Anton Mutt

Telelavastused

1977 Eduard Vilde/ Immanuel Pau "Koidu eel" (operaatorid Anton Mutt, Rein Lillmaa, Toomas Jürgens ja Jüri Feodorov; lavastaja Ilmar Tammur)

1968 Konstantin Paustovski/ Karin Ruus "Korv kuusekäbidega" (operaatorid Anton Mutt, Vello Aruoja ja Gennadi Mosolainen; režissöör Artur Rinne)

1968 Konstantin Paustovski/ Karin Ruus "Vana kokk" (operaatorid Anton Mutt, Vello Aruoja ja Gennadi Mosolainen; lavastaja Artur Rinne)

1963 Hans Pfeiffer "Kaks arsti" (operaatorid Tõnu Heinmaa, Eino Aas, Anton Mutt, Kalju Kivi ja Leo Ruuven; lavastaja Aarni Romppainen)

Jüri Sillarti portree "Antoša" filmioperaator Anton Mutist

Tekst: Lauri Kärk

Alustagem pealkirjast. Anton Muti, paljude "Eesti Telefilmi" ekraanitööde operaatori kohta on käibel legend, et kõrgemalt kui 0,5 m tema midagi ei filminud – ja seda filmitöös, kus võib teadupärast ette tulla sootuks kõikvõimatumaid olukordi. Kummatigi on Anton Mutt nüüd, kus tema filmitegevus hakkab üha kaugemasse minevikku jääma, ometigi arvatud portreesaate vääriliseks.

Jüri Sillarti "Antošat" (ETV kultuuritoimetus 1995) alustab mingi salapärase masinavärgi sisikond oma vääramatult mehaanilise liikumise ning peegelpildis multiplitseerumisega. Kaadrid, mis toovad pähe kauge assotsiatsiooni ajel Fritz Langi ja mõne tema 1920ndatest pärineva antiutoopia. Edasises on Jüri Sillart Anton Mutist kõnelemiseks valinud kronoloogilise printsiibi. Erinevate inimeste, nii abikaasa kui töökaaslaste suust saab vaataja teada Anton Muti loo.

Mis lugu see selline on? "Antoša" on lugu sõjajärgselt vaesest, ent uhkest perekonnast pärit noorest andekast poisist, kes sai kodust kaasa soovi olla tunnustatud. Algul otsis ta tunnustust oma fotodega, siis aga täidab ekraani Viktor Gurjev, kes laulab rõõmust, rõõmust ja veel kord rõõmust. Muidugi, aeg oli selline, viiekümnendate tagumine ots, kuuekümnendate künnis. Ent Mutt võis olla siiralt rõõmus: oma esimesi samme tegi Eesti Televisioon ja Anton Mutt oli üks neist, kes katse-eksimise, peamiselt aga entusiasmi meetodil neid esimesi samme astus. Kusjuures tema oli üks profimaid, õppis Moskvas, VGIKis filmioperaatoriks. Oli Eesti Televisiooni ja hiljem "Eesti Telefilmi" esimeste ning mitmete järgnevategi ekraanitööde kaamerameheks. Tegi üksiti nii mõndagi telelavastajat tuttavaks filmirežii (stsenaariumi) ABCga. Anton Mutt on olnud näiteks selliste filmide operaator, nagu "Näitleja Joller" (1960), "Võlg" (1966) või "Ühe suve akvarellid" (1966).

Kummatigi räägitakse "Antoša" peategelasest, üldsegi mitte ülearu vanast mehest (Muti sünniaasta on 1933), valdavalt mineviku vormis. Praktilises filmitöös pole Mutist enam asja. Ja mitte tolle legendaarse 0,5 m tõttu. Põhjuseks on olnud rohkem ikka alkohol. Või ei ole? Mutile ei pakutud enam tõsist tööd, sest ta jõi – või jõi Mutt seepärast, et polnud enam huvitavat tööd? Kus on põhjus, kus tagajärg? Või on asi selles, et televisiooon pigistas lihtsalt Muti tühjaks, kuna Antoša ei osanud kunagi öelda ei? Televisioon, nagu filmgi, on julm tuhande ja ühe võimaluse mängumaa, ta võib su jupiteride särasse ülendada, aga samuti võib ta sind juba järgmine päev põrmu tallata.

Igatahes pole nikotiinist pruunistunud hambatüügastega Mutt, nagu on teda jäädvustanud kaamera 1995. aastal, enam see Anton Mutt, keda teame mäletada kasvõi veel vähem kui kümmekond aastat tagasi ise kaamera taga seismas, ammugi mitte aga too veidi kummalise pilguga noor mees, keda näeme kunagistel fotodel ning kellest nüüd ekraanil veel üksnes räägitakse, näiteks Aarne Üksküla või Mati Undi suu läbi.

Selline on olnud "Antoša" nimitegelase saatus ning saksa Schicksal on minu jaoks kuidagi piltlikum, seostub siksakiliste ja teravate elukäänakutega (olgugi et tolle õmbluspiste jaoks on saksa keeles üks teine sõna). Antoša on olnud otsekui üks suur, veidi ärahellitatud laps, kes pole osanud täiskasvanuks saada, Antoša on olnud liialt tundlik natuur, et mitte murduda – elumuutustes, milles tahes. Kas see ongi nö. kogu tõde Anton Mutist? Või peaksime siinkohal meenutama Orson Wellesi klassikalist "Kodanik Kane’i" (1941), mille üks tõlgendusi seisneb tõdemuses, et inimene ja tema elu jäävadki teistele, vahest ka kõige lähedasematele, lõpuni avanemata saladuseks?

"Antoša" oleks järjekordne näide telesaate ja filmi vahelisest hägusest piirist või õieti piiri puudumisest. Olles nii formaalselt kuuluvuselt kui valdavalt ka teostuslaadilt telesaade, küünib "Antoša" sisuliselt pigem filmide sekka. Kusjuures Sillart räägib neistki tahkudest portreteeritava elus, millest tavaliselt püütakse vaikida. Sillart on osanud kenasti tasakaalustada Muti isikliku käekäigu ja ühe etapi Eesti Televisiooni elus, dokumenteerinud Anton Muti näol ühte lehekülge eesti filmiloos. Ja lõpuks, mis ju samuti tohiks oluline olla: nii Vallo Kepi Salme Kõrvemanni jäädvustav "Vabandage, ma monteerisin teiega" kui ka Jüri Sillarti Anton Mutti portreteeriv "Antoša" räägivad meie tõtlikul ajal inimestest, kes kuuluvad rohkem minevikku kui tänasesse või homsesse, kelle kohta tuleks öelda, et nad on rataste vahele jäänud. Kuid kes ometigi väärivad tähelepanu ja lugupidamist.

"Antošas" on filmioperaator Jüri Sillart huvitunud filmioperaator Anton Mutist eelkõige kui inimesest tema tugevuses-nõrkuses. Muti looming, tema kui operaatori käekiri, selle iseärasused, on jäetud suhteliselt tagaplaanile. Muidugi, see võib tunduda kitsalt erialane ning raskesti mõistetav. Operaatori oskused, tema isikupära ei avaldu ju selles, kas pilt ka piisavalt terav on (fookust võib võtteplatsil ka hoopis teine mees vedada), vaid ennekõike selles, kuidas ta valgust kasutab, kuidas ta valguse abil ekraanikeskkonda kujundab. Mutile on näiteks iseloomulik olnud tugeva kontravalguse kasutamine, kuuleme "Antošas". Vahest tasunuks Muti pildilahendustel pikemaltki peatuda, neist rohkem ka tänase pilguga rääkida, mitte sedavõrd üksnes toonaste tegijate hinnangutega piirduda? Lasta näiteks ka meie praegustel noortel operaatoritel, nii paljukest, kui neid ongi, öelda oma arvamus Anton Mutist. Ja kohati võinuks intervjuud montaažiliselt vähem hakitud olla.

[Postimees, 14.12.1995]