Valentin Kuik

Telelavastusi

1997 Valentin Kuik "Kallima naeratus" (ETV Teleteater; esietendus 30.05.1997)

1995 Valentin Kuik "Viimane lend" (ETV Teleteater; esietendus 28.10.1995)

1994 Valentin Kuik "Fair play" (ETV Teleteater; esietendus 25.09.1994)

Romaanivõistluse võitja lendab edasi

Tekst: Tarmo Teder

Eesti Päevaleht, 01.02.1997

Sõidame režissööri ja kirjaniku Valentin Kuigi valikul Tallinna lennujaama restorani. Selle akende all ruleeritakse SAS-kompanii märgiga valget lennukit hoovõturajale.

Valentin Kuik võitis hiljuti Eesti Romaanifondi korraldatud romaanivõistluse – mõne žüriiliikme arvates viimase kümnendi kõrgeima tasemega võistluse – oma romaanikäsikirjaga "Poegade mäss", mille katkendit võib lugeda 29. jaanuari Kultuurimaast.

Pärjatud autor tunnistab, et pole ammu kusagil restoranis käinud ega kusagile lennanud. "Aga vanasti sai seda väga tihti tehtud." Lendamise sümboolsete märkidena on režissöör Kuigi juhatusel valminud film "Lend" (1994) handi laste kooliskäimisest ja telelavastus "Viimane lend" ETV-s. "Unes lendan tihti ja tunnen siis õnne, kergust ja vabadust. Aga ilmsi lendamine nõuab vastutust." Lähme ajas tagasi.

Valentin Kuik õppis Moskvas üleliidulises Kinematograafia Instituudis, enne seda teenis sundaega dessantvägedes, nn spetsnazi üksuses luurajana, kus tegi ka kolm langevarjuhüpet. "Jooksime spordiroodus teiste eest krossi. Meie jaoks polnud mingi probleem igal hommikul võõra nime all kolm kilomeetrit läbi joosta." Nõnda läksid linnukesed kirja, ankeedist selgus, et Valentin on "puhtatõuline nõukogude inimene, keda võib võtta diversantide õpperühma. Ei tea, kas oleksin pidanud end 1. aprilliks kaitsepolitseisse üles andma? Viljandi lähedal Välustes õpetati ju nuga pilduma ja enesekaitse võtteid."

Mõttetuse haardes

Oma 54 eluaasta kohta paistab Valentin Kuik heas füüsilises vormis. "See on kohus oma keha ees selles elus, mida elan, kuigi vahel tundub see mõttetu. Kaks korda on olnud sügav äratundmine, et kõik see, mis ma teen või tulevikus teen, on tegelikult üsna ükskõik, tühine ja mõttetu – olgu see romaan, film või mis tahes."

Ükskord Venareses – pühas India linnas Gangese jõe ääres sõitis Valentin Kuik 1. jaanuari hommikul mööda kaldapealset, millel seisid 500-aastased lossid. Samas kõrval põletati surnuid. Kuik nägi, kuidas niudevöös paljaksaetud peaga poeg isa laiba alla tuld sättis ja endale tuhka pähe hõõrus. Inimesed palvetasid, pomisesid, pesid pesu ning kauguses teiselpool Gangese jõge tõusis Päike. "Kui ma seda kontrasti nägin, siis sel hetkel tekkis väga selge absurditunnetus, et misjaoks ma üldse elan ja oma loon?"

Teine kord sammus ta Frankfurdis kalmistu peaväravast sisse. "ühel pool teed kõrgus sein, teisel küljel sammaste rida, mõlemad sulasid lõpus üheks kokku ja ma ei näinud väljapääsu. Iga paari meetri järel lugesin nimesid – professorid, kirjanikud, 18. sajandi lõpu riigimehed – jumal teab, kes seal kõik olid. Ma läksin lõppu ja mõtlesin, et need olid kõik kunagi omal ajal väga tuntud ja hinnatud inimesed, aga ma ei tea nende olemasolust mitte midagi. Ja kes üldse teab? Lõpuks sai see sammaskäik otsa, koitis mingi väline valgus, aga see tunne – mõttetuse tunne, aina paisus ja ma ei teadnud, kuidas peaks edasi elama."

Luges ja poksis lapsena

Lapsepõlves hakkas Valentin raamatukoguhoidja pojana viiaastaselt lugema. "Minu privileeg oli avada iga uus saabunud raamatupakk, aga enamasti sisaldas see halba kirjandust. Lugesin läbi peaaegu kõik Stalini preemia laureaadid."

Esimesse klassi läks Valentin kehaliselt nigelana, kuid seisis oma õiguse eest ja sai kaklustes tappa. Siis aga leidis ema hooldatud raamatukogust mingi poksiõpiku, mille järgi ta löögid selgeks õppis ja kevadel klassi tugevamale poisile juba ära tegi.

Sõjaväes spordiroodus, tuli ta poksis juba diviisi meisriks, hiljem haarati sõdur Kuik eriväeossa. Ka pärast armeed jätkas ta poksitreeninguid, kolis üle Tallinna, jooksis igal hommikul enne tööd ja pärast käis kuulsa poksijuhi Karl Lemani käe all treenimas, oli Eesti koondise kandidaat. "Püüdsin ennast algul rusika läbi teostada. Aga aeg läks ja ma ei tundnud, et see on minu iseloomule parim lahendus."

Armeekaaslane Heiki Krimm meelitas Valentin Kuigi Eesti Televisiooni valgustajaks. Selles teenistuses sõitis ta terve Eesti läbi, nägi igasugust näitamist ja punalippude üleandmist ning sai aina selgemini aru, mis toimub tegelikult ja mida rahvale filmipropagandaga serveeritakse.

Samal ajal sündis Valentin Kuigi peresse tütar, isa mõtles, et kas ta tõesti ei vääri enamat kui valgustada sündmusi, mis tegelikult ei väärigi mingit valgustamist. Noor mees taipas, et on võimeline enamaks, kui lihtsalt mingile presiidiumile ja rändpunalipule valgust seadma ning ta läks Tallinnfilmi nukujuhiks. Kirjutas ka lühiproosat ja stsenaariume, aga ühtegi käsikirja siis avaldada ega filmiks teha ei õnnestunud. "ühe stsenaariumi pealkirjaks oli "Pegasus", aga filmiametnikud kärpisid selle "tiivad" nii ära, et lendu see ei tõusnudki."

Moskvas kinokoolis

60-ndate lõpul võttis Valentin Kuik selge sihi astuda üleliidulisse Kinematograafia Instituuti, valmistus selleks hoolikalt, kirjutas töid, vene keel oli suus, läbis eelkonkursi ja saigi 1970. aastal kooli sisse. Aga päris kalana ta Moskva kinovette ei sukeldunud.

"Minusuguseid kalasid oli seal küll." Kuik sattus kuulsa Mihhail Rommi õpilaseks. Ta kinnitab, et Moskva oli ikkagi kuuendiku maailma kultuuripealinn, seal anti väga häid kontserte, teatrietendusi. Aga koolis näidati enamasti ainult seda, mida massiekraanil. "Meie kool püüdis vältida seda, et sealt tuleksid režissöörid, kelle filme tuleb riiulisse panna." See oli üldine poliitika.

Fellini filmi "8,5", mis sai Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil 1961. aastal peaauhinna, nägi Kuik alles aastal 1972. Aga mitte tervikuna, vaid mingi ime läbi hangitud "8,5-e" viimast 10 minutit, mida filmitudeng Kuik vaatas oma 40 korda (!), enne kui kooliaja lõpus tervet filmi nägi.

Oma 20-minutilise diplomitöö "Löö vastu" tegi Valentin Kuik Tallinnfilmi juures kuuenda või seitsmenda stenaariumivariandi põhjal, mis õnnestus läbi suruda.

"Solženitsõn oli just riigist välja saadetud, Moskva kujundas kommunismivaenuliku hoiaku, hiljem tõid kursusekaaslased mulle Tallinna kohvritäie vastavat kirjandust, mida näiteks Peeter Simm kohapeal lugemas käis."

Lahkhelid Tallinnfilmiga

"Pärast diplomitööd oli asi klaar – olin paberitega režissöör ja ma ei teinud Tallinnfilmis kuni 1982. aastani ühtegi filmi! Asi polnud mitte konkurentsis, vaid ükski mu stsenaarium ei läinud läbi." Kuigile pakuti stsenaariume, aga ta ei võtnud neid vastu. 1976. aastal õnnestus läbi lüüa "Reigi õpetaja" stsenaristina, hiljem sai auhinna stsenaariumide konkursil ja 1980. aastal teise auhinna Loomingu novellivõistlusel.

See andis kujunevale kirjanikule enesekindlust. "Kuidagi ma ikka ära elasin, kuigi ringvaateid teha ei tahtnud. 1978. aastal valmis televisoonis film Avo Pikkusist, Andres Söödiga tegime kahasse "Tallinn 80", olime mõlemad stsenaristid ja režissöörid."

1982. aastal õnnestus Valentin Kuigil Tallinnfilmis oma stsenaariumi põhjal teha täispikk mängufilm "Teaduse ohver", milles mängis ka Mihkel Mutt. 1983. aastal valmis "Lurich", mille kriitika maha materdas. "Ettevalmistusaeg jäi lühikeseks, tähtajad kannustasid takka. Tegelikult polnud sellest stsenaariumist üldse mõtet filmi teha". Tol ajal oli Eesti mängufilmi latt küllalt kõrgele aetud, selle foonil pettis "Lurich" ootusi. "Sain sellise kriitika, mida mitte keegi pole saanud. Aga mitte ükski kriitik ei saa mu loomingu suhtes olla karmim, kui mina ise. Tehtu olen ma tagantjärgi üksipulgi läbi analüüsinud. Kes oli andekas mees, tegi ka nõukogude ajal oma filmi ära, aga minul jäigi nõugkogude ajal oma film tegemata."

80-ndate teisel poolel hakkasid ajakirjad Vikerkaar ja Looming Valentin Kuigi filmilikke, elavate stseenidega novelle ja stsenaariume avaldama. Oma novelli "Desertöör" põhjal stagnaajal alustatud ja sulaajal lõpetatud "Armastuse lahinguväljad" jäi seni viimaseks Valentin Kuigi mängufilmiks. Hiljem valmis tõsieluline Siberi triloogia: "Teade parlamendile" (Eesti Telefilm, 1989), "Lend" (Tallinnfilm, 1994, Kultuurifondi auhind 1996), "Hääled" (Tallinnfilm, 1996).

Vastuoluline isiksus

Valentin Kuik jätab inimestel õiglusemeelse ja sõnapidaja mehe mulje, aga ta grimassitab: "See on teema, millest ma ei taha rääkida." Siiski hindab Valentin enda karakteri vastuoluliseks ja raskeks. "Teeb rõõmu, kui sul on mingi selge siht ja sa tegutsed selle nimel. Olen üldiselt päris halb suhtleja, võin töötada päris pikka aega visalt ja üksi, aga teisi ei taha sundida."

See ju pole režissööri karakterile omane, peegeldab pigem kirjaniku individuaalsust, kes vastutab enda tehtu eest ainuisikuliselt. "Olen teinud seda, mida meeldib teha. Mitte keegi pole mind sundinud romaani kirjutama. "Poegade mäss" sündis tänu sellele, et Eesti Vabariigis on sõnavabadus ja ma võin öelda, mida tahan. Mul on sõna vastu suur lugupidamine ja austus. Püüan nii kirjutada, et iga sõna oleks läbi tunnetatud ja elatud, siis on omal huvitav kirjutada ja võib-olla ka teistel huvitav lugeda".