Jaanis Valk

Jaanis Valk: "Puudustkannatavat eestlast on raske filmida."

Osula lähedalt Lilli-Anne külast pärit filmilavastaja Jaanis Valk (32) on üks paljudest loovisikutest, kes kodumaakonnast lahkunud ja oma igapäevast leiba Tallinnas teenib. 2008. aastal valmis tema "Meeste tee lauluni", tegelaseks esimeseks võrukeelseks laulupeoks kokkupandud meeskoor. Uusim film oli ETV ekraanil eile. Sarja "Eesti lood" kuuluv "Päikeselill" räägib Toidupanga asutajast, puudustkannatavate eestimaalaste sõbrast Pieter Boerefijnist, kes sai aastal 2010 aasta kodaniku tiitli.

Räägi "Päikeselillest" lähemalt.

Jaanis Valk: Kõigepealt olen päris kindel, et see on minu viimane "Eesti lugude" sarja film. 28minutiline formaat on mulle ahtakeseks jäänud. Nende kolme "Eesti loo" ("Apteeker" 2007, "Teisel pool teed" 2009, "Päikeselill" 2011) tegemise aeg on mind meeletult õpetanud, aga nüüd võiksid nooremad ka proovida. Filmi peategelane on hollandlane, kes tuli Eestisse ja rajas siin Toidupanga. Ma näen, kuidas me ise oleme abivajajad ära unustanud, aga üks hollandlane vähemalt neid, kes peavad peost suhu elama, aitab. Ma arvan, et maainimesed teavad isegi, et elu nii raske on. Aga et avada ka teiste silmi – et on vaja hoolitseda ka nõrgemate eest – selleks see film.

On neid puudustkannatavaid nii palju?

J. V.: Neid on väga palju. Ja neid on keeruline näidata. Eesti inimene tunneb häbi, et tal on probleemid, see tunne ei lase tal filmitegijat endale ligi lasta. Aga sellel, et inimestel pole tööd ja nad kannatavad puudust, on omad põhjused. Meil on aastaid viljeletud totaalselt parempoolset, edule ja kuulsusele suunatud riigimudelit. See on tekitanud olukorra, et kõik noored tahavad olla iga hinna eest rikkad ja ilusad. Keegi ei taha, et tema lapsest saaks traktorist või keevitaja – ometi on ka need olulised elukutsed. Olen poliitiliselt väga tundliku närviga, abivajajate ja maapiirkondade äraunustamine ajab mind marru.

Ütlesid hiljuti, et sa tahaksid Võrumaal filme teha, aga ei taha seal elada.

J. V.: Nii ma päriselt ei öelnud. Ma väga tahaksin Lõuna-Eestis elada, aga seal on raske filme teha. Kogu tehniline pool on Tallinna koondatud, Võrumaal võib teha teleuudiseid, mitte dokfilme. Kui rahastamine oleks ideaalses korras, nii et saad raha, elad pool aastat rahulikult siin ja teed meeskonnaga filmi, siis oleks see mõeldav. Aga praegu asjad nii ei käi. Võrumaal, üldse Lõuna-Eestis on ju meeletult lugusid, mida võiks ja peaks salvestama ning eesti rahvale näitama. Neid on muidugi tehtud ka, Peeter Brambati "Uus päev luuakse idakaares" näiteks. Aga kaugus teeb filmi kalliks. Rahastamise kohta selline võrdlus: üks Šveitsi režissöör lõpetas täispika filmi eesti regilaulust, eelarvega vanas rahas rohkem kui seitse miljonit krooni. "Eesti lugude" ühe filmi eelarve on olnud ligikaudu 200 000 krooni.

Mida sa konkreetselt Võrumaal filmiksid?

J. V.: Tallinnast vaadatakse maaelu poole umbes nii – tegusamad on kõik Soome tööle läinud, allesjäänud joovad poe taga Sarvikut ja Taurust. Ma tahaksin näidata, et oleme selle rahva osa lihtsalt ära unustanud. Me peaks neid aitama jalule tõusta, kohapeal elu elamisväärsemaks muutma, mitte Euroopasse või Tallinna küüditama. Olen poliitilistelt vaadetelt sotsialist, mind häirib kohutavalt, kuidas põllumajandus on hävitatud, tavalised inimesed maalt ära läinud. Ma ju näen, kuidas minu kodukandis on külad noortest tühjaks jäänud, nende ainsateks variantideks kohapeal on saekaater või metsatöö.

Millised on su kontaktid keskkoolikaaslastega Antslast?

J. V.: Kontakte on masendavalt vähe. Tean, et paljud resideeruvad Tallinnas. Viimane suurem kokkusaamine sündis traagilisel ajendil – minu klassivenna, kaitsepolitseinik Tarmo Laulu matustel. Ta tapeti sel kevadel teenistusülesannete täitmisel Võmmorski lähedal ja riik korraldas talle matused.

Sinu järgmine film?

J. V.: Tuleb minu esimene täispikk dokk. Esimesest eestlasest, kes aastatel 1938–1940 sõitis purjekaga ümber maailma – Ahto Valterist. Film peaks valmima 2014. aasta kevadel.

Miks nii hilja?

J. V.: Esiteks on sellest ajastust palju arhiivikaadreid, mis paiknevad üle maailma laiali, nende otsimine võtab aega. Teiseks võtab aega rahastamine. Kolmandaks on see ikkagi minu esimene täispikk film ja ma tahan, et ta võimalikult hästi välja tuleks.

Mul on seni õnnestunud kõrvale hoida kommertsi tegemisest, mis tooks palju sisse, aga ei annaks vaimselt midagi. See tingib, et tuleb oma valdkonnas rohkem tööd teha. Ega reklaami või telesaate tegemises pole midagi halba. Mõnele see sobib, mõnele mitte. Minule ei sobi. Mulle ei meeldi, kui teemadele pannakse raamid ette ja loominguline vabadus kaob. Tsiteeriksin siinkohal Arvo Valtonit: "Enesevägistamine on veel suurem patt kui teiste vägistamine." Praegu saan vähemalt hommikuti puhta südametunnistusega oma peegelpildile otsa vaadata.

Sinu tähthetkede hulka kuulub harrastusteatrite riigifestivali näitlejapreemia aastast 2004 koos nii kuulsa mehega nagu Margus Prangel. Kuidas te koos mängima sattusite?

J. V.: Pärast keskkooli lõpetamist püüdsin lavakasse sisse saada. Olin ju Võru teatristuudios (praeguses linnateatris) mänginud. "Rehepapi" lavastuses olin külahull Jaan ja pälvisin harrastusteatrite riigifestivalil parima meesosatäitja tiitli. Lavakasse ma ei pääsenud, Viljandi kultuurikolledžisse ka mitte. Seejärel läksin vabatahtlikuna sõjaväkke, pärast mida olin kutseline piirivalvur Koidulas ja Võmmorskis. 2002. aastal katsetasin uuesti edutult lavakasse pääseda. Aga samal ajal olid ka tollase peda filmi- ja videoosakonna katsed – sinna sain sisse.

Margus Prangel targa näitlejana pärast seda, kui riigiteatris oli tal vähene hõivatus, otsustas ennast vormis hoida Tallinna Tammsaare-nimelises harrastusteatris. Mängisime seal koos Rünno Saaremäe näidendis "Jaanituli" ja selle eest preemiad saimegi. Harrastusteatris võiksin headel päevadel ka nüüd hästi mängida, filmides mitte. Olen hõivatud enda filmidega, nii et näitlemisega pole aega tegeleda. Aga vean Tallinna Võru Seltsi näiteringi ja loodame tulla suvel välja Kaika suveülikooli lühinäidendiga "Klaasist kirst".

Viieaastaselt tahtsin piirivalvuriks saada, sest olin läbi lugenud raamatu "Tisza kaldal". Osula koolis tahtsin näitlejaks saada, sest seal oli tugev näitering. Nüüd olen mõlemat olnud, nii et mul on vedanud – unistused on peaaegu kõik täitunud.

Kas hing mängufilme teha ei ihka?

J. V.: Olen paar lühimängufilmi teinud, mullu olin ka "Surnuaiavahi tütre" režissööri abi. Arvan, et saaksin hakkama küll. Aga mängufilm ja dokk on kaks täiesti erinevat asja. Mängufilmis on kõige pingelisem ja adrenaliinirikkam võtteperiood. Dokfilm läheb aga kõige põnevamaks monteerimisel, sest sul on tohutu hulk materjali, millest võib põhimõtteliselt teha kümme erinevat filmi. Öeldakse, et mängufilmis on režissöör Jumal, dokfilmis aga on Jumal režissöör. Just dokfilmi montaažis tunnen ennast ka jumalana.

Mida sina kui sotsialist küsiksid Võrumaa tuntuimalt aatekaaslaselt, praeguselt europarlamendi saadikult Ivari Padarilt?

J. V.: Puutusin temaga põgusalt kokku "Meeste tee lauluni" tegemisel. Aga praegu võiks ta lihtsalt rääkida inimestele, kuidas seal parlamendis asjad tegelikult käivad. Ta on otsekohene inimene, küllap ta räägiks. Isemajandavast Eestist pole midagi alles jäänud, meil pole enam mingit sõnaõigust. Mida tema on teinud, et meie maapiirkonnad saaksid sama palju toetusi kui vanad ELi liikmesriigid? Ja kui ta näiteks ausalt tunnistaks: olen teinud kõik, mis suutsin, aga see on võimatu – siis valiksin teda ka edaspidi.

Ma valin sotsiaaldemokraate, aga kuni neil pole piisavalt selgroogu, ma nendega ei liitu. Valima aga peab, sest kui sa üldse ei hääleta, pole sul enam õigust millegi üle kurta. Austan ka neid inimesi, kes parempoolseid valivad. Ainult, kurat, ära valimata jäta! Ääremaad peavad eriti kokku hoidma ja oma häält kõlada laskma, sest nende elanikkond väheneb. Ja peab olema julgust nõuda, et saadikud oma lubadusi täidaksid. Ja kui nõudmistele ei vastata, siis kas või Võrumaa Teatajale kirjutama, et see ja see saadik ei täida oma lubadusi ega võta vaevaks isegi valijatele vastata. Kodanikujulgus on maal täiesti kadunud.

[Võrumaa Teataja, 15.12.2011]