Näitleja Leida Rammo sündis 18. aprillil 1924. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1942. aastal Tallinna 4. Gümnaasiumi humanitaarharu. Aastatel 1944–1945 elas Tšehhoslovakkias, Austrias ja Belgias. Õppis lühikest aega Viini teatrikoolis, kuni kool sõja tõttu suleti. 1950. aastal lõpetas Eesti Riikliku Teatriinstituudi. Töötas 1946–1947 töölisteatri baasil loodud nn esimeses noorsooteatris näitlejana, 1947–1948 Estonias näitejuht-assistendina, 1950–1951 Endlas ja 1951–1953 Rakvere teatris näitlejana, hiljem vabakutseline näitleja. Oli lavastaja, näitejuht, näitleja ja õppestuudio juhendaja mitmes harrastusteatris: 1958–1963 ja 1972–1984 Anton Hansen Tammsaare nimelises rahvateatris, 1963–1965 Paul Pinna nimelises rahvateatris, 1966–1968 rahvateatris Noorus. Aastatel 1956–1963 ja 1968–1977 töötas linnaametnikuna Tallinnas.
Rammo mängis rohkem kui 30 filmis, sealhulgas tegi meeldejäävad rollid filmides „Noor pensionär" (1972) ja „Viini postmark" (1968), osales telelavastustes („Püha paberi tuli“, 1974; „Rudolf ja Irma“, 1985 jm) ning raadioteatris. Kirjutas näidendeid („Villu“, 1965; „Kulisside taga“, 1967; „Ülalpeetav“, 1977), kuuldemänge („Hortensiaga igav ei hakka“, 1979 Eesti Raadios) ja lühiproosat, tegi kaastööd ajakirjandusele.
Oli muuhulgas vanima tegevnäitlejana aktiivne osaline ka aktsiaturul. Tema algatusel loodi 2015. aastal Eesti rahvuskultuuri fondi juurde Leida Rammo Linnateatri fond, eesmärgiga tunnustada teatri loomingulist kollektiivi. Fondi väljaantavast iga-aastasest näitlejapreemiast on saanud Linnateatri jaoks oluline ja ilus traditsioon.
Pälvis 2015. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Leida Rammo suri 23. juulil 2020. aastal.
2013. aastal valmis Leida Rammost dokumentaalfilm „August välja!“ (režissöör Peter Murdmaa), mis kajastab tema võitlust Linnateatri uue maja eest. Teatriteadlane Eike Värk on kirjutanud Rammost elulooraamatu „Leida Rammo värvilised maailmad“ (Tänapäev, 2014). Leida Rammo ise koondas oma teatrimõtted raamatusse „Salapärane näitekunst“ (2018).
Lastekirjanik Helju Rammo (1926–1998) oli tema õde.