Peeter Volkonski

Näitleja, lavastaja ja muusik Peeter Volkonski on sündinud 12. septembril 1954 Tallinnas. Lõpetas 1972 Keila 1. Keskkooli ning 1976 näitleja- ja lavastajaerialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lennu (kursuse juhendaja Voldemar Panso). Töötanud 1976–80 Noorsooteatris, 1980–84 Vanalinnastuudios ja 1986–91 Vanemuises näitlejana, olnud 1993–94 Eesti Instituudi referent vene küsimuses ja 1995–96 Kroonika Tartu toimetaja, aastast 1998 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvaste muusika õppejõud. Tuntud rokkmuusikuna (ansamblites Propeller, Ruja, Hõim, ROSTA Aknad), olnud (koos Jaanus Nõgistoga) Olav Ehala rokkmuusikali „Johnny” kaasautor (1980 Noorsooteatris), loonud tantsulavastuse „Väike prints” (1991 Vanemuises), kirjutanud laulusõnu, teinud muusikalisi ja helikujundusi. Avaldanud ajakirjanduses följetone, tõlkinud Shakespeare’i näidendeid, aga ka näiteks vanaarmeenia keelest Nareki Grigori „Nutulaulude raamatu“, andnud välja lasteraamatuid („Onu Volgi värsiaabits”, 2004; luulekogu „Karukell ja kellakaru”, 2010), mänginud telelavastustes („Michael Kramer”, 1976) ja filmides („Imelugu”, 1978; „Narva kosk”, 1988, mõlemad Eesti Telefilm; „Surmatants”, 1991, Freyja Film, Sojuztelefilm; „Minu Leninid”, 1997, Faama Film, Lenfilm; „Kallis härra Q”, 1998, Rao Heidmetsa Filmistuudio; „Taarka”, 2008, Exitfilm; „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest”, 2013, Homeless Bob Production; „Supilinna Salaselts”, 2015, Nafta Films; „Mehetapja/Süütu/Vari“, 2017, F-Seitse, Era Film jm). 2018. aastal valmis režissöör Kaupo Kruusiaugul Peeter Volkonskist dokumentaalfilm "Viimane vürst".

Peeter Volkonski pärineb Volkonski vürstisuguvõsast. Tema isa, vürst Andrei Volkonski, oli heliloojaja; ema on kirjanik Helvi Jürisson; vanaisa Mihhail Volkonski oli laulja (bariton). Peetri vanavanaisa vürst Pjotr Volkonski oli Keila-Joa mõisa üks omanikest.