Arko Okk

Filmioperaator, -lavastaja ja -produtsent Arko Okk on sündinud 25. detsembril 1967 Tallinnas. Lõpetanud 1986 Tallinna 44. Keskkooli, alustas õpinguid Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (VGIK, ÜRKI) kino- ja telefilmi operaatori erialal professor Aleksandr Galperini juures. Pärast sõjaväeteenistust jätkus õppetöö Moskvas operaator Aleksandr Rõbini ja Aleksandr Knjažinski meistriklassis. Arko Okk lõpetas ÜRKI 1993. Aastail 1994–1998 oli ta vabakutseline. 1998 rajas Okk koos Jaan Tättega stuudio Acuba Film. 1999–2002 töötas lisaks oma stuudiole ka Rudolf Konimois Filmis reklaamfilmide operaatorina. Pärast seda on olnud seotud peamiselt Acuba Filmiga ja tegutsenud vabakutselise operaatorina. Eesti Kinoliidu liige (al 1995), Eesti Filmioperaatorite Ühingu (E. S. C.) asutajaliige (al 2006), Euoopa Filmioperaatorite Liidu IMAGO liige (al 2006), Euroopa Filmiakadeemia liige (al 2007), Eesti Rahvusliku Produtsentide Ühingu asutajaliige (2007) ning Eesti Filmilavastajate- ja Stsenaristide Ühingu asutajaliige (2012).

Arko Okk alustas filmitegemist juba keskkoolis ("Sügisball" (1984), "Näärivana ja Ded Morozi võitlus" (1985) jm). Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi lõpetas ta viimase eestlasena. Pärast instituudi lõpetamist asus tööle Hardi Volmeri debüütmängufilmi "Tulivesi" (1994) operaator-lavastajana. Nende koostöö jätkus hiljem mängufilmiga "Minu Leninid" (1997) ja Eesti esimese animeeritud dokumentaalfilmiga "Mees animatsoonist" (2005). Arko Okk on operaatorina teinud mängufilmid "Lurjus" (1999), "Agent Sinikael" (2002), "Sigade revolutsioon" (2004) ning Eesti-Läti-Sloveenia koostööfmängufilmi "Kilņieks" aka "Koer, lennuk ja laulupidu" (2006).

1999 debüteeris režissööri ja produtsendina mängufilmiga "Ristumine peateega" (Jaan Tätte samanimelise näidendi järgi). Mitmel korral töötanud operaatorina ja/või produtsendina koos oma kunagise õpingukaaslase Laila Pakalņina filmilavastuste juures ("Kurpe" aka "King" (1998), "Buss" (2004), "Visions of Europe" (2004),  "Kilņieks" aka "Koer, lennuk ja laulupidu" (2006)).

Oki hilisematest projektidest on äratanud rohkem tähelepanu Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks valminud kahetunnine dokumentaal "Seal, kus lõpeb luule" (2009) ning Eesti esimesed stereoformaadis dokumentaal- ja mängufilmid, nagu 3D formaadis minimalistlik portreefilm Lennart Merist "Monoloogid 3D" (2007–2011) ja lühimängufilm "Lootus 3D" (2011, inspireerituna Jaan Krossi novellist "Neli monoloogi Püha Jüri asjus").