Peeter Urbla

Režissöör, stsenarist ja produtsent Peeter Urbla on sündinud 2. juunil 1945 Türil. Lõpetas 1969 Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna kunstiajaloolasena ning 1977 Moskvas kaheaastased stsenaristide ja režissööride kursused mängufilmide lavastajana, diplomitööks lühifilm „Promenaad“ noorte filmialmanahhis "Karikakramäng" (1977), juhendajaks Andrei Tarkovski. Täiendanud end 1994 Taanis Ebeltoftis kursusel „Produtsent töötab stsenaariumiga“ ning 1998 MEDIA-2 ja AV-Eureka produtsentide koolitusprogrammis Twinning. Kuulus Kaljo Põllu juhitud Tartu ülikooli kunstikabineti pinnalt tekkinud kunstirühmitusse Visarid (1967–1972). Töötanud 1970–1972 Tallinna Kunstihoones kunstiteadlasena, 1973–1975 Eesti Televisioonis kunstisaadete toimetajana (nt „Värviveski“), 1976–1989 Tallinnfilmis ning Eesti Telefilmis režissööri ja stsenaristina. 1992. aastal asutas sõltumatu stuudio Exitfilm ning on selle juhatuse esimees, režissöör ja produtsent. Eesti Kinoliidu juhatuse esimees 1996–1997.

Peeter Urbla tuli filmindusse 1970-ndatel koos mitme noore ja lootustandva režissööri ning operaatoriga, keda kohe märgati: Peeter Simm, Peeter Urbla, Toomas Tahvel, Valentin Kuik, Helle Karis, Olav Neuland, Arvo Iho, Ago Ruus, Raul Tammet, Elo Tust, Mark Soosaar. Uue laine esimene värske tuulepuhang tekkis noorte filmialmanahhiga "Karikakramäng" (1977). Kolmest novellist koosnevas almanahhis, millest kahe novelli kunstiline juhendaja oli Andrei Tarkovski, näitasid oma lavastajaoskusi debütandid Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm. Kõiki neid filmis andekas operaator Arvo Iho.*

Paari aasta pärast järgnes täispika mängufilmi debüüt: Moskva Kesktelevisiooni tellimusel kahejaoline telemängufilm „31. osakonna hukk“ (1979; 1980) Per Wahlöö esikromaani ainetel, mis pälvis Jerevanis üleliidulise debüüdipreemia. Põnevusfilmi žanrisse kuuluvad ka Venemaaga koostööfilmid „Suletud ring“ (1983) ning „Daam autos“ (1992). Urbla on lavastanud veel täispikad mängufilmid „Šlaager“ (1982), „Võõra nime all“ (1984), „Ma pole turist, ma elan siin“ (1988), „Balti armastuslood“ (1992) ja „Stiilipidu“ (2005). Samuti on ta olnud terve hulga dokumentaalfilmide autor, sh filmid Eesti tippkunstnikest (Malle Leis, Jaak Soans, Rein Tammik, Tiit Pääsuke).

Tootnud rohkem kui 60 filmi produtsendi või kaasprodutsendina. Teinud rahvusvahelisi koostööprojekte Läti, Leedu, Venemaa, Soome, Rootsi, Taani, Inglismaa ja Prantsusmaa filmitegijatega.

Lisaks filmitööle on Peeter Urbla lavastanud ka teatris: Rakvere Teatris John Osborne’i näidendi „Vaata raevus tagasi“ (esietendus 24.05.1984) ja Friedrich Dürrenmatti „Strindbergimängu“ (esietendus 30.11.1986) ning 1990-ndatel Soomes Turu rootsi teatris Åbo Svenska Teater lavastas ta Peter Shafferi „Amadeuse“.

2017. aastal tunnustati Peeter Urblat Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. 2022 pälvis PÖFF-i elutööauhinna.

* Õie Orav, Tallinnfilm I. Mängufilmid 1977–1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 54.

Vaata intervjuud: Peeter Urbla