nõukogus moodustati 2 alalist komisjoni: kultuuripoliitiline komisjon ja eelarve komisjon.

1934. aastal saab K. Pätsi eestvõttel oluliseks riikliku ja rahvusliku mõtteviisi süvendamine. Selleks puhuks luuakse Riiklik Propaganda Talitus. 1930ndatel süveneb riigi kontrolliv- korraldav joon Kultuurkapitali tegemistes. Tänu jõulisele riiklikule kultuuripoliitikale hääbub Kultuurkapitali nõukogu kultuurikomisjoni tegevus. 1939. aastal läheb 50% valitsuse toetustefond presidendi otsustuspädevusse. Põhimõtteliselt kulutas president Päts Kultuurkapitali summasid heatahtliku diktaatori moel, jagades rahasid neile küsijaile, kes talle meelepärased.

30ndate lõpul kujunes Kultuurkapitali üheks prioriteediks toetada noori ja perspektiivikaid. Sel perioodil algatas Kultuurkapital ka ise loovinimesi toetavaid üritusi.

Kultuurkapitali tegevust üritati jätkata ka nõukogude võimu ajal, kuid edutult. Kultuurkapital likvideeriti ametlikult Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 24. aprillist 1941. aastast.

Kultuurkapital taastati taasiseseisvunud Eesti Vabariigis Eesti Kultuurkapitali seaduse vastuvõtmisega 1. juulist 1994. Fondi sissetulekud laekuvad peamiselt alkoholi- ja tubakaaktsiisist ning hasartmängumaksust. Eesti Kultuurkapitali tegevust juhib sihtkapitalide ja valitsuse esindajaist koosnev nõukogu. 1996 täpsustati põhikirja. Iga sihtkapitali tegevust korraldab sihtkapitali nõukogu, selle koosseisu kinnitab kultuuriminister ning selle volituste tähtaeg on kaks aastat.

Alates 1995. aastast annab Eesti Kultuurkapital välja aastapreemiaid. Need on Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad ja sihtkapitalide aastapreemiad.

Vt täpsemalt:
Uljas, J. (2009). Kultuurkapitali uus tulemine. Sirp, 24. juuli, lk 2.
Uljas, J. (2012). Eesti Kultuurkapital – eeskujud ja lahendused. Sirp, 24. august, lk 15–18.