Semjon Školnikov

14.01.1918–27.07.2015

Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator ja režissöör Semjon Školnikov sündis 14. jaanuaril 1918 Valgevenemaal Bobruiski rajoonis Gluski külas. Lõpetanud Moskva õhtukeskkooli, alustas ta 1934 Sojuzkinohronika Moskva stuudios operaatori assistendina. Õppis 1935–39 Kinematograafiainstituudis loominguliste töötajate kvalifikatsiooni tõstmise kursustel. 1939 saadeti ta filmima võidukat pealetungi Vene-Soome sõjas; tema võtted Karjala maakitsuselt pandi propagandafilmi "Mannerheimi liin" (1940). Semjon Školnikov oli üks 258 Vene filmioperaatorist (ja elas neist kõigist kõige kauem), keda saadeti sõjarindeile innustavat kinokroonikat tegema. Pärast sõdurina luurerühmas teenimist jätkas ta 1942. aastast rindeoperaatorina. Školnikov jäädvustas lahingut Kurski kaarel ning Valgevene, Vilniuse, Riia ja Budapesti ülevõttu nõukogude vägede poolt. Tšernogooria ja Sloveenia partisanide filmimise eest autasustati teda Jugoslaavia ordeniga. 1945–48 töötas filmioperaatorina Dokumentaalfilmide Keskstuudios. 1946 sattus Eestisse, et aidata vändata "vabastatud" vabariigist propagandafilmi "Nõukogude Eesti", mis sai Stalini preemia. 1948. aastast sai temast aastakümneteks (kuni 1989. aastani) Tallinna Kinostuudio (hilisema nimega Tallinnfilm) kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator ning režissöör.

Semjon Školnikov oli kolmekordne Stalini preemia laureaat (1943, 1947, 1951), Tallinna aukodanik, Eesti NSV rahvakunstnik (1978) ja Eesti Kinoliidu liige (1957). Tema elutööd tunnustati Vene Filmioperaatorite Gildi preemiaga "Must Kvadraat" (2005) ja Vene rahvusliku filmiauhinnaga Nika (2005). Školnikovi sulest on ilmunud kaks mälestusteraamatut. Talle on pühendatud Igor Ruusi ja Heli Speegi dokumentaalfilm "Igaviku seisukohalt" (2002, Estoniafilm), V. Lisakovitši dokumentaalfilm "Семен Школьников… И я снимаю все это" (2003, Союзкиносервис) ning Peterburi filmitudengi Aljona Suržikova 20-minutine dokumentaalfilm "Semjon Školnikovi sõda ja rahu" ("Война и мир Семена Школьникова", 2008). Školnikov kuulus Eesti Keskerakonda ja oli 2007–2009 Tallinna Linnavolikogu liige.

Semjon Školnikov oli üks Tallinnfilmi dokumentalistika rajajatest. Tema loominguline pärand seisneb eelkõige selles, et ta jäädvustas kinolindile hulgaliselt Eesti elu. Školnikov oli 1948–85 operaatoriks ja/või režissööriks 377 kinoringvaate "Nõukogude Eesti" juures. Ta tegi režissöörina 60 dokumentaalfilmi, millest tuntuimad on "Seal, kus elas Hemingway" (1964), "Olen valmis, ma lähen…" (1967, Boris Vildest), "Laululeek", "Üks öö" (mõlemad 1969), "Kunstnik Peeter Linzbach" (1973), "Emissarid" (1974), "Kellamäng" (1977), "Anna Aaveri argipäev" (1981) ja "Merevaigumaa Baltikum" (1985). Kaheksa tõsielufilmi juures (1969–74) oli (kaas)operaatoriks tema poeg Viktor Školnikov. Semjon Školnikov oli mängufilmide "Jahid merel" (1955), "Tagahoovis" (1956), "Juunikuu päevad" (1957), "Veealused karid" (1959) ja "Juhuslik kohtumine" (1961) operaator. 1970 lavastas ta oma ainsa mängufilmi "Varastati Vana Toomas".

Tavaline kommunism

"Igaviku seisukohalt". Stsenaarium Igor Ruus. Lavastus Igor Ruus, Heli Speek. Konsultatsioonid Peeter Linnap. Estoniafilm, 2002.

Operaator Semjon Školnikov on eluaeg töötanud "kõikidest kunstidest kõige tähtsama" kallal. Ta tuli 1946. aastal Tallinnasse, et vändata "vabastatud" vabariigist film, mis sai Stalini preemia. Dokumentalisti elukutse, kuna see kätkeb endas olnu jäädvustamist järgnevatele põlvedele, on õilis. Selleks peaks muidugi püüdma jäädvustada objektiivselt. Školnikov väidabki, et tema ei lavastanud midagi. Selles on tõtt nii palju, et kogu toonases elus oli lavastuslik element tähtsal kohal. Kahtlemata ei ajanud operaator inimesi "valimispäeva" hommikul jaoskonna uste taha tunglema. Aga kui me vaatame Kuusalu külavaheteel akordioniga käivat salka, siis on väga tõenäone, et sihukese asja filmimine "sätiti ära". Školnikovi filmitus on niisuguseid asju ridamisi. Ajaloo jäädvustamise seisukohalt on muidugi igasugune lavastustlikkus samuti kõnekas.

Filmis on vähemalt kaks seesmist jada. Üks on kaadrid toonastest ringvaadetest, teine on isikutasand, Semjon Školnikovi psühholoogiline portree. Viimane joonistub välja peamiselt kommentaaride kaudu oma elule. Näiteks ta ei kuuletu Kohtla-Järve partorgile ega jää kohale ootamaks, kas linn saab ikka Stalinilinna nime. Lentsman kutsub ta pärast välja, aga tema jääb kindlaks ning tal oli õigus. Vaat sedasorti parteitasandi julgus, Gelmani näidendite julgus.

Ta väidab, et tegi "ilma poliitikata", et "ka nii sai" ja "et ma ei tahtnud ennast siduda". Aga seepeale näeme kaadreid, kuidas keegi kirjutab avaldust komparteisse astumiseks ning muud "ideoloogiavaba". Raske öelda, kas tegemist on enesepettuse või rumalusega.

Tähelepanuväärsed on kaks episoodi, millest S. Š. rahulolevalt räägib (ta üldse räägib endast rahuloluga – kui õnnestunud isikust). Esiteks ta muretses endale garaaži, väites täitevkomitee esimehele eksprompt, et Kadriorgu ei tohi ehitada. Teiseks ei tagasta ta Tito antud ordenit, nagu tegid tema kolleegid, kui suhted Jugoslaaviaga teravnesid. Ta toob ettekäändeks, et selle auraha nimi oli "Rahva teenimise eest". Üks kama kõik.

S. Š. kriitika on "Süütenööri" tasemel. Näiteks, kuidas kaks Tallinnfilmi ülemust ajasid omavahel kõrvaltubadest telefonitsi juttu. Ja Punasel väljakul ta nördib, et temal, võidutoojal, ei lasta seal filmida, küll aga välismaalastel. Aga päris lõpus, olles külastanud ka kodutänavat, ta õhkab, et "ilmselt on kapitalism siiski parem kui meie kodukootud sotsialism". Vaat see on ilge!

Tegemist on akommodeeruva tüübiga, kellele on kõige tähtsam tema enda heaolu. Sihukesel on ükskõik, kas filmida taevas või põrgus. Filmimaailma tarikas, niisugune, kes parteikoosolekul alati ühe korra sõna võttis, kasvõi tühjast-tähjast, et pärast, kui ilmus selle kohta ajakirjanduses nupp, oleks sõnavõtnute seas ka tema nimi.

Ei mingeid hingepiinu valesti elatud aastate pärast, ehk sellest ka hästi säilinud välimus. Eesti keelt ta muidugi ära ei õppinud – ei rohkem kui karlvainolik "Kuidas läheb?" tootmistsehhi külastades. (Midagi ta pursib, väisates talunikku, kelle sündi 50 aasta eest filmis.)

Miks sihukesest film teha? Oot-oot, maksab ikka. Just ajastu iseloomustamiseks. See on tavaline kommunism. Školnikov ise ei saatnud oma kätega vist kedagi GULAGi, ei toonud siia koloniste (peale iseenda) ega viinud läbi rahvuslikku rõhumist. Aga just temasuguste ümarate enesekesksete isikute najal funktsioneerib igasugune totalitaarne masinavärk.

Film tahaks justkui võrdselt mõlemat: näidata huvitavaid dokkaadreid (neid on palju, näit. Boris Vilde lesest) ja portreteerida isikut. Seetõttu aga psüühiline pinge hajub. Diktoritekst on mahult ning toonilt ebajärjekindel. Lõpus muidugi pannakse asjad paika: "Aastaid hiljem räägib enamus rahvuslikke kollaborante, et nemad ei osalenud Stalini režiimi kuritegudes, Hruštšovi ajastu veidrustes ega Brežnevi-Vaino venestamispoliitikas. Igaviku seiskohalt ei tea, kes tegelikult maailma valitseb."

Mihkel Mutt, Sirp, 07.06.2002