Anri Rulkov

16.06.1972–01.04.2008

Filmi- ja telerežissöör ning monteerija Anri Rulkov sündis 16. juunil 1972 Tallinnas. 1987 lõpetas ta Nõmme Muusikakooli viiuli eriala ja 1991 Tallinna 1. Keskkooli. Seejärel proovis mitmeid töökohti ja oli mitu aastat tööl Stockmanni kaubamaja muusikaosakonnas, enne kui otsustas 1996 astuda Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonda filmi ja -video erialale. Rein Marani juhendatud kursuse lõpetas Anri Rulkov 2001 kiitusega. Vaimukatele kursusetöödele järgnes bakalaureusetööna valminud dokumentaalfilm "Helmut" (2001), mille kriitika hindas kordaläinuks. 2001. aasta Theodor Lutsu filmipäevadel Palamusel anti Rulkovile selle eest parima filmi auhind. Oma esimeses ekraaniteoses (Eesti külaolustikus hargnevas tegevustikus) uuris Rulkov kaduma läinud kinomehaaniku lugu ja tema oletatavat kuritööd. Koluvere hooldekodus vändatud lühimängufilm "Hirm" (2004) on psühholoogiline triller, mis kisub lahti alateadvusse ja unenägudesse surutud pained. Heaoluühiskonna olustikust võikasse keskkonda kistud naise kahtlusi võimendab väärakate inimeste ebastabiilsus ja siseilm pööratakse pahupidi. Õudusfilmi elementidega lühimängufilmis segunevad unenäolisus ja reaalsus, võimust võtab eksistentsiaalne kindlusetus. 2004. aastast töötas Anri Rulkov Exitfilmis režissööri ja monteerijana, seejärel tegi vabakutselise režissöörina telesarju ja -saateid firmades Filmimees, Eetriüksus, Umberto Productions ja Revolver Film. Rulkov oli tegev ka kolleegide filmide juures, põhiliselt monteerijana. Anri Rulkov suri ootamatult 1. aprillil 2008 raske haiguse tagajärjel. Enne lahkumist oli ta just alustanud kultuurkapitali "Ela ja sära" stipendiaadina tööd pika mängufilmiga "Kuidas paraneda fotograafiast".

2012 avaldati filmialbum "Filmirežissöör Anri Rulkov", millesse kuulusid kaks plaati lühifilmidega ja artiklid tema filmide arvustustega. Rulkovi mälestuseks asutasid filmiekspert Raimo Jõerand, telerežissöör Indrek Simm, filmiprodutsent Peeter Urbla ja teadlane Alex Rulkov temanimelist auhinda väljaandva sihtasutuse. 1000 euro suurune preemia antakse kord aastas Pimedate Ööde Filmifestivali raames ühele Eesti tudengile, kelle koolitööna valminud filmi(de)s on tunda autori sisemaailma väljendamise otsinguid kõige ehedamal moel. Esimese inimesena pälvis preemia Triin Ruumet.

Tagasivaade Anri Rulkovi loomingule

"Anri Rulkov (1972–2008) on Eesti kinoloo – ja ma vist ei eksi, kui seda ütlen – esimene noorelt surnud režissöör, kelle tööd moodustavad selgelt isikupärase terviku. Kui otsida Rulkovile võrdlust kirjandusest, siis võiks see olla Jaan Oks (1884–1918), kelle kasinat ja isepärast loomingut on samuti raske eesti kirjanduse üldisesse voolu sobitada. Rulkovi lühifilmides on kokku võetud kogu see essents, millesse ja millest hargnevad mõned omapärast nägemisoskust aimata laskvad varased etüüdid. Kaks kooliaegset dokikatsetust ("Lavka" ja "Aur") ja üksikud hilisemad tööd (sh krimisarja "Kelgukoerad" sünge katseosa ja dokumentaalfilm kunstnik Mare Vindist).

Kõiki lühifilme iseloomustab mingi kummaline ja halvaendeline ettemääratuse kohalolu, mida kaasaegsed nimetasid areneva autori heaks atmosfääritajuks ja oskuseks luua pinget ebakindluse sisendamisega, aga mida nüüd võib vaadelda ka kui autori isiksuse hämarate tahkude avamise kõige adekvaatsemat peegeldust. Anri Rulkov ise tunnistas intervjuudes, et teda huvitabki inimese peidus pool ehk "see, mida me teame, aga ei tea, et teame". Filmide autorina ei kippunud Anri Rulkov kunagi oma töid seletama ega osanud ta ka oma ideid kuigi veenvalt kirja panna. Kui  keegi küsis tema sõnumi või tehtu tähenduse kohta, ütles Rulkov, et kõik on filmides olemas – vaadake ja tundke. Arvan, et tema järjepidev heli- ja pildikesksus on meie sõnakeskses maailmas, kus ollakse harjunud kõike tõlkima, kahtlemata andekuse, aga ka kunstnikule hädavajaliku ülbe enesekindluse märk. Jääb loodetavasti tulevaste filmiuurijate oletada, kui sügavale oma alateadvuse kihtidesse oleks Rulkov veel võinud kaevuda ja kas sellest oleks võinud välja kasvada mõni laiema kõlapinnaga üldistus ("Hirm" oli samm sinnapoole) või põhjendaski talle antud aja lühidus ka loomingu intensiivsuse."
Jõerand, R. (2010). Tagasivaade Anri Rulkovi loomingule. Sirp, 22. okt.