Peep Puks

Dokumentaalflmide lavastaja ja telerežissöör Peep (täisnimega Toivo-Peep) Puks on sündinud 17. aprillil 1940 Tallinnas. Ta õppis Tallinna 29. Mittetäielikus Keskkoolis (praegu Kivimäe põhikool) ja Tallinna 10. Keskkoolis (praegu Nõmme Gümnaasium). Lõpetas 1964 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ajakirjanikuna, olles üks esimesi, kelle diplomitöö käsitles televisiooni ("Televisiooni spetsiifikast"). 1966. aastast töötas Tallinnfilmis, algul kinoringvaate "Nõukogude Eesti" ja dokumentaalfilmide toimetajana, 1971–91 dokumentaalfilmide režissöörina. 1991–2000 jätkas autor-režissöörina Eesti Televisiooni haridus- ja kirjandussaadetes, hiljem Eesti Telefilmis. Ta on teinud režissöörina 26 kinoringvaadet „Nõukogude Eesti“ ja 5 „Eesti Kroonikat“, umbes 60 dokumentaalfilmi ning 38 telesaadet. Oli Eesti fotokunstnike rühma STODOM liige ja on esinenud fotonäitustel. Kuulub Eesti Kinoliitu 1973. aastast.

1985 omistati Peep Puksile Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Tema loomingulist tegevust tunnustati 1977 Eesti NSV riikliku preemia, 1999 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, 2001 Valgetähe neljanda klassi ordeni, 2008 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia ja 2014 Riigi Kultuuripreemiaga.

Olulise osa Peep Puksi loomingust moodustavad Eesti kirjanike portreefilmid, milles eluloolist ja kirjanduslikku materjali saadab emotsionaalne ja infotihe pildirida. Tema tuntuimad tõsielufilmid on „A. H. Tammsaare I–III“ (1971-74), „Juhan Liivi lugu“ (1975), „Põhjavaim“ (1982), „Rändaja“ (1986), „Betti Alveriga“ (1990), „Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70“ (1990), „Lauluga ristit“ (1992) ja „Jaan Tõnisson 1868-…“ (1993).