Voldemar Panso

30.11.1920 Tomsk –27.12.1977 Tallinn

Teatrilavastaja, näitleja, teatripedagoog ja -teadlane Voldemar Panso sündis 30. novembril 1920. aastal Tomskis Venemaal. Ta lõpetas 1938. aastal Nõmme Gümnaasiumi V lennu, 1941. aastal Tallinna Konservatooriumi Riikliku Lavakunstikooli ning 1955. aastal Moskvas Teatrikunsti Instituudi (GITIS; juhendajad Aleksander Popov ja Marija Knebel), oli 1958–1965 GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat). Töötas Draamateatris näitlejana (1941–1950) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanäitejuhina. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas.

Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, näiteks Juhan Smuuli „Lea“ ja „Kihnu Jõnn“ ning Frederick Loewe' „Minu veetlev leedi“. Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, näiteks „Inimene ja jumal“ ning „Inimene ja inimene“ A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ põhjal, Oskar Lutsu „Kevade“, Maksim Gorki „Ema“ ja Aleksis Kivi „Täna mängime „Seitset venda“„.

Panso mängis üheteistkümnes eesti filmis, sh nimiosa telemängufilmis „Näitleja Joller“ (1960) ja peaarsti rolli „Hullumeelsuses“ (1968) ning kirjutas stsenaariumid filmidele „Mäeküla piimamees“ (1965) ja „Kevade“ (1969; kahasse Kaljo Kiisaga).

Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse süveneva paeluva portreeraamatu „Portreed minus ja minu ümber“ (1975) ning teatrialase teose „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965).

Voldemar Panso suri 27. detsembril 1977. aastal Tallinnas. Aastast 1978 antakse Voldemar Panso sünniaastapäeval välja Voldemar Panso nimelist auhinda. Preemia on mõeldud noorte andekate EMTA lavakunstikooli lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks.