Jaan Ruus

Intervjuu Jaan Ruusiga ajakirjas Muusa

Dagmar Reinolt: Kelleks tahtsite väiksena saada?

Väiksena ei tahtnud kellekski saada. Tahtsin lihtsalt olla. Kuna isa oli näitleja, andsid õpetajad koolinäitemängudes mulle väikesi rolle. Aga ei arva, et mängisin teistest paremini. Ka keskkooli abituurimumis ei teadnud veel, kelleks tahan saada. Aga lõpetamisel tuli otsustada.

Mõni lahe mälestus lapsepõlvest? Kus te kasvasite? Millega tegelesid vanemad?

Olin kolmeaastane, kui saksa sõdurid 1941. aastal jõudsid Ambla alevisse, kus emaga elasin. Isa oli emast lahku läinud ja õppis siis Tallinnas lavakunstikoolis. Tulime emaga keldrist välja, kus mitmed pered end varjasid, ja mäletan, esimene tegevus, kui sõdurid meieni jõudsid, panid nad püssid hakki ja hakkasid end – vööni paljad – pesema.

Minu ema korteris elasid sõja ajal leitnant Huhn ja tema ordonnants (?) reamees  Hahn. Siis leitnant Kana ja teener Kukk. Kui sakslased lahkusid, loopisid nad meile šokolaadi.

Ja kui venelased olid sisse tulemas, sõitsime emaga ühte metsatallu. Sinna tuli Eesti leegioni poisse, kes värvisid suures katlas oma mundreid mustaks. Amblasse naasnult leidsime ukse püssipäraga puruks löödult (poleks tohtinud lukku panna, ütles naaber, kes jättiski ukse lahti). Võetud polnud aga muud kui lõhnaõlipudel.

Lasteaias, hiljem, mäletan, jagas kasvataja meile valgest paberist lõigatud suuri liblikaid ja käskis need päris liblikateks värvida. Pärast kirjutas nimed taha ja riputas seinale.

Enda oma tundis ära vaid poiss, kes oli liblika teinud triibulise. Kõik teised, ka mina, olime need teinud täpilisteks.

See juhtum  kui originaalsuse õppetund on mulle eluks ajaks meelde jäänud.

Milline oli esimene film, mida mäletate ja mida sealt mäletate?

Vapper poolakas võitleb sakslastega armutult romantilises vene seiklusfilmis “Zigmund Kolosowsky” (1946).

Ameerika film “Ahvinimene Tarzan” (1932) ja “Tarzan leiab poja” (1939) Johnny Weismülleriga ja Maureen O’Sullivaniga. N Liidu armee oli need röövinud Berliinist ja neid näidati tiitriga: see film on saadud pärast fašistlike röövvallutajate purustamist trofeena.

Sama teed pidi oli tulnud põnevik ameerika gangsteritest -“katusetegijatest” “The Roaring Twenties” (1939) James Cagneyga ja Humphrey Borgartiga. Ei mäleta tollast venelaste pandud pealkirja.

Tšehhi romantilises filmis “Metsik Ba´ra” (1949) nägin esimest alastistseeni. Kuna neiu ujus järves paljalt, oli film “alla 16-aasta keelatud”. Üks neist alla 16-aastastest pissis kohe pärast filmi alustamist elektrigeneraatorit käivitava mootori bensiinipaaki (rändkinol oli oma kaasaskantav jõujaam), ja me lipsasime saali.

Nagu näete, tüüpilised koolipoisi mälestused.

Millal tundsite esmakordselt, et tahate just filmindusega tegeleda, seda õppida?

Alles pärast keskkooli lõputunnistuse kättesaamist. Ülikooli edasiminek oli endastmõistetav. Aga mida õppida? Käisin isegi Tallinna Polütehnilise Instituudi (nüüd Tallinna Tehnikaülikool) ettevalmistuskursustel, aga leidsin, et pole ikka reaalala inimene.

Mõtlesin Moskva kinoinstituudi peale, aga see tundus olevat nii kauge ja võõras. Siis Tartu ülikool? Juura? Pelgasime seda teaduskonda liiga “luftiks”. Et see võiks tulevikus lõpetanuid tuua tegutsema ka võimupoliitikas, sellele me ei mõelnud.

Ajakirjandus? Seda õpetati esimestel kursustel koos tulevaste eesti keele õpetajatega ja ma ei tahtnud saada kooliõpetajaks. Siis otsustasingi paberite sisseandmise viimasel päeval endalegi ootamatult, et lähen õppima majandust. Nii olengi diplomeeritud majandusteadlane. See eriala on ka diplomi peale kirjutatud.

Ülikooli ajal hakkasin kaastööd tegema raadiole. Esimeseks kirjutiseks oli “Tartu Riiklik Ülikool eksamite eel”. Ettepaneku tegi mulle hea sõber Andres Vihalem (hilisem “Hososkoobi” saatejuht televisioonis), kuna ta ise tähistas just edukat eksamit.

Nii läksingi pärast ülikooli tööle raadiosse. Kuidas lahti sain riiklikust suunamisest majatarvete hulgibaasi Esthoztorg, on omaette jutt.

Milline oli esimene film, mille tegemisega, kritiseerimisega, toimetamisega kokku puutusite?

“Tallinnfilm” võttis 1966. aastal juurde uusi toimetajaid. Peedu Ojamaa, hilisem “Eesti Reklaamfilmi” looja, tegi mulle ettepaneku tulla filmitoimetajaks tema juhitavasse dokumentaalfilmide toimetusse. Seal töötasid ka Valdeko Tobro ja Peep Puks. Olin siis just raadio (tollal oligi üks radio – Eesti Raadio) meelelahutussaadetes RAMETO noore toimetaja ujedusest jätnud arvustamata Ojamaa kirjutatud naljatuid följetone. Mõtlen tänini, et kui oleksin oma arvamuse täiel häälel välja öelnud, kas ta iseenda kui ülemuse suhtes nii kriitilist persooni oleks enda alluvaks tahtnudki. Kritiseerija peab alati arvestama võimalike tagajärgedega.

Minu teisel töönädalal kirjutasin esimese artikli “Õhtulehte” –  “Teine kivi seisvasse vette”. Valdeko Tobro, minu hea kolleeg vastaslaua taga, oli nädal varem arvustanud “Tallinnfilmi” vaimuvaest olukorda pealkirjaga “Kivi seisvasse vette”.

Olin siis 27-aastane ja läksin stuudiosse tööle, et sealsed eesti kultuuri kammitsevad vaenulikud paesed müürid maha lõhkuda.

Võtsin tõsiselt nelja filmi toimetamist.

Andres Söödi “511 paremat fotot Marsist”: kohvikusistujate portreegalerii Artur Alliksaare luule saatel;
“Leelo”: Jüri Müüri monteeritud reportaaž juubelilaulupeost;
“Eduard Viiralt”: ÜloTambeki püüd anda kunstniku elulugu tema tööde kaudu, ilma tekstita;
“Talupojad”: pildistus tollaset maaelust, stsenaristiks Hando Runnel. “Talupojad” pandi riiulile ja oli ainus studio “riiulifilm”. Näidati esmakordselt 1990 (?).

Kas film on kogu teie elu? Mida olete teinud või teete veel peale toimetamise?

Tagantjärele selgub, et olen seostanud kõik keskkooliaegsed valikud, mille vahel ristteel kõhklesin: filmi, advokaadiameti (toimetaja pidi vene ajal olema lausa demagoogiline advokaat), ajakirjanduse (kriitik on ühtlasi ajakirjanik) ja majanduse (mida on olnud vaja just iseseivas Eestis, olles näiteks Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni esimees).

Millistest asjadest veel huvitute? Mida teete peale filmikriitika?

Marke korjasin algkoolis. Minu permanentne huvi on õieti “mina” ja “maailma” vahekord. Arvan, et uudishimu on vabadusiha kõrval peamisi maailma liikuma panevaid jõude. Eks arvatavasti tundsin filmi vastu huvi ka sellepärast, et seal sain näha erinevaid maailmu, ja veel meeleliselt.

Kas filmiga tegelev inimene võiks olla seotud rohkem kultuuriteooria ja humanitaar valdkonnaga või siis pigem reaalaine valdkondadega? Miks?

Reaalalad arendavad loogilist mõtlemist ja abstraheerimist. Ja kui selliselt kultiveeritud vaimuga  isiksus tuleb režissuuri, miks ka mitte (Zanussi, Abdrašitov). Lõpuks on kinokäsitöö õpitav. Aga kunstitunnetus ja kunstnikuanne on loomuomane nähtus.

Humanitaarerialade tundmine kuulub üldhariduse juurde ja sellesse süvenemisest on kunstitegijal ainult kasu. Filmioperaator näiteks peab peale kaamera ja filmilindi võimaluste tundmise (mis on ju n-ö ju tehnilised erialad) oskama “lahti võtta” ka erinevate aegade kunstnike töid.

Kas vastab tõele, et selleks, et kritiseerida filmi, pead ise osalema vähemalt ühe filmi võtetel? Olema osa asja tegemisest, et seda mõista?

Ei pea..Aga see oleneb natuurist. On võimalik analüüsida kunstiteksti, teadmata selle tegemise tehnoloogiat. Oluline on näha asju distantsilt. Kunstimaitset peab ka olema. On see geenides või tuleb kaasa kodust, ei tea, arvatavasti mõlemast.

Kas Eestis on üldse proffe filmikriitikuid? Kes?

Sunnite minema isiklikuks? Mis ülesandeid peab täitma filmikriitika? On kunstiteos, on vaataja ja on vahendaja. Viimane ongi kriitiku roll. Ta  on nagu kahenäoline väravate (ka hea alguse) kaitsja Janus, üks nägu publiku, teine kunstniku poole. Ennekõike on ta publiku esindaja, kuid ta peab muidugi kunstist aru saama.

Olen ise alati püüdnud selle poole, et režissöör saaks minu arvustusest teada midagi, mille peale ta ise poleks tulnud.  Ja et ta need mõtted ka omaks võtaks.

Alati tuleb muidugi arvustda kunstiteksti, mitte kunagi olla isiklik.

Et kas meil on head filmikriitikud?

Oleme Eesti Filmiajakirjanike Ühingus kümmekond aastat välja andnud aasta parima kriitiku auhinda – omavahelisel lahtisel hääletusel – ja igal aastal on laureaadiks saanud uus mees või naine. Ju siis on meil häid kriitikuid kogu aeg peale tulnud. Kahel viimasel aastal pärjati selle tiitliga Andres Laasikut “Eesti Päevalehest” ja Margit Tõnsonit “Eesti Ekspressist”.

Aga kirjutada võib igat moodi. Assotsiatiivbarokselt nagu Tarmo Teder “Sirbist” või groteskispiraalides nagu Andres Maimik või kickpoksides nagu Vaapo Vaher. Või tundelisfilosoofiliselt  kombates  nagu Jan Kaus.

Võib kirjutada semiootliselt või freudistlikult lähtekohalt, aga ei tohi ära unustada kunstiteksti ennast.

Loen naudinguga Valdeko Tobro selgeid ja loogilisi analüüse.

Mida endast kujutab filmikriitik, filmiteoreetik? Kes ta on, mida ta teeb, analüüsib?

Filmiteoreetik on teadlane. Semiootik Peeter Torop näiteks. Vanasti kirjutas Mihhail Lotman aastas Teater. Muusika. Kinosse ühe pika analüüsi ja sai selle eest alati ajakirja ühe aastapreemia. Linnar Priimäe pikad kirjutised põhinevad erialasel eruditsioonil ja kunstimõistmisel.  Pikemate filmikäsitluste koht on aga teadusajakirjandus. Kümmekond aastat tagasi vallandas inglise leht “Financial Times” ühe oma kriitiku põhjendusega “overqualified”, kui see pärast Jaapani komandeerigut asus kirjutama pikki käsitlusi jaapani 1920-30ndate filmidest.

Filmikriitika on ajakirjandusžanr. Laiendatud teave lehelugejale. Piirajaks on siin maht, “formaat”, nagu ütlevad ajakirjanikud ise.

Kus koolis õppiste? Mõni tore mälestus kooliajast? Kellega lävisite, paegustest/ endistest filmitegijatest eestis?

Õppisin Tallinna 7. keskkoolis (praeguse Inglise Kolledži eelkäija). Istusime klassis kolmekesi keskmises reas: minust paremal Atso Kiršfeldt, ta lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli, ja vasakul pool Aarne Üksküla. Et Aarnest näitleja saab, ei osanud prognoosida.

Atsoga mängisime sageli tunni ajal kaartidega kahtekümmend ühte ja ikka raha peale, summad polnud muidugi suured. Aga kasiinokülastajat minust ei saanud. Ju elasin nooruses välja.

Tartu ülikooli läksin õppima Hruštšovi ajal. Oli aeglaselt vabamaks mineku aeg, rehabiliteeriti just džässi, kuigi võim ei andnud midagi käest ilma võitluseta. Kui ühiskondlikku karjääri ei tahtnud teha, oli võimalik elada poliitikavaba elu ja päevi mööda saata bridžimänguga ja veinijoomisega muretus seltskonnas.

Eksamid olid heaks mälutreeninguks. Mäletan kolmanda kursuse kaubatundmsie eksamit. Piletis oli kolm punkti: 1. Õlu, 2. Munad, 3. Jalatsi pealsete talla külge kinnitamise viisid.

Aga enam ei pidanud eksamil vastama, et “õlu on vene vana rahvuslik jook…” nagu Stalini ajal.

Ehk andis see aine oma tõsiasasjaliku maailma nägemisega ka mulle tõuget minna hiljem just raadio meelelahutussaadete toimetusse.

Kuivõrd praegune filmiharidus siin erineb sellest, mis oli siis, kui teie õppisite?
Kvaliteet on läinud paremaks, asjad on muutunud kätte saadavamaks ja võimalusi on justkui rohkem, aga kas samas see muudab inimesed pealiskaudsemaks? Kuidas teile tundub? Kas on nii, et sama kiiresti kui huvi tärkab, ta ka kaob ja tekib uus, inimesed tegelevad saja asjaga! Mis te arvate?

Minu ajal oli õppimine kerge. Mul oli ka hea mälu. Mäletan, polemiseerisin poliitökonoomia õppejõuga ja tõestasin Marxi abiga, et N Liidus pole mingit sotsialismi, vaid on feodaal-asiaatlik militaristlik riigikapitalism. Arvan seda tänini. Tollal enam selliste asjade pärast kinni ei pandud. Muidugi pidid aga vahel ka demagoog olema.

Küsimus on selles, kui palju tollest haridusest ka kasu oli ja on.

Vene aja hariduses oli väga palju kasutut ja poliitilised ained (kompartei ajalugu, nn. sotsialismi poliitökonoomia) neelasid palju aega. Aga peamine: maailm oli suletud. Välismaine värske teooria oli kättesaamatu. Vormiliselt võisid tellida teooriaraamatu (kui see polnud keelatud raamatute nimekirjas ja seetõttu erifondis) isegi rahvusvahelise raamatukogude võrgu kaudu. Kuid kui sellest kasvõi ükski eksemplar oli mingis N Liidu raamatukogus, siis pidid end läbi Moskva kirjutama järjekorda ja said kätte – kui said – paari aasta pärast.

Praegused probleemid on täiesti teised. Elamine (ja elu) oli vene ajal odav, aega palju, elu hall ja reglementeeritud. “Kasarmukommunism”  on selle aja iseloomustamiseks vale sõna, sest kasarm oli, kommunismi aga mitte.

Tänapäev on tuhandete võimaluste maa, aga see toob kaasa valikuraskused. Elukallidus kasvab, töö kõrvalt õppimine nõuab tohutuid pingutusi. Internet on teatmeallikana universaalne, kuid süvenemist ei soodusta.  Kapitalism on toonud tormamise uudsuse poole ja uute asjade järele, see on juba selle ühiskonnakorra loomus. Elu killustub ja segmenteerub. Lihtsalt tuleb vahel seisma jääda ja enda umber vaadata. Teate seda prantsuse vanasõna: il faut reculer pour mieux sauter. Tuleb taganeda, et kaugemale hüpata.

Aga ennekõike tuleb midagi tahta, kangesti ja kõvasti tahta, ja siis hakata liikuma selles suunas.

Kas praeguses Eestis on hea võimalus saada filmiharidust? Ja kas see annab võimaluse olla inimesel andekas? Kas seda vastavat haridust üldse on vaja? (Kui me võtame Tolgi ja Õunpuu, siis võid olla ükskõik kes, et teha filme).

On erineva ametid. Filmioperaator peab olema erialaselt haritud. Nagu näiteks keemik ja proviisor. Režissöör? Temaga on nagu kirjanikuga. Võime muidugi öelda, et kirjanikke hakatakse kasvatama esimesest klassist peale, lugema ja kirjutama õpetades. Režissöör õpib ameti ära ka esimeste töödega, kui tema kõrval on erialaste oskustega ja teda toetav meeskond. Näiteks Õunpuu. Aga Õunpuu oli enne oma kunstnikuks saamise valusa teekonna juba läbi käinud. Lugege tema elulugu.

Filmiteadlasele soovitan vaadata nii palju filme kui võimalik. Ka filmivaatamist saab õppida, kui sead endale küsimused ette. Orson Welles, teatrist tulnud tohutu energiaga mees, vaatas”Kodanik Kane’i” tegemise ajal lausa sadu kordi John Fordi “Postitõlda” ja õppis sellest iga kord. Aga tema kõrval oli ka operator-geenius Gregg Toland.

Filmiteadlane peaks saama süstemaatilise erialase hariduse, see tuleb ainult kasuks ja on isegi hädavajalik. Minu filmihariduse on andnud arvukad erialased seminarid N Liidu Kinematografistide Liiduloomemajas Bolševos Moskva lähistel ja seal nähtud välismaised filmid. Ning muidugi ka Soome televisioon, mis näitas (ja näitab) filme kogu maailmast. Muidugi erialased raamatud (ka tõlked), mida  vene keeles avaldati. Filmikultuur N Liidus siiski eksisteeris.

Arvan, et kui valid juba mingi eriala, siis tuleb see endale ka selgeks teha. Kui millegagi tegeled, tuleks seda teha niihästi kui suudad.

Milline oli eesti film 20 aastat tagasi ja milline on ta nüüd? Mis on muutunud ja kuidas?

Kakskümmend aastat tagasi, see on siis viimastel punastel aastatel. Hääletasime viis aastat tagasi Eesti filmi Top 10-ne. 1960ndaist oli selles neli filmi, 1970ndaist kaks, 1980ndaist kolm ja 1990ndaist neli.

1980ndail üritasid eesti filmid, nagu ka kõik vene aja tööd, olla kujundipingelised ja püüdlesid iga hinna eest metafoorsuse ja tinglikkuse poole. Asju ei saanud otse välja öelda. Läks aastaid, enne kui õpiti lavastama harilikku elu meie umber. Elu on praegu täiesti teine kui kakskümmend aastat tagasi. Seda on raske võrrelda. Aga kiirete muutuste mõtestamiseks on vaja ajalist distantsi. Pidi sündima isegi uus põlvkond. 2007. a. filmide lavastajatest on seitse sündinud 1970ndail, kaks on aasta-paar nooremad ja 1950ndal sündinu tundub juba veteranina.

Milline on eesti filmi keel?

Praegu? Videokaamera on sünnitanud olukorra, kus praktiliselt igaüks saab olla režissöör. Selle kasutamine on aga teinud kaadrid hooletuks ja vähe läbikomponeerituks.

Dokumentaalfilmis on siiski loobutud “rääkivate peade” hulgilaadast ja hakatud taotlema pildi kujundlikku ilmekust.

Animafilmides domineerib särav vorm. Tundub siiski, et vaimukad režissöörid teevad vaid ennast imetlevaid absurdimänge. Priit Pärn ja Mati Kütt on muidugi suveräänid.

Mängufilmides on Sulev Keedus vaimustav oma valusas kujundikuhjamises. Üldiselt: ei osata mängima panna näitlejaid, lavastajad ei tea, mida neilt tahta. Aga kuidas filmis näitlejaid juhtida, on muidugi omaette kunst.

Sageli on hakatud rääkima filmi identiteedist, soome film, eesti film, saksa film, hispaania film jne. Kas see asi on üldse olemas? Mis loob filmi identiteedi? Kes selle kujundab? Milline on eesti filmi identiteet?
See on õieti eelmise küsimuse jätk. Ega eesti film ei erine põhimõtteliselt soome või rootsi filmist, või kui, siis vähese läbimõtlemise poolest. Aasia filmidest küll, neil pole narratiivsust meie mõistes.

“Klass” ja “Sügisball” on eesti filmid. Vaoshoitud (“Sügisball”), aga otsekohesed (“Klass”).  “Tagasihoitus ja summutatud sarmikus” – hindas kunagi Moskva kriitik Sergei Assenin Elbert Tuganovi nukufilme. Eesti Tuganov oli verelt osseet, ja kasvas üles Saksamaal.

Eesti film on alles välja kujunemas. Ehk on veel vara kõnelda rahvuslikust omapärast. Aga kujunemine toimub kohalikus kontekstis ja mitte eesmärgiga saada auhindu kusagil festivalil.

Kes on praegu eesti parimad filmitegiad?

Olid: kunstnik par excellence, nüüd poliitik  Mark Soosaar,  ja meie elust tõetruid pilte üles võtnud Andres Sööt.
On. Üksinduses süvamõtisklusi tegev Sulev Keedus. Ilmar Raag ja Andres Maimik kultuuriheerostena.

Mida arvatakse eesti filmist mujal maailmas?

Minu festivalikogemused näitavad, et kui on ikka hea film, siis hindavad seda ühtemoodi kriitikud (küll erinevatelt kultuurialustelt ja erinevalt aktsenteerides) nii New Yorgis, Sidneys, Delhis, Amsterdamis ja Tallinnas.

Festivalide žüriide ja kriitikute hinnangud aga ei lähe kokku. Žüriides on filmitegijad-produtsendid-näitlejad, nemad teevad filmipoliitikat, kriitikud tegutsevad kunstiliste ekspertidena.

Kes on läbi aegade eesti parim filmirežissöör?

Eesti parim filmirežissöör on siis teinud ka parima eesti filmi?

Arvata võib?
Milline on eesti kõige parem film? Või on neid mitu?

“Eine murul” (1987), pooletunnine joonisfilm, autoriks Priit Pärn. Hämmastavalt vaimukalt on selles koos  traagika ja koomika. Naerad, ent naer on valus, aga ka vabastav. 0,6-geniaalne film. Ümardad, saad geniaalsust 1,0. Eesti ainus geniaalne film senini siis.
Mida soovitate inimesele, kes tahab hakata tegelema filmindusega praegu? Saada selliseks legendiks nagu teie?

Aprioorset huvi ja uudishimu maailma vastu. Olla maailmale lahtine ja avatud. Legendid on alati kunstlikult loodud, kuigi nad rahuldavad teatud vajadusi.

Võiks püüda olla teistest targem , aga mitte seda alati välja näidata. Ovidiuse medio tutissimus tibi (kesktee on ohutuim) pole kunstis hea nõuanne. Aga Rooma keiser Lothari tempora mutantur et nos mutamur in illis (ajad muutuvad ja meie koos nendega) paneb juba mõtlema. Tuleb muutuda, et endaks jääda, on vist parim nõuanne.

Paljud muusikud räägivad, et muusika tegemine ei ole kätes ega peas, vaid ennekõike peab olema süda õiges kohas ja muusika südames. Kuidas filmi kriitikaga lood on? Või filmi tegemisega? Kus se film olema peab?

Muusikud tunnetavad, mida räägivad. Eks ikka südames. Armastus kunsti vastu ja aprioorne armastus filmi vastu on see, mis kannab. Kirjutistest on aru saada, kas armastad ainest või mitte, ka siis, kui ütled halvasti (eeldan, et kui ütled halvasti halva filmi kohta, pole sinu arvamus see ainus, ainult sa ütled selle välja, see on sinu amet ja kohus).

Kas kriitik peab olema karm või hea? Miks?

See pole õige skaala. Ennekõike aus ja kui võimalik, siis heatahtlik. Kriitiku roll on anda tagasiside tegijale, kuid ta on suunatud publikule. Ta ei tohi publikule valetada ja publikut segadusse ajada.

Kriitik loob kliimat, ta on ökokunstnik avaliku arvamuse disainimisel. Püsin tänini romantilisel arvamusel, et kunstiviha on niisama püha kui vaimustus. Mäletan, Kaljo Kiisk kunagi päris ehmatas, kui talle selle ette ladusin. Sest vahel on kriitik, jah, päris raisakull, kes veel looma luukeregi taevasse tõstab, et seda siis lasta maha langeda ja luutükikestest üdi kätte saada. Aga raisakullid ja kotkad on ka looduse sanitarid. Mõelge, kui väga vajalik ja kui must ning halvasti tasustav töö. Tuleb meelde, kui haiglas olete olnud? Kriitikud on kunsti sanitarid. Ehk ka siit tuleb põhjus, miks on nii palju häid kunstnikke ja nii vähe häid kriitikuid. Ju see on ikka paganama raske amet, mis peab sisaldama paljusid omadusi. Kui režissöör peab ühendama endas luuletaja ja veltveebli, siis kriitik julmusega piirneva otsekohesuse viisaka taktitundega, vaimuka säravuse sisu äratabamisega, asjakohase eruditsiooni selle sobiva rakendusega. Olema motiveeritud arbiter elegantiarum. Hea kriitik on vilunud köielkõndija. Köietantsija, jah. Mitte fakiir ja mitte mustkunstnik. See on kunstniku roll.

Kas teil on ka meeliskriitikuid?

Kaks tšikaagolast. Roger Ebert “Chicago Sun-Times’ist” ja Jonathan Rosenbaum “Chicago Reader’ist”. Esimene on kirjaniku kombel ladusalt kirjutav, ta on läbi vaadanud määratu hulga filme. Sa ei loe retsensiooni, vaid ladusat elulist hinnangulist vestet. Ebert viib nähtu kokku teiste filmidega ja tegeliku eluga. Rosenbaum on enam teadlasenatuur. Ka Peter Bradshaw inglise ajalehest “The Guardian” analüüsib filme teraselt.

Jätsin midagi küsimat?

Muidugi. Seda, mida märkas Alexander Dumas: cherchez la femme.

Aga milline on maailma parim film ja miks?

Nii ei saa küsida. Võrdluseks – kui teilt küsitaks: kumb on parem kirjanik: Luts või Tammsaare, mis te vastaksite?

Inglise filmiajakiri “Sight and Sound” korraldab iga kümne aasta järel küsitelu maailma kõigi aegade paremate filmide kohta. Osalesin selles 2005. aastal. Tuli nimetada kümme filmi – võrdselt - ühtainsat on võimatu nimetada. Üle maailma 145 vastanud kriitiku hinnnagud siis summeeriti.

Minu omad olid tähestiku järjekorras alljärgnevad. Arvestasin ka filmide tähendust meie kultuuriregioonile. Sellepärast pole nimekirjas ka “Vertigo’d”, “Otsijaid” (Searchers) ega “Tokio lugu”.
Atalante, 1934, Vigo
Inimene filmikaameraga, 1929, Vertov
8 1/2, 1963, Fellini
Kodanik Kane, 1941, Welles
Mängureeglid, 1939, Renoir
Persona, 1966, Bergman
Rashomon, 1950, Kurosawa
Soomuslaev Potjomkin, 1925, Eisenstein
Tuul kannab meid, 1999, Kiarostami
Viimsel hingetõmbel, 1959, Godard

Kõigi 145 kriitiku koondnimekiri aga nägi välja selline (lõpus on äramärkimiste arv):

1. Kodanik Kane, 1941, Welles, 46
2. Vertigo, 1958, Hitchcock , 41
3. Mängureeglid, 1939, Renoir, 30
4. Ristiisa, 1972 ja Ristiisa 2, 1974, Coppola 23
5. Tokio lugu, 1953, Ozu 22
6. 2001: kosmoseodüsseia, 1968, Kubrick 21
7. Soomuslaev Potjomkin, 1925, Eisenstein 19
8. Päikesetõus, 1927, Murnau, 19
9. 8 1/2, 1963 Fellini, 18
10. Lauldes vihmas, 1951, Kelly, Donen 17

Mida jõuluvanalt tahaksite?

Ma ei tea. Tervist võiks küsida. Geene ja elukombeid jõuluvana ju ei too. Ehk sooviksin senise elu kordumist. Aga paluge temalt hoopis filmiõpikut koolidesse.

Reinolt, D. (2007). Jaan Ruus. Muusa, nr 9, dets, lk 56-60.