Einari Koppel

Näitleja Einari Koppel sündis 21. detsembril 1925. aastal Tallinnas estraadi- ja tsirkuseartistide perekonnas (ema Ada Rätsep oli kabareetäht, isa Julius Koppel aga kuulus kloun Lex). Einari alustas kooliteed Tallinna 18. algkoolis ja lõpetas 1940. aastal Tallinna 21. algkooli. 1941–1943 õppis ta Tallinna Linna Poeglaste Kaubanduskoolis, kuid muusika- ja teatrihuvidega poissi ärivaldkond eriti ei tõmmanud. 1943. aastal värvati 18-aastane Koppel Saksa sõjaväe lennuväe abiteenistusse. On teada, et samal aastal võitles ta Soomes vabatahtlikuna Punaarmee vastu. Kuna olude sunnil tuli sõjaaegset elukäiku ka hiljem pikka aega nõukogude võimu eest varjata, siis ongi jäänud tema biograafia sõja-aastatesse lünk. 1946. aastal katsetas Einari Koppel korraks muusikaõpingutega konservatooriumis. Aastatel 1946–1950 töötas ta Eesti Raadios mittekoosseisulise diktor-reporterina ja õppis samal ajal Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis, mille II lennu ta lõpetas 1950. aastal.

Koppeli näitlejakarjäär jagunes kolme teatri vahel: 1950–1958 Ugala, 1958–1973 Vanemuine, kus ta kujunes esinäitlejaks ja teenis välja Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse ning 1973–1978 Tallinna Draamateater, mille ajal tast sai rahvakunstnik. Einari Koppel paistis silma avara loomingulise ampluaa poolest, mängides ka ooperis, operetis ja estraadil. Tal oli palju teatriajalukku läinud silmapaistvaid rolle, nagu näiteks Caius Marcius W. Shakespeare’i „Coriolanuses“ (Vanemuine, K. Ird 1964), nimitegelane P. Kuusbergi „Andres Lapeteuse juhtumis“ (Vanemuine, E. Kaidu 1964), Väitsa-Mackie B. Brechti ja K. Weilli „Kolmekrossiooperis“ (Vanemuine, E. Kaidu 1964), Richard III W. Shakespeare’i „Richard III-s“ (Draamateater, V. Panso 1975), Tolari T. Pakkala „Parvepoistes“ (Draamateater, V. Panso 1975) jne. Alates 1963. aastast mängis ta tihedalt ka telelavastustes.

Einari Koppeli järjepidev filminäitlejakarjäär sai alguse 1961. aastal Tallinna Kinostuudios valminud Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi filmiga „Ühe küla mehed“. (1955. aastasse jääb episoodiline filmiroll „Andruse õnnes“.) Sellele järgnes 1963. aastal Kaljo Kiisa „Jäljed“ ja sealt edasi kuni 1976. aastani oli Koppel peaaegu igal aastal uue filmiga seotud, s.h rollid Lenfilmis, Mosfilmis ja Leedu Kinostuudios, millega kaasnes ka üleliiduline tuntus. Kokku oli tal rolle 18 filmis. Praegusele filmipublikule on ta tuntud eelkõige kui nimiosaline Grigori Kromanovi filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“. Paralleelselt filmivõtetega mängis Koppel Lapeteuse rolli ka Vanemuise etenduses „Andres Lapeteuse juhtum“.

Einari Koppel oli väga mitmekülgse andega näitleja. Teatriteadlane Rait Avestik, kelle sulest on ilmunud ka raamat Koppelist, on tema kohta kirjutanud: „Einari Koppel on suur karakterrollide meister. Ta on energiline, natuurilt temperamentne, väga dünaamiline eneseväljenduses. Ta on sugestiivne, sunnib vaatajaid ennast jälgima, endasse uskuma. Koppeli mängumaneer on terav, ere ja peale kõige justkui agressiivse iseloomuga. Ta on väga liikuv, plastiline, võimeline improviseerima ükskõik millistes näitlejaülesannetes. Tal on kerge alluda karakteri muutustele, rolli aktsentide süsteemile. /---/ Einari Koppel pole ainult teatrisolist, vaid ka vaieldamatult ja eriliselt filmilik näitleja. Ta teab ja tunneb alati suurepäraselt oma kohta filmiprotsessis, oma rolli tähendust filmis. Ja mitte ainult rolli, vaid iga kaadri tähtsust oma karakteri ülesehitusel. Tema loodud karakterite värvingud, tempod ja rütmid iseloomustavad teda ehedalt.“ (Avestik 2013: 262)

Einari Koppel dubleeris eesti keelde ka palju nõukogude multifilme. Üks tema aegadeülene töö selles vallas on Sojuzmultfilmi „Krokodill Gena“ osade dublaaž, s.h legendaarse Gena laulu „Sinine vagun“ eestindus, mille ta laulis linti mõni nädal enne oma surma.

Einari Koppel suri 10. oktoobril 1978. aastal Tallinnas peale lühikest rasket haigust ja on maetud Metsakalmistule.

2013. aastal ilmus temast elulooraamat:

Rait Avestik, "Kütkestaja. Näitleja Einari Koppel". Kirjastus Fotosulg, Tallinn 2013, 400 lk; bibliograafia lk 395–399; rollide loetelu lk 388–394.